Minu jaoks veteran tähendab üheselt inimest, kes on käinud sõjas ja ohverdanud isamaa eest oma tervise ja kindlasti palju aega.

Teil endal ei olnud võimalik isamaa, Eesti vabariigi eest oma tervist või aega ohverdada. Teid sundvärvati Nõukogude armeesse ja saadeti tolle aja [1985-1986] tulipunkti, Afganistani, kuhu väga paljud sattuda ei tahtnud. Mida te tundsite sel hetkel, kui te esimest korda saite teada, et teid just nimelt Afganistan saadetakse?

Hirm oli. Väga suur hirm oli, aga natuke põnevust oli ka. Kõige suurem hirm oli vangilangemise ees. Sellest, mida seal tehakse Vene sõjavangidega, räägiti palju juba enne sõjaväge.

Teine hirm oli, kuidas sellest koju teatada oma emale ja õele. Ma teadsin, et nende jaoks on see väga halb uudis. Endal oli siiski väike põnevusepisik ka sees - olime paari nädala jooksul juba tundnud Nõukogude armee dedovšinat, leidsime, et see on ikka päris hirmus ja lootsime, et Afganistanis on võib-olla elu teistsugune.

Ei olnud vist?

Kahjuks küll, dedovšina sellega ära ei lõppenud.

Nii et kui aeg-ajalt on kohanud avalikkuses sellist mõtet, et Afganistanis, kus karmis olukorras tuli loota seltsimeestele, oli suhtumine teistsugune ja ühtehoidmine suurem, siis nii see päris ei olnud?

Sõjaväes toimuvad lahingud sageli lahingpaaride kaupa. Mul õnnestus lahingpaariks saada väga hea sõber samalt kursuselt Tartu ülikoolist. Nii et meil õnnestus kahekesi koos väga hästi asju aetud. Kui aga üksuses suuremale, rühma või jao tasemele minna, siis oli see toetus... muidugi oli üldine toetus olemas, aga kindlustunnet või sõbra- või meeskonnatunnet ma ei mäleta.

Te alustasite miinipildurina, siis olite luuraja ja lõpuks olite eriüksuses, Spetsnazis. Kas nendest perioodidest tundub mõni teile kergem või raskem.

Miinipildur sain ma olla ainult alla kuu aja. Värbamise hetkel suunati mind miinipildujapatareisse ja sain kaasa teha kaks nädalat õppusi mägedes. Lasime ka mõned korrad miinipildujatest.

Siis värvati mind jalaväeluuresse, olin terve aasta pataljoni luurerühmas. Sealt edasi värvati mind Spetsnazi pataljoni. Aga kui miinipildujarühm kõrvale jätta, siis on neid kahte perioodi raske võrrelda. Mõlemad olid omamoodi rasked.

Kas te olete mõelnud sellele, et kui te osaleksite praegu Afganistanis toimuval missioonil, mis kõik teisiti oleks?

Väljaõpe on absoluutselt teistsugune. Olen sellega natuke kokku puutunud. Kõik see tagalateema on ka täiesti teine maailm. Ainuke asi, mis on võib-olla sarnane, on see, et kui ma näen eestlasi mõnel maa-alal patrullimas, siis me luurerühma koosseisus tegime aeg-ajalt mõningaid patrulle, aga see polnud meie põhiülesanne.

Sarnased on inimesed, kes seal elavad ja samasugune maastik. Enne olid modžaheedi võitlejad, tänapäeval on Talibani võitlejad, seal sisuliselt vaenlasel vahet ei ole. Muidugi vaenlasel on uued taktikad ja uued relvad.

Mille poolest nende taktika praegu teistsugune on?

Taktika on praegu absoluutselt teistsugune IED-d pärast [improvised explosive device, isevalmistatud lõhkekeha -toim]. Kui patrullitakse mingitel kindlatel marsruutidel, on IED-sid äärmiselt lihtne paigaldada. Seda enam, et neid on tänapäeva mobiilsüsteemi abil lihtne aktiveerida.

Tol ajal selliseid süsteeme ei olnud - kui kusagil oli mõni lõhkekeha, siis reeglina jooksis kusagilt ka mingi traat. Nii oli neid võimalik ka avastada.

Üldiselt toona IED-sid siiski ei kasutatud, põhiline oli varitsusrünnak suurematest ja väiksematest relvadest. Selles on võib-olla isegi rohkem lootust, sest kohe kui esimene pauk ära lastakse, on selge, et käib lahing ja saab vastu hakata.

Aga IED-d ju ei näe ja kui see su kõrval plahvatab, siis terve meeskond on uimane ega saa tükk aega aru, mis toimub.

Kui mõelda selle hetke peale, mil te esimest korda kuulsite, et Afganistani nüüd uuesti rünnatakse 2001. aastal toimunud terrorirünnakute järel, kas te oma Afganistani kogemuse põhjal mõtlesite ka, on see mõttekas või mida seal on võimalik ära teha?

Kahtlemata. Ma olen sellest oma sõpradega hästi palju rääkinud. Ma olen väitnud kogu aeg ühte (mis ei tähenda, et see mulle meeldiks): mina ei usu, et ühelgi demokraatlikul riigil või ühendusel on nii kaua viitsimist või volitusi sinna panustada, et sellest ka kasu oleks. Ma räägin ikkagi üle 30-aastasest perioodist, kümme aastat on liiga väike aeg, et seal midagi ära teha.

Täpselt nii läheb ka praegu - minnakse sealt välja ja on ainult aja küsimus, kuude, võib-olla aastate, kui on olukord endine. Kahjuks.

Kas see tähendab seda, et praegused mässulised haaravad uuesti võimu, kui koalitsiooniväed sealt 2014. aastal lahkuvad?

Ei tahaks seda üldse väita, aga selline hirm on küll.

Tulles tagasi veteraniteema juurde - tulite Afganistanist elusa ja peaaegu tervena tagasi, kollatõbi tegi maksale kahju. Kuidas Nõukogude Liit omal ajal veterane kohtles ja kas Afganistani veteranid olid eripositsioonil teistega võrreldes?

Esimene asi, mida meile pakuti, oli veteranipilet. See oli konkreetne dokument. Reaalselt kasutasin ma üliõpilasena tasuta bussisõitu mitte-kiirliinidel. Mõningaid ravimeid oli samuti võimalik tasuta saada.

Mingi järjekordades "ette trügimise" võimalus oli ka, aga kuna ma olin ju 20-21-aastane ja nägin poisike välja - ning toona räägiti veteranidest kui vanematest inimestest, kes olid Teises maailmasõjas käinud -, siis loomulikult oleks olnud üsna piinlik oma rahva ees järjekorras ette minna. Kuigi - pean pattu tunnistama, aeg-ajalt sai seda tehtud, kui oli väga kiire ja hädasti bussipiletit vaja, et koju sõita.

Kas Afganistani veteranidel endil tekkis omavahel pärast Afganistanist lahkumist mingi eriline side?

Eestlastega, kellega seal tekkis puhas sõprus, on see side siiani. Käime väga tihedalt läbi.

Nii et relvavendlus on säilinud, kuigi need inimesed, kes Nõukogude armees teenisid, tänapäevases mõistes veteranid ei ole?

Loomulikult on, aga eks me juba ammu ei räägi enam Afganistani muljetest. Sõbrad, keda ma mainisin, on elus edasi jõudnud ja huvitavatel ametipostidel, nii et me räägime ikka kaasaegsetel teemadel. Paljud on muidugi surnud, mis on kurb.

Teil on õnnestunud tulla tagasi ja rajada oma elu väga kindlatele alustele. Te olete hakkama saanud. Aga kõik, kes 1980. aastatel Afganistanis Nõukogude armee koosseisus sõdisid, päris nii hästi hakkama ei ole saanud. Millega te seda seletate, kas see sõjast tagasitulnud inimese hakkamasaamine tsiviilelus on iseloomuomaduste küsimus või mis?

Need, keda mina tunnen, on kõik hakkama saanud. Selles mõttes ma ei tõstaks ennast kuidagi esile.

Aga need juhtumid, millest oleme viimasel ajal saanud pressist lugeda - näiteks USA sõjaväelaste hulgas on ikka neid, kellel on nii vaimseid kui füüsilisi probleeme pärast Iraagist või Afganistanist naasmist. Mida see tähendab, kas inimesed on siis tänapäeval nõrgemast puust?

Ma pidasin silmas pigem majanduslikku või sotsiaalset hakkamasaamist. Kui me räägime psühholoogilisest hakkamasaamisest, siis ma ei saa teiste eest rääkida. Inimesed on erinevad. Kes kuidas oma lähedastega suhtleb, ma võin ainult oletada.

Kuid seda, et tänapäeval on inimesed kuidagi teistsugused, ma küll ei julgeks väita. Kõik põlvkonnad on alati arvanud eelmistest põlvkondadest, et meie olime tugevamad ja nüüd on kõik ludrid, aga ma ei arva niimoodi. Lihtsalt elu läheb edasi ja inimesed arenevad.

Nendest mitte-hakkamasaajatest kuuleme me [tänapäeval rohkem] võib-olla sellepärast, et info levib kohutava kiirusega. Iga mõte, mille keegi säutsatab, levib kohe miljarditeni. Pigem on selles see fenomen.

Toona lihtsalt ei räägitud nendest juhtumitest.

Absoluutselt, me ei tea ju nendest midagi. Minu teada on massiliselt olnud enesetappe ja mõrvasid, lihtsalt allakäiku. Aga nende kohta on võimalik teada saada ainult üksikute vihjete põhjal. Kui ma loen mõnd blogi või oma kunagise polgu lehte, siis ma ainult aiman, et asjad ei ole paljudel hästi läinud. Info lihtsalt ei levi.

Pigem võib [Eesti inimeste jaoks] kujuneda probleemiks siht, mille nimel midagi tehakse. Kui meil omal ajal oli viha Nõukogude süsteemi vastu ja püüdsime seda igal moel nõrgestada (samas oli vahelejäämise ja karistuse ees suur hirm), siis tänapäeval me mõõdame kahjuks asju ikka rahas ega suuda seda vabadust väärtustada.

Näeme ainult poliitilisi kemplemisi, valimisreklaame ja inimeste väikest palka, aga samal ajal sellest, et me oleme vabad ja võime endale ise elukutset, vaba aega või kas või arsti valida, ei räägi keegi - sest see on nii elementaarne.

Vaat see on kurb, kui meil siht ära kaob ja ainuke võrdlus käib naabriga - et kas tal on suurem palk või ilusam maja.

Nii et teie kogemustega võib õppida seda praegu olemasolevat paremini väärtustama?

Võib-olla see võrdlusmoment ongi parim asi, mida ma sealt kaasa sain. Kui sa oled sellisest kõntsast läbi roomanud, siis sa saad aru, kui halb võib elu tegelikult olla.

Ma ei taha muidagi öelda, et keegi peaks midagi sarnast kogema. Lihtsalt kui nii juba on läinud, siis võta sealt see parim.

Te pole sõjaväelisele elule pärast Afganistani päris selga pööranud, nii et sealt vist ei jäänud traumat, et "ma ei taha millegi militaarsega enam kunagi tegemist teha". Vastupidi, te olete reservohvitser, osalenud mainekatel võistlustel ja neid ka võitnud Eesti esindajana. Kuidas nii? Võib ju mõelda, et pärast sellist kogemust tahaks kõik sõjaväelise endalt "maha pesta".

Tabasite naelapea pihta - täpselt nii oligi. Ma ei tahtnud aastakümneid midagi kuulda või näha, mis oli seotud püsside või sõjaga. [Tagasi militaariani jõudsin] ainult tänu üliheadele suhetele mõne sõbraga, kes mind ühel hetkel (ju ma olin siis sellest vaimselt valmis) kutsusid. Ju ma sain sain väga hea värbamistaktika osaliselt ja vajutati õigetele nuppudele - räägiti vabadusest, Eesti vabariigist jne. Mind saadi prooviks mingile võistlusele ja kuna sõprusside nende inimestega oli niivõrd tugev ning see, mida ma seal tiimis nende päevade jooksul kogesin, oli niivõrd põnev ja ma suutsin seda kõike seostada Eesti vabariigiga (vanad õpitud kogemused ei olnud kuhugi kadunud), tekkis meil tugev tiim ning käisime aastaid võistlustel.

Reservohvitseride kursustele minek oligi selle loogiline jätk, sest me käisime välismaal ka sellistel võistlustel, kus osavõtu eeltingimus oli ohvitseriauaste. Loogiline jätk on ka see, et olen nüüd Kaitseliidus ja Tallinna maleva miinipildujarühma ülem.

Kaitseliidus olemisel on veel teine loogiline jätk - see tähendab, et kui olukord nõuab, siis te olete valmis uuesti sõtta minema. Tõsi, seekord Eesti vabariigi eest.

Aga loomulikult, siin pole küsimustki. Kes siis veel, kui mitte terved Eesti mehed.