ETV saates "Impulss" tõdes Viidingu õepoeg Indrek Tarand, et Muti riskantne kalkulatsioon jooksis liiva – kirjaniku loodud terviku asemel räägitakse nüüd üksnes loata avaldatud kirjadest.

"Jah, raamat osteti, müük läks hästi, kuigi autoriõigust ei olnud küsitud. Aga kõik räägivad ju Viidingu tekstist. Muti raamatust ei räägi mitte keegi. See on kirjanikule päris karm saatus," tõdes Tarand.

Tarandi sõnul ulatub kirjade avalikuks tuleku algpõhjus aastakümnete taha kui need Viidingu surma järel Juuru pastoraadis olid. Tarand meenutas, kuidas tema toona pastor Jüri Bärgilt lahkunud onu asjade tagastamist nõudis.

"Viimase asjana ma küsisin ta käest: kas nüüd on kõik asjad siin kotis? Ja see libakristlane ja silmakirjatseja lõi risti ette, ütles jah. Aga tegelikult oli teinud koopiad, tegi rahaks," selgitas Tarand, kuidas kirjad juba 30 aastat tagasi levima hakkasid.

Hüvastijätukiri on teos

Kirjanik ja vandeadvokaat Silvia Urgas selgitas, et autoriõiguse tekkimise lävend on madal ning intellektuaalse tegevuse tulemusena valminud hüvastijätukiri on seaduse silmis teos.

"Kui see on autori enda intellektuaalse tegevuse, intellektuaalse mõtte või väljenduse tulemus, siis selline hüvastijätukiri minu hinnangul läheb sinna alla," märkis Urgas ja lisas, et õigused kuuluvad 70 aastat pärast looja surma pärijatele. "Antud juhul oli ka probleemiks see, et seda teost ei olnud autori või ta pärijate poolt tegelikult avaldatud. Selleks, et miski oleks avaldatud, peab ikkagi olema üldsusel võimalus sellega kuidagi tutvuda või seda omada," täiendas Urgas.

Ajakirjanik Ylle Rajasaar leidis, et Muti teadlik otsus luba mitte küsida on kahetsusväärne.

"Neid kirju ei oleks tulnud avaldada. Kui raske oleks olnud kirjanikul suhelda ligimestega, et saada seesama info, et need kirjad ei ole kirjutatud kaasteelistele avaliku hüvastijätukirjana," sõnas Rajasaar. "Kui sinu kätte on keegi usaldanud oma kõige kallima, oma loomingu, siis sinul on vastutus sellega õrnalt ümber käia," täiendas Rajasaar

Loata loomingut ei puutu

Kirjanik ja lavastaja Jim Ashilevi leidis, et loomeinimese staatus ei aseta autorit seadusest ega inimlikust empaatiast kõrgemale.

"Kirjaniku vaade ei ole siin isegi relevantne, sest et reeglid on reeglid ja seadus on seadus ja kõik muu on juba tähtsusetu," ütles Ashilevi.

Ta toonitas, et küsimus puudutab otseselt lähedaste leina. "Üks rängemaid ja isiklikumaid teemasid ongi ju kellegi lahkumine enesetapu tagajärjel. Ja see, mismoodi see mõjub ühele perekonnale, ühele suguvõsale, sõpruskonnale, kogukonnale, on meeletult raske ja laastav," ütles Ashilevi.

Muusik Robert Linna kinnitas, et loomevaldkonnas peab kehtima vastastikune lugupidamine.

"Mina isiklikult leian, et see ei ole eetiline, luba küsimata kellegi loomingut puudutada," sõnas Linna. Ta tõi näite oma hiljutisest kogemusest, kus ta laenas albumile Mikk Targo ja Kaari Sillamaa pala.

"Mina autorina eeldan, et minu vara ja minu omandiga käitutakse reeglipäraselt ja see eeldab ka seda, et ka mina teen sama teistega," selgitas Linna, kes pöördus isiklikult Targo pärija poole.

"Mul oli väga hea meel selle üle, et ka Mikk Targo tütar võttis vaevaks külastada minu ühte kontserti ja tulla isiklikult tänama selle pöördumise eest. See andis kinnitust selle kohta, kuivõrd oluline tegelikult on meie seast lahkunud lähedaste pärand nende lähedaste inimeste jaoks," ütles Linna.

Pikemalt saab "Impulssi" vaadata loo juures olevast videost.