Kui Merilyn ja Robin (põnni puhul kasutab "Pealtnägija" varjunime) pargis vastu kõnnivad, ei reeda väliselt miski, et nende kodune elu ja läbisaamine oli viimastel kuudel politsei põhjaliku uurimise all. Nimelt kahtlustati, et 29-aastane meditsiinitöötaja ja tema lapse isa karistasid füüsiliselt poissi rihmaga.

Kriminaalasi lõpetati ära ja eraldiseisvana ei vääriks juhtum võib-olla avalikkuse tähelepanu, kuid asjatundjate sõnul on viimastel aastatel raskete väärkohtlemiste kõrvale lisandunud üha rohkem teateid ebakohastest kasvatusmeetoditest, mida lastekaitse ja politsei uurima peavad.

Merilyn põrkus lapse käitumisprobleemiga pool aastat tagasi. "Selle aasta kevadel oligi lihtsalt niisugune periood, kus ta kogu aeg haukus mulle vastu ja ma ei osanud enam midagi teha. Seega ma pöördusin meie lasteaia sotsiaalpedagoogi juurde. Ülimeeldiv naisterahvas, meil oli niisugune mõnus vestlus, kus ta andis mulle erinevaid nippe ja pakkus mulle välja Perepesa poolt korraldatava koolituse "Armastavad piirid ja reeglid"," rääkis Merilyn.

Tund aega väldanud koolitus toimus juuni algul ja samal ajal pakuti võimalust, et poiss saab mängida Perepesa keskuses.

"Laps mängis seal ja sealsele kasvatajale või ma ei oska öelda, mis selle inimese täpne ametinimetus oli, kes temaga koos oli, tema kuulis, kui laps rääkis, et teda on kodus karistatud rihmaga," ütles Pärnu politseijaoskonna juht Üllar Kütt.

Perepesast teatati Lasteabisse ja sealt Tõnu Poopuu juhitavasse Pärnu sotsiaalosakonda, mille töötaja läks järgmisel päeval Robini lasteaeda ning vestles poisiga uuesti. Poopuu sõnul viiakse taolisi vestlusi läbi lapsele tuttavas keskkonnas, et teda mitte endast välja viia ning vajadusel saab juures olla mõni lapsele turvaline isik, näiteks lasteaiatöötaja.

Merilyni sõnul sai perekond asjast teada alles pärast seda, kui lasteaia hoovist oli võetud juba nende laps ja temaga pikk vestlus maha peetud. "Selle käigus näidati talle püksirihma pilti. Küsiti - mis asi see on ja mida sellega tehakse," jutustas ema.

Poopuu vahendas poisi juttu: "Ta ütles jah, ta teab, et see on rihm, püksirihm ja siis tõesti küsiti, et mis siis tema arvates sellega tehakse."

Merilyni sõnul olla tema tol hetkel nelja-aastane poeg vastanud, et see on püksivöö ja sellega karistatakse lapsi, kes käituda ei oska. Kui lastekaitsetöötaja edasi küsis, kas poisi vanemad ka karistavad teda või annavad talle rihma, vastanud poiss, et annavad küll. "Ja ilmselt see oli sellepärast, et mõninga tüli käigus me olime tõesti öelnud talle, et /…/ anname rihma. Et tõesti meie probleem, me olime ähvardanud last," lausus ema.

Kuna laps kinnitas Poopuu sõnul, et on saanud vanemate käest füüsiliselt karistada, võeti kontakti lapsevanematega, et nendega vestelda.

"Meil oli üle tunniajane vestlus, kus siis loeti meile ette /…/ kogu see vestlus, mis ta meie lapsega oli pidanud. Ja siis tuligi välja, et meie poeg oli öelnud, et ta saab rihma vanematelt. Me siis selgitasime olukorda, et me oleme tõesti ähvardanud teda, kui meil oli selline periood, kus ta haukus vastu," meenutas Merilyn. Seepeale tõi lastekaitsetöötaja ema sõnul välja erinevaid asju, mida ta oli märganud, näiteks auku lapse püksipõlves ning pere pidi kogu oma elu laiali laotama alates rahalisest seisust kuni lapsepõlvemälestusteni.

"Kuna nende suhtluste põhjal jätkuvalt oli kahtlus, ei olnud küll kinnitust, aga kahtlus, et seal võis väärkohtlemist olla, siis vastavalt seadusele me pöördusime politsei poole," tõdes Poopuu.

Politseijuht Kütt lisas, et lastekaitsetöötaja on väljaõppinud spetsialist ja kui ta saab aru, et lapse jutus on midagi sellist, mis vajab täiendavat kontrollimist politsei poolt, siis ta peabki selle info edastama.

"Kui ta saab aru, et see on lapse fantaasia, et eile rääkis ühte juttu, täna räägib teist juttu, see jutt väga kõigub, ei ole tõsiseltvõetav, siis ta ei pea seda edastama. Aga antud juhul oli lastekaitsetöötajal veendumus, et see on selline juhtum, mida peab politsei edasi kontrollima täiendavalt," selgitas Kütt.

Robini isa ja ema, kes ei ela koos, kuid saavad hästi läbi, on 100 protsenti nõus, et iga signaali võimaliku hädas lapse kohta tuleb uurida, aga leiavad, et kõik mis järgnes vestlusele lastekaitsega oli ülepingutus. "Me ju käisime seal vestlusel lapse isaga ka, et minu arust oleks võinud seal see asi ära lõppeda," sõnas Merilyn.

Pärnu politseijaoskonna juhi Üllar Küti sõnul küsitleti uurimise käigus ametnikke, vanemaid ja lõpuks ka poissi ennast.

"See ülekuulamine algab ka ikkagi sellega, kuidas uurija kõigepealt selgitab lapsele seda, et valetada ei tohi. Siis läbi näidete selgitatakse, mis asi on üldse valetamine. Ja siis räägitakse temaga, kuidas tal muidu läheb, aga lõpuks jõutakse ka selleni, et mis siis juhtub, kui sa kodus pahandust teed," selgitas Kütt, kelle sõnul laps siis räägib, kuidas vanem vahel pahanduse korral kõvema häälega räägib temaga ja see konkreetne laps ütles ka, et ema on teda karistanud rihma andmisega ning hiljem lisas, et ühe korra on ta ka vitsa saanud.

Merilyni sõnul on ta lapsega sel teemal rääkinud ning korra on poeg öelnud, et tegi lihtsalt nalja. "Ühe korra ta on öelnud mulle, et ta ei osanud midagi öelda. Alguses me olime ju kohe täiesti šokis, kui ta sealt lasteaiast koju tuli. Me küsisime, et miks sa niimoodi ütlesid. Siis laps ütles: "Aga te ju olete öelnud, et annate mulle." Ja siis me küsisime, et kas me oleme andnud sulle. "Ei ole! Aga te olete ju öelnud, et te annate!"," vahendas ema poja sõnu.

Uurimine kestis kolm kuud ja ehkki poiss rääkis rihmajuttu korduvalt ja detailselt, lõpetati kriminaalasi septembris ära, sest oli sõna-sõna vastu olukord.

"Laps räägib ühte juttu, lapsevanem räägib teist juttu ja me ei saa öelda, kumma jutt on suurema kaaluga. Nad on võrdse kaaluga," nentis Kütt. Tõendeid selles asjas rohkem ei olnud, sest näiteks lapse vigastusi kuskil fikseeritud ei olnud ja politseil ei ole teada, et lapsel oleks sellest konkreetsest juhtumist vigastused tekkinud.

"Minus tekitaski see nüüd neid mõtteid, et võib-olla ametnikud ja ametkonnad veidi suunaks oma ressursse ümber, vaataks oma prioriteedid üle. /…/ Et mille jaoks seda suurt uurimist oli vaja," ei mõista Merilyn.

Politseijuht Kütt vastas aga seepeale, et nii võiks öelda kõikide kriminaalasjade menetluste kohta, mis ei jõua kohtusse, et see on ressursi raiskamine. "Aga nii mõnigi kriminaalmenetlus tegelikult ju alustataksegi selleks, et selgitada välja siis see tegu või tõde põhimõtteliselt. See kõik ei tähenda alati seda, et kui me alustame kriminaalmenetluse, siis meil on kohe veendumus, et me jõuame kohtusse. Me peame välja selgitama vahest ka seda, et seda kuritegu pole toime pandud," selgitas Kütt politsei vaadet.

Ka "Pealtnägija" ei saa kinnitada ega kummutada, kumb luiskas – kas ema või poeg. Merilyn on igal juhul oma õiguses nii kindel, et tahtis peresisesest asjast avalikult rääkida, tuues põhjenduseks: "Ma ei tea mitte ühtegi ema, kes ei oleks oma lapse peale häält tõstnud. Sealsamas lastekaitsetöötaja ütleb mulle, et see on lapse vaimne väärkohtlemine. Mida ma üldse teha tohin lapsega siis? Kuidas ma kasvatan teda? Loomulikult ma ju kiidan teda positiivselt, kui läheb hästi, toon positiivsed asjad välja, et need jääks talle meelde. Negatiivsetele võib-olla nii tihti ei pööra tähelepanu, nagu ma olen õppinud."

"Pealtnägija" suhtles selle loo jaoks lisaks ka sotsiaalkindlustusameti Lasteabi ning õiguskantsleri bürooga, mis täidab Eestis laste ombudsmani rolli. Ühelt poolt on igasugune vägivald laste kasvatuses keelatud perekonnaseadusega juba taasiseseisvumisest saati ja 2016. aastal täiendatud lastekaitseseaduses joonitakse seda veel alla, teisalt möönavad asjatundjad, et täpset piiri on mõnikord raske tõmmata.

"Tuleb teha vahet tegudel, mis ei ole lubatud. ÜRO lapse õiguste konventsioon ja Eesti lastekaitseseadus ütlevad, et last ei tohi kehaliselt karistada ega kasutada muid kasvatusviise, mis on alandavad, näiteks mõnitamine, häbistamine, ignoreerimine, hooletusse jätmine. Aga see ei tähenda, et kõik need laste õiguste rikkumised oleksid kriminaalkorras karistatavad," selgitas õiguskantsleri kantselei laste ja noorte õiguste osakonna juhataja Andrs Aru.

Näiteks nurka panek võib olla füüsiline karistus, samas teistest eraldi rahunema saatmine seda pigem ei ole. Merilyn ütles seepeale, et saab sellest täiesti aru. "Aga samas sa võid ta panna eraldi nurka padja peale istuma, rahunema võid panna, aga nurka seisma ei või enam panna. Lihtsalt minu isiklik seisukoht on see, et ma olengi veidi karmim ema ja mul ongi kodus piirid paigas ja ma ei luba endaga haukuda," põhjendas ema. "Kui ma vaatan seda, kuidas tänapäeval suhtutakse õpetajatesse, kuidas lastel ei ole enam piire, kuidas me kasvatame mingit suurt vatiühiskonda, siis mina ei taha, et mu poeg oleks selline," lisas ta.

Sotsiaaltöötaja Poopuu siiski ei nõustu, et tänapäeva lastest kasvaksid lumehelbekesed. "Igal põlvkonnal on keskkonnast ja ühiskondlikust olukorrast tulenevalt oma väljakutsed. Aga ma küll ei näe seda ja ma ei ole ka lugenud seda, et mingisugune mittefüüsiline karistamine kasvatab lapsi kuidagi mitte toime tulevateks. Vastupidised uuringud näitavad nagu vastupidist," rääkis ta.

Et teadlikkus on tõusnud ja ka teavitamine on muutunud näiteks tänu Lasteabi või politsei veebiplatvormidele lihtsamaks, on ka signaalide hulk kasvanud. Näiteks 2025. aasta esimese üheksa kuuga pöörduti Lasteabi poole 15 430 korda ehk 55 korda päevas, mis on 14,5 protsenti enam kui aasta varem samal perioodil. Seal hulgas lapsed ise pöördusid ja kaebasid vanemate poolt tulevat väärkohtlemist vastavalt 160 ja 192 korda. Valdavalt on jutt vaimsest väärkohtlemisest. Aga ükskõik milline on täpne probleem, siis kõik spetsialistid kinnitavad, et eesmärk pole vanemaid iga hinna eest kriminaalkorras karistada, vaid avastada varakult, kui keegi on hädas.

Kokkuvõttes pakuvad asjatundjad välja tegelikult lihtsa mõtte, kust jookseb punane joon lastega suhtlemises. "Samamoodi nagu täiskasvanute puhul, kes töö juures jätavad võib-olla midagi tegemata või jäävad hiljaks või ei saa hakkama mõne asjaga, siis me ju ka ei alanda neid teiste ees koosolekul või ei pane neid nurka ega ähvarda neid," ütles Andres Aru õiguskantsleri kantseleist.

"Võib-olla lihtsam ongi meelde jätta, et see, mida keegi täiskasvanu ei tohi teha ühegi täiskasvanu vastu, seda ei tohiks teha ta ka lapse vastu," täiendas Kütt.