Soovisin Tallinnas maksumaksjate raha eest ilmuva ajalehe "Pealinn" toimetaja Õunmaaga intervjuud teha septembri keskpaigast, kui EMSL-is jälle hea valimistava teemaga tööd alustasime.
Mitte paljalt rutiinsest kohustusest, kus hea valimistava rikkujatelt küsime, et kuidas siis selline asi juhtus. Erinevate hea tava põhimõtete rikkumiste - esmajoones selle, et maksumaksja ülal peetavad kanalid peaksid pakkuma valimistel osalevatele nimekirjadele võrdseid võimalusi - leidmiseks piisab "Pealinn" või ta sõsarväljanne "Roheline Pealinn" üldiselt suvalisest kohast lahti lüüa.
Esiküljel on reeglina pilt mõnest Keskerakonna kandidaadist, kellega lehes seekord suurem intervjuu tehakse, juhtkiri ja pikemad artiklid kiidavad linnavõimu ning laidavad riigivalitsust või teiste nimekirjade kandidaate, "Nädala rosin" tuleb tavaliselt Vabaduse väljaku veerest, "Nädala okas" Toompealt, üle numbri ilmub pikem lugu Keskerakonna linnapeakandidaadist mõnes maakonnakeskuses. Justkui professionaalselt tehtud parteileht, mille eesmärk oma toetajad mobiliseerida, aga kinni makstud kõigi tallinlaste rahaga.
Mind huvitas, kuidas tegijad ise asja näevad, kuidas selliseid valikuid põhjendavad. Kas neil tekib vahel ka kõhklusi, kas see, mis nad teevad, on ikka õige?
Vastuste saamine võttis aga aega. Esialgu vahetasime kirju, et millal ja kuidas intervjuud teha saaks. Mina soovisin näost-näkku vestelda, Õunmaa kirjalikult vastata. Siis leppisime kokku, et saadan küsimused ette, mispeale tema poolt saabus vaikus, vastuseta jäid ka meeldetuletavad e-kirjad. Lõpuks tulidki vastused eile siiski e-kirjaga. Sarnaseid näiteid, mida nendes kahe nädala tagustes küsimustes toodud, on vahepealse ajaga lisandunud, aga kuna sisuliselt on tegu ikka sama asjaga, jäägu need siis pealegi intervjuust välja.

Mis on "Pealinna" ülesanne, missioon?
Kõigepealt harida linlast - rääkida, milliseid teenuseid, toetusi ja võimalusi linn oma elanikele pakub. Samuti anda teada üritustest ning rääkida lugejatele ka sellest, kuidas elavad inimesed mujal Eestis.

Üks hea valimistava põhimõtetest ütleb, et maksumaksja raha eest ülal peetavad meediakanalid peaksid olema võrdsetel tingimustel kättesaadavad kõigile valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele. Mida ühes sellises lehes töötajana sellest põhimõttest arvate - on see vajalik ja on see üldse saavutatav?
Loomulikult võiks kõik sõna saada. Meie pole oma lehes kellelegi piiranguid seadnud. Kui keegi, mis iganes erakonnast, tahab meie lehes sõna võtta, siis ta seda ka saab. Selle jaoks on meil olemas arvamuslehekülg. Samas vägisi ei hakka me kedagi oma lehte tooma.
Kahjuks olen märganud trendi, et suurtes meediaväljaanded, kel on tunduvalt rohkem võimalust kõikidele kandideerijatele sõna anda, pole seda teinud. Näiteks Delfis ja Eesti Päevalehe debatis on saanud osaleda vaid kuue nimekirja esindajad, kuigi valik ainult nendega ei piirdu.

Paljud toimetused on enne valimisi pannud paika selged reeglid, kuidas kandidaatidega seonduvat infot ja nende arvamusi kajastatakse. Mida olete "Pealinna" toimetuses otsustanud ette võtta, et tagada kandidaatidele võrdsed kajastamis-võimalused ja valijatele võimalus saada võimalikult tasakaalustatud infot? Kas on olnud mingeid konkreetseid juhtumeid, kus olete pidanud toimetusega otsustama, kas ühe või teise kandidaadiga seonduvat avaldada või mitte?
Kellegi loo avaldamisele või mitteavaldamisel seab piiri vaid lehe väike maht: 8 või 12 lehekülge. Otsustamisel, kelle lugu läheb sisse ja kelle oma mitte, lähtume lihtsalt järjekorrast. Kes saatis enne oma loo, sel on õigus enne ka lehte pääseda.

Üheks kirjutamata (aga mõnes toimetuses ka kirja pandud) reegliks valimiste eel on, et kui just pole eriliselt põhjendatud, siis ei avaldata valimiste ajal pikemaid portreelugusid üksikutest kandidaatidest. Näiteks ERR-is otsustati, et Eerik-Niiles Kross ei saa saates "Mehed räägivad armastusest" osaleda enne valimisi. Teie lehes on viimastel nädalatel ilmunud pikemad intervjuud Jüri Kuuskemaaga ja Salme Poopuuga, kes on mõlemad Keskerakonna kandidaadid; sünnitoetustest rääkiva loo peategelaseks valisite kõigist võimalikest noortest lapsevanematest Jaanus Riibe, samuti Keskerakonna kandidaadi. Teiste nimekirjade kandidaatidega selliseid pikemaid usutlusi ei ole olnud. Miks olete teinud sellise allikatevaliku ja kas loete seda teiste kandidaatide suhtes õiglaseks?
See teie mainitud reegel ei kehti. Nii Eesti Ekspress kui Eesti Päevaleht on avaldanud valimiste eel portreelugusid linnapeakandidaatidest. Päevalehel on isegi hetkel käimas sari, kus tutvustatakse linnapeakandidaate läbi tööintervjuu.
Kui on tegemist põnevate inimestega, pole vahet kas nad kuuluvad kuhugi erakonda ja millisesse erakonda nad kuuluvad. Kuuskemaa puhul huvitas meid, mida ta arvab spetsialistina Harju tänava alt välja tulnud leidudest. Poopuu on aga on tuntud populaarsest seriaalist ning kindlasti lugejale seetõttu põnev inimene. Ühel juhuslikul kohtumisel üllatas mind, kui suur kodupaiga aktivist ta on. Mõtlesin, et miks mitte temaga intervjuud teha. Kuna valimised olid tulemas, ja nad osutusid olema nimekirjas, sai loomulikult küsitud ka, miks nad kandideerivad ja mida nad sellega saavutada tahavad. Samahästi oleks võinud ka selle küsimuse ära jätta, intervjuud oleksid ikka põnevad olnud.
Jaanus Riibe sattus aga lehte nii, et oli vaja meil lihtsalt loo jaoks vaja leida kiiresti üht noort peret. Kuna lehe trükkimineku aeg surus tagant, oli kõige lihtsam võtta tuttav inimene. Ka teistes ajalehtedes kasutavad ajakirjanikud tihti allikatena oma tuttavaid või töökaaslaste tuttavaid. Oleks aega rohkem olnud, oleksime saanud ehk mõne teise inimese.

Lisaks Tallinna linnajuhtide tegevuse kajastamisele, mis on "Pealinna" puhul mõistetav, olete viimastel nädalatel tutvustanud pikemate lugudega ka Keskerakonna Võru ja Valga linnapea- ning Väike-Maarja volikogu esimehe kandidaate, viimase loo juures oli ka kutse Keskerakonna valimisüritusele Väike-Maarjas. Miks üldse pealinna lehes Tallinnast kaunis kaugel asuvate linnade-valdade teemasid kajastate ning miks olete valinud just Keskerakonna kandidaadid? Toredaid ja tegusaid kandidaate on ju ka teistel erakondadel ja valimisliitudel.
Meil ilmus tõepoolest lugude sari, mis tutvustas elu mujal Eesti linnades. Oleme seisukohal, et meie leht ei pea kirjutama ainult Tallinnas toimuvast, vaid on hea, kui lugejad teavad, mis toimub ka mujal Eestis. Üks hea viis seda teha on läbi portreelugude, kus räägivad kohalikud toimekad inimesed. Allikate valikul lähtusime samuti kiirusest - et keda kõige kiiremini kätte saab ja kes on võimalikult kohe nõus rääkima. Näiteks saatis meile oma seisukoha ka Väike-Maarja praegune sotsist vallavanem Indrek Keskküla, mille lubasime esimesel võimalusel avaldada.

Kirjutasite mitmel korral "Pealinnas" põhjalikumalt Edgari kohvikust, tutvustades selle programmi ja kutsudes inimesi üles sinna minema. Miks on ühes kohvikus toimuv "Pealinna" jaoks nii oluline? Arvestades, et selle kohviku on avanud Keskerakond, kas te ei näe, et niisuguse kajastamisega käitute ebaõiglaselt teiste valimistel osalevate nimekirjade suhtes? Äsja avati Tallinnas ka näiteks Krossi kohvik - kas plaanite elanikke samamoodi ka selle programmist osa saama kutsuda?
Edgari kohvikus ja sealt lähtuvalt toimus linnarahvale palju tasuta põnevaid üritusi nagu ekskursioonid vanalinnas, tantsuõhtud ja kontserdid. Meie üks ülesanne ongi ju anda linlastele teada siinsetest üritustest, eriti kui need on veel tasuta. Edgari kohviku avamine ja seal toimunud üritused on ka muus meedias saanud väga laialdast kajastamist. Kahjuks pole jah jõudnud veel Krossi kohvikus toimuvast kirjutada. Ehk peaks seda viga parandama...

Teie lehes ilmub väga palju fotosid Edgar Savisaarest, vahel lausa kolm-neli tükki ühel leheküljel. Arusaadav, et linna leht linnapea tegemisi kajastab, aga kas mõnikord on toimetuses ka jutuks, et samadelt üritusteltki saaks kindlasti teha ka pilte ilma linnapeata, tõstes pigem esile neid, kes tegelikult näiteks avatavat tänavat või mänguväljakut ehitanud on?
Teil on õigus, on loomulik et linna lehes kajastatakse ka linnapea tegemisi. Meil ilmub lehes rubriik "Nädal pildis", mis kajastab linna tähtsündmusi. Kuna linnapeal oli viimastel nädalatel palju avamisi, sattus ta ka tavalisest rohkem pilti. Avamised on ju tähtsad sündmused. Samas võivad kõik veenduda, et piltidel ei ole kunagi ainult linnapea vaid näiteks ka tublid õpetajad, eakad, arstid, teetöölised jne. Iseenesest on tobe lugeda iga kord üle pilte ja otsustada selle järgi lehe üle, kui palju kedagi pildil on. Aga meil on pildil olnud palju näiteks ka Krossi ja Ansipit. Näiteks Londonil on aga suisa oma ametlik veebilehekülg, mis kajastab vaid linnapea osalemist avamistel, tema seisukohti ja sõnavõtte.

Teiste nimekirjade kandidaatidest olete üsna palju leheruumi pühendanud Eerik-Niiles Krossile, seda aga küllalt negatiivses võtmes. Ka te ise olete oma artiklites tema suhtes väga kriitiline. Miks nii, mis teil Krossi vastu on?
Meil ei ole Krossi vastu midagi enamat kui niinimetatud suurel meedial Savisaare vastu.

Kandideerite kesklinnas ka ise Keskerakonna nimekirjas. Miks otsustasite kandideerida ja miks just Keskerakonna nimekirjas?
On saanud tavaks, et kui ajakirjanik või saatejuht valimistel kandideerib, siis peatab ta selleks ajaks aktiivse töö eetris või leheveergudel - jällegi selleks, et ära hoida ebavõrdset eelist teiste kandidaatide ees. Teie kirjutate mitmendat numbrit järjest valimiste-teemalisi juhtkirju. On see teie hinnangul teiste kandidaatide suhtes aus? On teil sellel teemal olnud ka toimetuse-siseseid arutelusid ning kui jah, siis mida kolleegid sellest arvasid?
Kandideerin, sest poliitika tundub mulle põnev ja Eesti Vabariigis on igaühe õigus olla poliitiliselt aktiivne. Samas ei kuulu ma ühtegi erakonda ja arvan, et see neutraalsus on lehe toimetamisel oluline. Ma pole viimasel ajal lehes ka peale juhtkirjade ka midagi enam kirjutanud, pigem tegelenud lehe töö koordineerimisega. Enam kui toimetaja võiks aga olla neutraalne lehe peatoimetaja, kes lehe tegevust kõige enam suunab. Meie peatoimetaja ei kuulu ühtegi erakonda ega ka kandideeri.
Samas valimistel kandideerivate ajakirjanike või saatejuhtide aktiivse töö peatamine eetris või leheveergudel ei ole lausaline ega ainuvõimalik lahendus. Poliitikutelt, ministritelt, lauljatelt, arstidelt, õpetajatelt jne ei nõuta ju kandideerimise ajaks oma kutsetöö peatamist. Ajakirjanikule ei saa keelata oma kutsetööga elatise teenimist, ta lihtsalt ei tohi oma väljaandes hüüda: "Valige mind!".

Eestis ilmub palju linna- ja vallalehtesid. Mida soovitaksite oma kolleegidele neis lehtedes, kuidas tagada valimiste ajal võrdne suhtumine kõikidesse kandidaatidesse?
Soovitan neil hoida teravat mõistust, tugevat tervist ja külma närvi.