Kui Eesti riigi üks põhiseaduslik eesmärk on eesti rahvuse säilitamine, siis oleks hea teada, mis asi eesti rahvus on.

Selle küsimuse üle arutamist võivad takistada kaks mõtet. Need on mõte, et rahvuse mõistet ei saa – võib-olla isegi ei tohi – põhiseaduses määratleda, ja mõte, et juhul kui seda saab ja tohib, tuleb määratlus põhijoontes üle võtta sotsiaal- või kultuuriteadustest.

Just sääraseid ideid sisaldab jurist Sven Antoni artikkel "Rahvuse ja kultuuri mõiste Eesti põhiseaduse preambulis"¹, mille mõned sõnastused on leidnud tee ka põhiseaduse kommenteeritud (2022. aasta) digiväljaandesse, selle preambulit käsitlevasse osasse².

Arutlused, mida ma järgnevalt esitan, on ajendatud Antoni artikli loogikast, aga ei ole mõeldud seda otseselt vaidlustama. Mulle tundub, et rahvuse mõiste tõlgendamine põhiseaduses ei ole puhtalt juriidiline küsimus ja siin on päris palju ruumi ka filosoofilistele mõttemõlgutustele.

Miks rahvust ei saa määratleda?

Üks (poolhüpoteetiline) argumentatsioon ütleb, et rahvuse mõistet põhiseaduses ei saa kindlalt fikseerida, sest see peataks arengu. Põhiseadus peab suutma muutuda, kui muutub ajastu ja teisenevad väärtused. Määratletus on paigalseis, määratlematus on arenguvõimelisus.

Sedalaadi argumendiga nõustuda ei tahaks. Mõelda, et määratlus (ehk definitsioon) on miski muutumatu, saab ainult teatud filosoofilise vaatenurga korral. Niisugused filosoofiad on võimalikud, aga kuuluvad pigem Aristotelese ja skolastika ajajärku, kui võidi uskuda, et igal asjal on olemus ja et tõene määratlus tabab seda olemust, kehtides eile, täna ja homme, kuni aegade lõpuni.

Määratlusest ei pea mõtlema kui millestki igavesest, vaid kui millestki, mis on mõeldud kestma mingi aja ehk seni, kui tekib hea põhjus asendada ta millegi muuga. Võib-olla näiteks hakkab ühel hetkel tunduma, et kontseptuaalne ruum, mille üks osa määratlus on, hakkab ammenduma või ahistama. See võib juhtuda ja kunagi kindlasti juhtubki, aga asjal on ka teine pool. Kõige rafineeritumgi arutlemine ei vii kuhugi, kui keskseid mõisteid piisavalt selgena ja piisavalt kaua paigal ei hoita. Kui kontseptuaalne ruum nihkub pidevalt paigast, pole loogikast abi.

Mis puutub konkreetselt rahvuse ja eestlase mõistetesse, siis inimeste isiklikes arusaamades neist asjadest võib loomulikult olla suuri erinevusi ja seda varieeruvust ei tuleks kuidagi piirata, ent seaduste ja ka põhiseaduse kontekstis liiga suurt tõlgendusvabadust minu arvates ei peaks olema.

Võtan näitena abielu mõiste. See on Eesti seadustes üsna selgepiiriline. Alles üsna hiljuti, 2024. aastal, muutus abielu mõiste dramaatiliselt, kuivõrd nüüd võivad ka samast soost inimesed olla abielus. Seda muutust ei oleks õige kirjeldada nii, et enne 2024. aastat oli abielu põhimõtteliselt määratlematu, siis aga anti selle määratlus, või et sel aastal asendati üks määratlematus teise, hoopis teistsuguse määratlematusega. Oli ikka nii, et enne oli üks määratlus ja pärast tuli teine.

Tõsiasi, et abielu enne 2024. aastat oli määratletud kindlal viisil, ilmselgelt ei teinud perekonnaseadust arenguvõimetuks, pigem see võimaldas arengut. Et oleks alust öelda "näe, toimus dramaatiline muutus A-lt B-le", peavad A ja B olema selgelt eristatavad ja erinevad. Abielu näites ongi A ja B hästi eristatavad ja erinevad ning just tänu sellele saab öelda, et toimus muutus ja see oli dramaatiline.

Aga asi pole muidugi selles, mida saab või ei saa öelda, vaid eluvormide piiritlemises. Kui algusest peale järgitaks seisukohta, et abielu mõistet seadustes ei pea püüdma kuigivõrd määratleda ("sest see takistaks arengut"), oleks tulemuseks ilmselt ka mingisugune ühiskond, ainult et see võiks olla üpris kaootiline. Abieluvabad – ning üldisemalt seaduse- ja omandivabad – ühiskonnad kunagi olidki ja võib-olla tulevad jälle, aga praegu see pole variant.

Kas teadus saab rahvuse määratleda?

Teine (poolhüpoteetiline) argument rahvuse määratlematuse kaitseks põimub argumendiga mõtte kaitseks, et rahvuse määratlus – niivõrd, kui seda saaks olla – tuleks üle võtta sotsiaal- ja kultuuriteadustest. Mõttekäik tundub olevat järgmine.

Kultuuriloolaste käsitlustest ilmneb kahtlusteta, et kultuuri uurivad teadused ei suuda ega pea otstarbekakski kultuuri oma teadus(t)e kontekstis defineerida. Seetõttu pole mõttekas ega teostatav ka kitsamalt eesti kultuuri defineerimine. Kuna rahvus on tihedalt seotud kultuuriga, siis ei ole mõttekas ega teostatav ka eesti rahvuse defineerimine, sealhulgas ka põhiseaduses.

Selline argument tähendaks minu arvates teaduse ja õiguse kontekstide ebamõistlikku segamist. Eespool ütlesin, et inimeste isiklikke mõistekäsitlusi tuleb eristada sellest, kuidas keeleliselt samu mõisteid käsitletakse seadustes. Ent niisamuti tuleks eristada mõiste käsitlemist mingi teaduse kontekstis ja (põhi)seaduse kontekstis. Ei saa võtta asja nii, et kultuuriteaduste mõistekäsitlused võib lihtsalt ümber asetada õigusteaduse konteksti.

Eri tüüpi juriidilised mõisted sõltuvad teaduste mõistetest erineval määral. Kõrvutan siinkohal mõisteid "abielu" ja "surm".

Abielu ümbermääratlemises ei olnud teadustel rolli. Ei olnud ju nii, et antropoloogia, kultuuriteadus või sotsioloogia avastas äkki – või jõudis pika vaidlemise järel konsensusele –, et abielu on hoopis teine asi, kui teadlased enne arvasid, ja just sellepärast muudeti seadust. Mingit sellist teadustulemuste ümberasetamist seaduste konteksti ei toimunud.

Samasooliste abielu debattides küll mõnikord viidati teadustulemustele, aga need viited olid üpris kaudsed. Näiteks väideti, et teadusuuringute järgi on samasooliste paaride lastel niisama suur heaolutase või niisama head koolihinded kui tavapaaride lastel. Sellised väited, isegi kui on õiged, kuidagi ei tähenda, et uus abielumääratlus oleks mõnest sotsiaal- või kultuuriteadusest üle võetud.

Uus määratlus oli poliitiline otsus, mis lähtus teatud huvirühmade ja teatud erakondade huvidest. Ja nii öelda ei tähenda öelda, et otsus oli halb. Nagu ka ütlemine, et otsus oli "teadusepõhine", ei tähendaks ütlemist, et otsus on automaatselt hea.

Kui abielu mõiste oleks pidanud tulema teadustest, siis Eestis ega mujalgi praegu samasooliste abielu ei oleks. Samasooliste abielu mõiste ei oleks kunagi saanud tulla teadustest – vähemalt mitte sellistest, milles on empiirilisel uurimisel oluline roll –, kuna empiirilised andmed, statistika oleks väga selgelt öelnud, et abielu institutsiooni tunnistavates ühiskondades täiesti kindlasti ja tõestatavalt domineerib arusaam, et abiellu astuvad ainult vastassoolised inimesed. Samasooliste abielu sai tulla üksnes tänu sellele, et empiiriale ei pööratud tähelepanu.

Surma mõistega on teisiti. See on juriidiline mõiste, aga ka bioloogiline ja biomeditsiiniline mõiste. Ka surma juriidilised definitsioonid olenevad ajastust. Minu teada loetakse praegu Eesti seadustes surm saabunuks, kui on tuvastatud peaaju või vereringe kõigi funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine. 1930. aastate juriidiline surmamääratlus kõneles muust, sest bioloogia ja biomeditsiini tase oli teine. Toona võidi kõnelda hingamise ja südametegevuse lakkamisest ning koolnulaikude esinemisest.

Arenenud teadusega ühiskondades me vist ei nõustuks sellega, et surma juriidiline mõiste väga tuntavalt lahkneb bioteaduste surmamõistest. Tõsi, kujutlusvõimet natuke pingutades pole kuigi raske sellist lahknevust kujutleda.

Oletagem näiteks, et teadlased leiavad viisid, kuidas seni pööramatuks peetud aju- või vereringeprotsesse ümber pöörata, aga ümberpööramismenetlus osutub tohutult kalliks. Et mitte laostuda, otsustab ühiskond oma seadustes jääda endise surmadefinitsiooni juurde, mis enam pole bioteadustega kooskõlas. Bioloogia seisukohalt võiksid ellu naasta, aga õiguslikult on parem, kui oled surnud. Või kui ümberpööramisprotsessid moonutaksid inimese isiksust väga palju, võidaks samuti jääda endise surmadefinitsiooni juurde, juhul kui soovitakse seadustes säilitada inimese autonoomia ja isikuvabaduse tähtsus.

Võiks seega öelda, et abielu juriidilises määratluses ei sõltu teadusest peaaegu miski, aga surma määratluses sõltub teadusest peaaegu kõik. Kas rahvus on nagu abielu või nagu surm?

Kui väidaksime, et rahvuse mõiste põhiseaduses peab põhijoontes tulenema rahvuse mõistest kultuuriteadustes, ütleksime, et rahvus on nagu surm. Aga seda ei pea väitma. Võib olla mõistlikum mõelda – ja mulle tundubki mõistlikum mõelda –, et rahvus on nagu abielu. Kui nii, siis rahvuse määratlematus teadustes ei takista rahvust määratlemast põhiseaduses.

Põhiseaduse rahvus võib olla ka surma ja abielu vahepeal. Nii nagu abielu mõistes 2024. aastal jäi teatud komponent paika, ja seda jäävat komponenti kirjeldavad omaenda vaatenurkadest ka abielust kõnelevad sotsiaal- ja kultuuriteadused, niisamuti võib rahvuse põhiseaduslik määratlus arvestada üht ja teist kõigest sellest, mida rahvustest kõnelevad teadused on arvanud. Aga ei ole teadlaste ütelda, mil määral ta seda peab arvestama.

Tulen lõpetuseks tagasi oma kirjutise avamõtte juurde. Oleks hea teada, mis asi on see eesti rahvus, mida tuleb säilitada. Jah, aga parem ehk ütelda nii: oleks hea, kui suudaksime langetada piisavalt selge otsuse selle kohta, mida "rahvus" põhiseaduse kontekstis tähendab.

Sellise otsuse langetamine ei ole lihtne, aga sellest ei järeldu, et ta pole vajalik. Väike samm edasi on juba seegi, kui nõustuda, et sõna "rahvus" tõlgendusruum põhiseaduses ei peaks olema liiga avar, ja nõustuda, et küsimust, kuidas seda ruumi kitsendada, ei lahenda kultuuriteadlased.