2016. aastal presidendiks saanud Kersti Kaljulaid otsustas 2021. aasta presidendivalimistel mitte kandideerida.

"Hea poliitika on kodutu. Riigikogu ei ole täna hea poliitika kodu. Ja kui sa oled üks mängija platsil, siis kõik, mis sa ütled, on lihtsalt konkurentsivõitlus. Aga kui sa oled sellest platsist veidi eemal, siis on sul võimalus seda mängu kommenteerida. Ja mulle tundub, et ka neid inimesi on Eesti poliitikas vaja," vastas Kersti Kaljulaid "Ringvaates" küsimusele, miks ta enam presidendiks kandideerida ei soovi.

2021. aasta esimeses pooles räägiti võimaliku presidendikandidaadina riigikogu esimehest Jüri Ratasest. Juunis teatas Ratas, et ta ei kavatse presidendiks kandideerida.

Kallas-Ratas tegid Raidlale esimesena ettepaneku

Juulis tunnistas advokaat Jüri Raidla, et peaminister Kaja Kallas ja riigikogu esimees Jüri Ratas tegid ühiselt talle ettepaneku presidendiks kandideerida. Raidla lükkas ettepaneku tagasi põhjendusega, et president peaks olema kompetentne välispoliitikas, kuid tal selles valdkonnas ekspertteadmised puuduvad.

Augustis teatas Jüri Luik, et ehkki tema poole pöördusid mitu erakonda ettepanekuga hakata presidendikandidaadiks, jääb ta oma varasema plaani juurde sisepoliitikast lahkuda ja siirduda septembris Eesti suursaadikuks NATO-s.

Võimalike nimedena käisid läbi veel Henn Põlluaas, Tarmo Soomere, Kaimar Karu, Indrek Laul ja mitmed teised. Neist ehk kõige tõsisemalt oli arutusel Soomere nimi, kes kohtus riigikogu nelja fraktsiooniga (Isamaa, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Reformierakond ja Keskerakond).

6. augustil toimus nende erakondade esimeeste kohtumine, mille järel teatas Jüri Ratas, et Soomere riigikogus presidendiks valimise jaoks ei leidu piisavalt toetust ehk 68 poolthäält. Soomere nõrkusena toodi välja kogenematust poliitikas, eriti välispoliitikas.

17. augustil tunnistas tollane Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis, et Keskerakonna esimees Jüri Ratas tegi talle ettepaneku presidendiks kandideerimist kaaluda. Ettepaneku tegemist toetasid lisaks Keskerakonnale ka Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide juhid. Võimul oli siis Kaja Kallase esimene valitsus, kuhu kuulusid Reformierakond ja Keskerakond. Päev hiljem andis Karis nõusoleku saada presidendikandidaadiks.

Reformierakonna ja Keskerakonna 59 riigikogu liiget esitasid Karise 27. augustil ametlikult presidendikandidaadiks. Kokkuleppe kohaselt pidid nad toetama Karist kuni valimiskogu lõpuni.

Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond jätsid hääletamisvaliku iga oma liikme enda otsustada. Kummagi partei parlamendifraktsioonis oli Karise pooldajaid umbes pool.

Riigikogu kogunes presidenti valima 30. augustil. Alar Karis sai esimeses voorus 63 häält ehk äravalimiseks jäi puudu viie saadiku toetus. Märgistamata sedeleid lasti valimiskasti koguni 16. EKRE 19 saadikut ning haiglaravil viibinud Siim Kallas ja Helir-Valdor Seeder hääletussedelit välja ei võtnud. Hääletamata jättis ka üks valimissedeli välja võtnud saadik.

Arvati, et salajasel hääletusel tuli tühje sedeleid Isamaa saadikutelt. Ja mõned ka sotsiaaldemokraatide ridadest.

Päev hiljem, 31. augustil toimus presidendivalimiste teine voor riigikogus. Märgistamata sedelite arv kahanes eelmise päeva 16-lt kaheksale. Karisele antud toetushäälte arv kasvas 72-le ehk oli rohkem kui minimaalselt vajalik 68. Alar Karis valiti Eesti presidendiks.

Ametisse astus uus president 11. oktoobril. Presidendiks saades oli Alar Karis 63-aastane.  

Tänavu märtsis tõusis presidendi institutsiooni usaldusväärsus 76 protsendini, mis on viimase kolme aasta kõrgeim tulemus. Riigikantselei tellitud Emori üle-eestilisest uuringust selgus, et presidendi toetus kerkis nii eestlastest kui ka muust rahvusest vastajate seas.

Taheti vältida 2016. aasta presidendivalimiste läbikukkumiste kordumist

Toonane Reformierakonna peasekretär Erkki Keldo ütles, et 2021. aastal taheti kindlasti ära hoida seda olukorda, mis juhtus 2016. aastal, kui presidenti ei suudetud valida ei riigikogus ega ka valijameeste kogus ning lõpuks riigikogu leppis kokku Kersti Kaljulaidi valimises.

"Selge soov oli proovida leida kohe riigikogus kandidaat, keda ei peeta mingi erakonna spetsiifiliseks kandidaadiks," sõnas Keldo.

Keldo rääkis, et kuna võimul oli Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, tegelesid presidendikandidaadi otsimisega peamiselt nende erakondade toonased juhid Kaja Kallas ja Jüri Ratas, aga ka fraktsioonide esimehed.

Ratas: koostöö Kallasega sujus väga hästi

Jüri Ratas meenutas, et koostöö Kaja Kallasega sujus väga hästi. "Ma hindan seda väga kõrgeks. See koostöö oli Kaja Kallasega väga hea ja usaldusväärne presidendikandidaadi leidmisel ja ka riigikogu fraktsioonidega läbirääkimisel, nii et see oli oluline," ütles Ratas.

Keldo sõnul oli opositsiooni seast paljudele kandidaatidele toetust raske leida. Näiteks oli näha, et Tarmo Soomerele vajalikku 68 häält kokku saada ei ole võimalik.

Ratas, kes siis ka riigikogu esimees oli, ütles, et kui ta Karise võimaliku kandidatuuri erakondade esimeestele välja pakkus, siis ta Karisele vastuseisu ei kohanud.

Ka siis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuulunud praegune sotside juht Lauri Läänemets ütles, et sotsidel ei olnud mõtet Karise vastu olla, sest neil endal puudus võimalus, et panna välja laialdase toetusega kandidaat. "Lisaks oli Karis päris hea kandidaat ja polnud mõtet hakata mingeid mänge mängima," sõnas Läänemets.

Keldo sõnul oli veel tähtis, et Karis ei olnud ühegi erakonnaga seostatav. "Alar Karise nimi oli läbi käinud varemgi. Meil on ka inimesi, kes on Alariga erinevates ametites väga mitmeid kordi varem töötanud. Alari tugevus oli see, et ta oli mitmekordne ülikooli rektor, riigikontrolör, tol hetkel oli ta ERM-i juht. Tal oli olnud väga palju ühiskondlikke positsioone. Oli oluline, et ta on selgelt erapooletu ega ole kellegagi seostatav," ütles Keldo.

Toonane Isamaa juht ja fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder ütles, et kuna president pidi ühendama ja tasakaalustama, siis loomulikult otsiti inimest, kes ei olnud ühegi poliitilise jõuga seotud.

Mis aga võis olla selle taga, et Alar Karis esimeses voorus vajalikku 68 häält kokku ei saanud? "Kuna hääletamine on salajane, poliitikutel, eriti opositsioonis, tihti sellist mängulusti vaadata, kas ikkagi koalitsiooni hääled peavad. Kuna nähti, et hääli tuli piisavalt ja koalitsiooni hääled peavad, siis tulid teises voorus ka opositsioon ja teised taha ja hääletasid ta ilusti ära," rääkis Keldo.

Ratas ütles, et teiseks vooruks leidsid riigikogu liikmed üles vastutustunde selle ees, et ikkagi nende töö on president riigikogus ära valida. "Ju seal esimeses voorus oli teatud riigikogu liikmetel veel soov midagi katsetada, natukene mängida, teha asja huvitavamaks, aga ma arvan, et vastutustunne tõi Karise taha piisava hulga hääli," lisas Ratas.

Ratas ütles, et kuna Karise toetuses riigikogus oldi kindlad, siis põhjalikumat tööd valijameestega ette ei võetudki.