Millal teid Nõukogude armeesse võeti?

16. novembril 1987, sain kaks päeva varem 19 ja töötasin siis Pärnu Lydia Koidula nimelises draamateatris lavapoisina, terve suvi sõitsime külalisetendustega mööda Eestit.

Seda ei mõelnud, et nihverdaks sõjaväest kõrvale?

Ikka mõtlesin. Meeleavaldused [Tallinnas] Hirvepargis [Molotovi-Ribbentropi pakti vastu ja poliitvangide vabastamiseks] ja [Pärnu] Alevi kalmistul Vabadussõjas langenute haudadel olid juba olnud, paljundasin [teisitimõtleja] Tiit Madissoni kõnesid Pärnu kooliõpilastele. Käisime tolleaegse Pärnu teatri näitleja Margus Oopkaubaga ka hulluarsti juures, aga jäime hiljaks. Arst ei saanud enam aidata.

Juba Eestis viskasin sõpradele nalja, et mind saadetakse Afgaani (tollane kõnekeelne lühend Afganistanist, toim). Paljudele tundus see traagiline ja jube värk.

Aastatel 1980-1988 kardeti tuhandetes Eesti kodudes, et poeg võib sattuda Afganistani sõtta.

Ka minu ema ja isa elasid seda väga raskelt üle. Ise hakkasin midagi aimama Tallinnas Lasnamäe [ajateenijate] kogunemispunktis, kui meid võttis kaasa tõsiselt pruuniks päevitanud ohvitser. Temaga lendasime Moskvasse ja sealt Ašhabadi, pooleks aastaks erivägede luurepataljoni õppekeskusesse.

Kui vabatahtlik see oli, kas ajateenija satub Afganistani või mitte?

Olin teinud kergejõustikku ja tuletõrjesporti. Ašhabadis, kui meid hakati erinevate väeosade vahel jaotama, õhutas üks Eestist pärit poiss, et lähme luurepataljoni, saab sporti teha, äge värk. Lähme, arvasin mina. Aga temal oli ka kutsekooli haridus, vist maaler, ja ta võeti midagi ehitama, mina sattusin ainsa eestlasena luurepataljoni.

Seal küsis kohe alguses rühmaülemast vanemleitnant, kas tahan minna Afganistani. Ei taha, ütlesin. See kirjutati üles. Ja elu läks edasi.

Kuidas te siis Afganistani sattusite, kui minna ei tahtnud?

Olime pool aastat poistega koos elanud, meil oli vahva seltskond, enamik ukrainlased ja venelased, paar usbekki ja paar kasahhi ka, aga üldiselt Nõukogude armee mõttes kõik valged mehed. Toimis selline varaklassikaline meeskonnavaim. Siis kirjutasingi avalduse, mingit survet ei olnud, et tahan minna Afganistani. Meeskonna pärast, oma relvavendade pärast, kellega koos oli igasugust vilet nähtud Turkmeenias talvel rinnuni lumes mägedes ja kuumas kevadpäikeses kõrbes möllates. Nii see meeskond kokku kasvas.

Viimasel rivistusel, kui asjad olid pakitud, seljakotid valmis, tuli rooduülem, kapten, jättis kõigi minejatega kättpidi hüvasti, aga meid oli 30-40 poissi. Minule ta ütles "Margus Martovitš, ma tean, et sa ei tahtnud minna, aga ma tean, et sa tuled tagasi."

Kas endal oli tunne, et nüüd on sõtta minek?

Ma ei olnud enne sõjas käinud ega teadnud, mis tunne on minna sõtta.

Siis olimegi [turkmeenide vanas pealinnas] Marõs ja sealt läksime lennukiga Kabuli.

Margus Rebane Autor: Siim Lõvi/ERR

Millise mulje Kabul jättis?

Oli palav. Aga mul on algusest meeles hoopis lipnik, väike tatarlane, kes meile lennuväljale vastu tuli. See oli nii armas, ta ostis sõjaväepoest igale poisile väikese paki Jugoslaavia lutsukomme, küpsiseid ja vett. Meile olid need delikatessid.

Imeline maa, hästi ilus maa – on üldkokkuvõte. Võimas! Väeosa asus Kabuli põhjaosas mäeserval, hommikul nägid valvepostil tervet linna. Ja kuulsid päikesetõusul kuuest-seitsmest mošeest mullade palvele kutsumise laulu. Idamaiselt kaunis ja müstiline.

Aga teatud linnaosast läbi sõites, istusime alati soomuki kaanel, said raudselt poisikestelt kividega ja teatud linnaosas tõid lapsed meile jäätist. Nii olid lood.

Kas Afganistanis oli väeosades ka dedovštšinat – vanemate ajateenijate vägivallatsemist nooremate üle?

Kohe alguses pandi meid väeosas istuma, ohvitserid läksid ära, kaks [juba poolteist aastat ajateenistuses olnud] vanakest – rooduvanem ja komsomolisekretär – jäid meiega ja jutt oli lühike: kuna meil väeosas valitseb 100 protsenti dedovštšina, siis on teil praegu võimalus, kui ei taha siin teenida, siis tõstke käsi ja lähete jalaväkke, aga kui tahate teenida Nõukogude Liidu ainsas sellises luurajate väeosas, siis võtke teadmiseks – kui üks noortest teeb midagi valesti, kõik saate tappa.

Mitu kätt tõusis?

Ei ühtegi.

Oli siis ajateenistus pärast nii vägivaldne, nagu alguses hoiatati?

Jah. Iga päev. Põhiliselt käis kõhtu löömine.

Mina pean tänama oma spordiharrastusi ja treenereid, sest treenitus oli nii hea, et poole aasta jooksul polnud kedagi, kes suutnuks mulle kõhulihastesse väga valusalt sisse lüüa. Kord siiski üks pani kolmnurka sellise litaka, et olin kägaras. Mind toodi nõrgematele lausa eeskujuks, et nii tuleb olla nagu on Rebane.

Mille eest löödi?

Näiteks midagi oli koristamata, tühised asjad. Aga, nii oli väeosas, seal Kabuli servas. Kohe, kui sõitsime ülesandele, operatsioonile, siis oli teistpidi. Siis vanakesed sõdisid, ja meid löödi peitu. Väga looduslik kutsikate õpetamine toimus.

Kuidas seletada kõige lihtsamalt, mida te Afganistanis tegite?

Paigaldasime luuresensoreid peamiselt Afganistani keskosas, mis ei olnud siis enam Nõukogude sõjaväelaste kontrolli all. Kabuli põhibaasis valmistasime luureaparatuuri ette: laadisime tavalised ümmargused raadiopatareid suurtesse plokkidesse, mis pidanuks sensoritele toidet andma kuni üks aasta, eraldi võtsime kaasa lõhkelaengud, mis pandi igasse sensorisse, et kui keegi võõras tuleb näppima, siis lendab see õhku.

Sõitsime vajalikku piirkonda, ajutise pesa tegime Vene lähimasse tugipunkti ja sealt hakkasime väljas käima, Vitebski dessantdiviisi poisid julgestuseks kaasas. Tavaliselt kestis operatsioon paar nädalat, mis tähendas 300-500 sensori mahapanemist.

Need pidid avastama Afganistani valitsusvastaste relvarühmade liikumise?

Jah, kõik, mis maismaal liigub – inimesed, masinad, loomad. Tagantjärele tarkusega võin öelda, et need olid esimese põlvkonna luuresensorid, mis kasutasid magnet- ja seismilise välja muutust ning fikseerisid ja eristasid inimest, looma, jalgratturit, ratasmasinaid, roomikmasinaid, loendasid neid, andsid info kodeeritult edasi numbrite kujul niinimetatud kogumispunktis asunud vastuvõtuaparaati, kus koodid dešifreeriti. Kui selgus, et kusagil liigub suurem masinate karavan, saadeti välja varitsusgrupid või suurtükimürsud rõõmsalt sinna poole teele või kopterid, kui neid oli.

Päris salajane värk?

Meilt võeti igaühelt allkiri, et ei räägi sellest kellelegi ja viis aastat pärast ajateenistust ei olnud meil lubatud välismaale sõita. Aga mina olin enne seda viit aastat, augustis 1992, juba Soome sõjakoolis õppimas.

Margus Rebane kõrbes Autor: Erakogu

Oli see jalutuskäik vikerkaarel, et sõidate tühja piirkonda, panete sensorid üles ja tulete tagasi?

Ei olnud. Mitmel korral sattusime varitsustesse, kui mägede vahel tõmmati meile automaatidest tuli peale. On ka miinipildujate tuld peale tulnud.

Ise ka tulistasite?

(Paus)

Kuskile mägedesse tulistasin, jah. Aga arvan, et jäin hiljaks. Mäletate, luuresensoritel oli mikroskeemi hävitamiseks peal lõhkelaeng, mis toimis miinina kui keegi seda torkima läks. Olid mõned korrad, et panime sensorid paika ja lahkusime ning kaugemalt nägime, kuidas külamehed läksid neid torkima ja plahvatus võttis neilt ilmselt käe.

Mis tunne see on, kui sinu pihta tulistatakse? Kõigepealt hirm ja siis viha?

Ei tea, kas hirm, pigem segadus, ebakindlus. Teadmatust tunned eelkõige. Relvavendluskond andis aga kindluse, et me saame hakkama.

Üks eriüksuse võitleja, Kohtla-Järve poiss, ütles enne Kabulist lahkumist, et surm on Afganistanis vahetu ja valus, see pole kodus või haiglas lahkunud vanaema ärasaatmine.

Afganistanis oli surm kiire, ootamatu ja valus, sest minejad olid noored mehed, kellel elu alles elamata. Sealt see valu.

Nägite ka ise Afganistanis surma?

Jah. Kui relvavennad langesid.

Kuidas?

(Paus)

Juhuslikud kuulid... Varitsusse sattumised...

(Ohkab)

Ühe Moskva sõbraga mängisime malet, pühapäeval jäi partii pooleli, sest minul oli väljasõit operatsioonile. Tulin tagasi ja kuulsin, et see mees on nüüd kirstus, kodus.

Eestlasest sõdur pihtis kord, et temal tekkis pärast esimese kaaslase langemist vihkamine mitte ainult sisside, aga kogu selle rahva vastu, kelle pärast ta seal oli. Saate temast aru?

Saan muidugi. Nende relvavend lasti vaenlase poolt maha. Viha võib siis kindlasti tekkida.

Sama sõdur tunnistas, et iga surma saanud vastase puhul mõtles ta: selle võrra on nüüd lihtsam.

Normaalne sõdur. Tubli.

Need, kes pole ise Afganistanis käinud, ei saagi sellest kunagi aru?

Ei peagi saama. Samamoodi ei saa meie aru Vabadussõjast, kuigi räägime nüüd igast 100 aasta tagusest lahingust ja konstrueerime, et see oli kangelane, too ei olnud.

Margus Rebane (keskel) kahe lühema ukrainlasega Autor: Erakogu

Kanep ja Nõukogude sõdur Afganistanis?

Kabuli cannabis on maailma kuulsaim ja parim.

Te teate, kuidas see lõhnab ja maitseb?

Jah, tean ka seda, kuidas see toimib.

Meie väeosal olid sadade ja tuhandete viisi ümmargusi patareisid, mida vajasid luuresensorid töötamiseks. See oli Afganistanis kõva valuuta, elektrit ju paljudes kohtades ei olnud, aga Pakistanist toodud patareimakke ja –raadioid müüdi igas poekeses. Meie patareid olid väga hea valuuta, ükskõik, mida osta ja vahetada. Nii liikus ka kanepit, ise olen seda seal kaks või kolm korda tõmmanud. Mõnikord suitsetati seda ka käsu korras, sest vanakesed tahtsid näha, mis siis noortega juhtub.

Mis juhtus?

Ma ei tea täpselt. (Hakkab naerma) Mõnus oli olla, lahe.

Mulle rääkis Võrust pärit soomukijuht, kuidas tema sõbrast autojuht suitsetas seal kanepit, nägi siis enda ees kahte teed, valis selle, mida tegelikult polnud olemas ja sõitis kuristikku.

Jaa-jah. Minu suitsetamised olid rahulikus keskkonnas, sain välja magada.

Koju kirjutasite?

Kirjutasin ise endale kirju, nagu Muhv, ja saatsin ära. Need on kuskil alles. Hiljem, Samarkandist kirjutasin ümbrikule nahaalselt eestikeelse aadressi, aga kiri saadeti paariks kuuks Kuubasse, kus uuriti, kus asub Eesti ja Pärnumaa ja sealt jõudis kohale.

Ega ma ainult endale kirju saatnud. Tüdrukuid, kellele kirjutasin, oli 10-15.

Mida te kodustele kirjutasid?

Kindlasti mitte sellest, mis seal [Afganistanis] tegelikult toimus. Oma mõtetest, tunnetest.

Mõttetut julmust nägite? Mulle on räägitud näiteks tunnimehest, kellel oli igav ja kes "noppis" mõne juhuslikult sihiku ette sattunud kohaliku elaniku, ehk tappis lihtsalt niisama.

Eraldi asunud Nõukogude armee tugipunktides võis tõesti igavus tekkida. Istusid 15 meest koos ja lihtsalt ootasid midagi.

Nalja pärast tulistamisi juhtus, et mingi tsiviilauto sõitis teel ja teda prooviti miinipildujaga tabada.

Praegune Eesti riigiametnik, kes rohkem kui 30 aastat tagasi sõdis Nõukogude ajateenijana Afganistanis, arvas pärast sealt tagasitulekut, et kui kirjeldada seda sõda ausalt, siis on oht, et teda ja ta kaaslasi peetakse mõrtsukateks.

Mina ei ole seda selliseks mõelnud. Või ütleks siis hoopis – mul ei ole meeles, et see niimoodi oli. Et vaimselt terveks jääda, tuleb – vähemalt minul, aga see on väga personaalne – olnud asjadest võtta parim osa ja need head asjad veel paremaks mõelda.

Vasakpoolsel fotol Margus Rebane koos sõduriga Taškendist Autor: Erakogu

Kui Afganistanist ära tulite, oli see kergendus, et saab minema?

Ikka, jah, kui meid augustis 1988 Afganistanist välja toodi.

Kui teistmoodi olnuks see sõda, kui Nõukogude väed keskendunuks pärast detsembris 1979 Kabulis võimupöörde korraldamist ainult Pakistani piiri sulgemisele, et sissiüksused ja nende varustus liikuda ei saaks ega oleks sekkunud Afganistani sisestesse lahingutesse?

See on sama klassikaline küsimus, et mis oleks olnud, kui oleks olnud...

Samamoodi võib küsida, mis oleks olnud, kui 1991. aasta augustiputši ajal oleksid Tallinnas mööda Tartu maanteed kesklinna sõitvad Pihkva dessantdiviisi soomukid keeranud tele- ja raadiomaja poole ja mina oleksin visanud vene koolimaja katuselt paar süütepudelit tankettide peale. Need ei keeranud ja mina ei visanud.

Kas Afganistan oli Nõukogude Liidule nende Vietnam, kuigi ilma lõpukaadriteta, kus viimased diplomaadid ja ametnikud ootavad saatkonna katusel põgenemiskoptereid?

Mingis mõttes kindlasti, kui vaadata 1980ndate aastate katkisi noori mehi ja tuhandeid tinakirste. See tootis [Nõukogude] ühiskonda sarnaseid probleeme nagu Vietnami sõda Ameerikale ja millele sõtta minnes valitsejad või poliitikud ei mõtle.

Afganistani sõjast käis [1979-1989] läbi ju ligi miljon Nõukogude sõjaväelast.

Mis on posttraumaatiline stress?

Jah, ma olen seda näinud, olen pidanud sellega ise tegelema ja aitama meie missioonisõdureid. Kindlasti on naishingi, kes on näinud mind 1990ndate aastate alguses suhteliselt... diagnoositavas seisundis. Ja diagnoos olnukski posttraumaatiline stress.

Kuidas see väljendub?

(Pikk paus)

Alkoholi perioodid on olnud... Aga ei mäleta, et oleks hirme tundnud... Või olen need hirmud endas ära kustutanud või hoopis alla surunud...

Kui tagasi tulite, siis kui palju rääkisite sõjast sõpradele ja lähedastele?

Ma ei ole rääkinud kellelegi ega räägi teilegi. Ma ei oskagi teistele rääkida. Saab rääkida nendele, kes on ise seada näinud.

Ma tooksin siia sisse Lembit Mägedi (1923-2008, eesti näitleja ja kaitseliitlane, Narva pataljoni võitleja, toim), temaga olime relvavennad. Lembit oli küll Narva pataljonis, mina Nõukogude armees, aga me saime teineteisest väga hästi aru.

Margus Rebane Autor: Siim Lõvi/ERR

30 aastat tagasi ütlesin Kabulis polkovnik Dainis Turlaisile, hilisemale Läti kaitseväe juhatajale, et tahan näha, kuidas see sõda lõpeb. "See sõda ei lõpe, see alles algab," vastas tema. Milline oli ühe seersandi vaade, kas sõda näis lõppevat?

1989 ei mõelnud ma sellele. Sattusin kodus Eesti NSV lõppu, millest ma ei saanud maad ega mütsi aru. Kõik rääkisid ja räägivad laulvast revolutsioonist, mina ei tea sellest mitte midagi. Sorry, mina olin siis sõjas. Proovisin uuesti hakkama saada, mingit kohta endale leida.

Ma kindlasti ei mõelnud, mis saab Afganistanist edasi, sest tulin ruumi, kus ei teatud, mis saab Eestist edasi või kuhu Eesti läheb.

Kuhu me siis toona läksime?

Natuke aega olin Are väikeses põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja. 1990 kutsus Edgar [Savisaar] rahvast Toompeale ja mulle tundus see naljakas. Ma ei pidanud seda tõsiselt võetavaks.

Tõsine lugu oli, 15. mail 1990 murdis Interliikumine end parlamendilossi sisehoovi.

Ma ei tea sellest midagi, mina olin maal. Poliitiline sõttaminek tundus mulle koomiline. Siis astusin pedagoogilisse instituuti näitejuhtimist õppima, seal olid mõned tüübid juba kaitseliitlased, kutsusid ka mind sinna. Alguses ajas naerma, et mis sõjaväelased ka teie olete.

Eesti kaitseväega liitusin 1991 ja osaliselt tänu Afganistani backroundile. Pärnu maantee ühikas, kus olin suhteliselt depressiivses situatsioonis, tuli minu tuppa [hilisem Eesti kaitseväe kolonel] Leo Kunnas: kuule, meil oleks vaja sinusuguseid sõjas käinud mehi, tule Kaitseliitu. Nii see algas. Nõukogude seersandist sai varsti Eesti ohvitser.

Olen ühelt Afganistani veteranilt üles kirjutanud mõtte, et sõjas ei muutu inimene täiskasvanumaks, sõjas inimene vananeb. On tal õigus?

Täiskasvanuks muutumine on ka vananemine, aga see selleks. Nõukogude ohvitseril läks Afganistanis üks aasta teenistust kolme ette, elu-surma ruumis elamine ongi alati intensiivne, mis mõjub nii vaimule kui ka kehale. Sama on teise ilmasõja meestega.

Kabulis ütles üks Nõukogude polkovnik veebruaris 1989 mulle ootamatu avameelsusega, et väga raske on täita pidevalt ülesandeid, millel ei suuda näha kaugemat eesmärki. Kui keeruline on selline olukord ohvitserile?

Igale mõtlevale inimesele on see alati keeruline. Oled ohvitser, sulle on see paratamatus, niisugune on sinu roll. Nagu [Preisi sõjandusloolane ja –teoreetik] Carl von Clausewitz ütles, sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Totalitaarses süsteemis ei peagi aru saama, nii see on. Igal vähegi mõtlevamal inimesel oli [Nõukogude Liidus] raske.

Tõusite reamehest seersandiks, tavalisest luurajast jaoülemaks ja siis rühmavanemaks. Kuidas see juhtus?

Et kas ma olin tubli? Tõenäoliselt lõi välja eestlaste rahvuslik omapära – me püüame asju hästi teha. Kui on vaja teha, siis teeme ära, nii on meid kasvatatud.

Margus Rebase medalid sõjast Autor: Siim Lõvi/ERR

Milline tähendus on teile Afganistanis saadud medalil "Vapruse eest"?

Ühtepidi võiks öelda, et ei olegi tähendust, lihtsalt tükk hõbedast metalli. Teisalt oli see alguses, kui medal Teise maailmasõja eel asutati, tavaliste sõdurite kõige uhkem autasu.

Teil olnuks võimalus minna Eesti kaitseväe ohvitserina NATO Afganistani missioonile.

Jah. Osa poisse läkski, [kolonelleitnant] Kinnunen näiteks, tema oli seal enne olnud Nõukogude ajateenijana.

Miks teie ei läinud?

Sest mina ei tulnud Eesti kaitseväkke selleks, et minna jälle sinna pärisrahvast, nende maad ja kultuuri hävitama. Ma korra tegin seda, teist korda ei tahtnud. Nii lihtne ongi. Koos kõige kaasnevaga, kogu posttraumaatilise stressiga, nende haigete ja katkiste peredega, laipadega.

See, et ma [Afganistani] ei läinud, see mind ei päästnud. Olin brigaadi staabiülem ja pidin minema meie sõdurite isade-emade, pruutide juurde sõnumiga, et nende poeg või mees sai Afganistanis surma. Kord sõitsin leinateadetega Saaremaale, siis Tapa taha. Need olid minu kõige pikemad autosõidud kaitseväes.

On's vahe neil, kes toona saadeti ajateenijatena Afganistani ja neil, kes nüüd tulevad kaitseväkke, et minna elukutselise sõdurina välismissioonile?

Surmal ei ole vahet. Mineku vahe aga on hoopis teine – need, kes läksid käsu korras mütoloogilist sotsialismi sinna viima või siis need, kes lähevad raha teenima. Kuigi sõja teisele poolele, Afganistani tavalistele inimestele, on see samasugune kannatus.

Kui palju oli teil kasu Afganistani kogemusest aastail 1990-1991, kui taastati Kaitseliit?

Teatud hulluks pidamine on saatnud mind kogu aeg, et see on Afganistani veteran, ärme temaga vaidle. On aidanud ikka. Mul on paigas ka fundamentaalsed väärtused - meeskond, relvavendlus, ausus, kui on mõte, siis räägid välja ja kui on vaja otsustada, siis otsustame ja teeme ära, kui on tehtud, siis analüüsime ja otsustame jälle.

Ent – teeme enda jaoks, ei käi eestlust eksportimas. Oleks veel, et eestlust, siis seda võiks, nii Sigtuna all kui mujal. (Naerab kõrvulukustavalt) Mingisuguseid illusoorseid väärtusi eksportida – pole vaja. Meid on  liiga vähe.

Sõber Leo Kunnas kirjutas teid raamatusse "Sõdurjumala teener". Kes te seal olete?

Kalle.

Mäletate, kuidas raamat lõpeb?

Ei mäleta. Jutustage.

Umbes nii, et kõige suurem võit on see, kui kumbki pool ei kanna ohvreid, et kõige suuremad võidud saadaksegi ilma sõjata.

[Vana-Hiina sõjateaduse ajaloo väljapaistva persooni] Sun Zi põhimõte. Nii on, jah.

Margus Rebane Autor: Siim Lõvi/ERR

1939-1940 pidanuks Eesti vastu hakkama?

Loomulikult tuleb kaitsta oma peret, see on normaalse isase seisukoht.

Kui kaua Eesti praegu vastu peaks, kui satuks rünnaku alla?

Oleneb, kes ründab. (Naerab) Peab ikka vastu, aga paremaks saab paljutki teha. Oluline, et meil on nüüd ka sõpru maailmas.

Nende sõprade pärast me olemegi praegu Afganistanis.

(Paus) Kõikide rumalustega, mida meie sõbrad teevad, ei pea kaasa minema. Meie riik on sedavõrd tugev, et ei pea kordama kõiki oma sõprade vigu ja eksimusi. Sedasi toimides muutub kindlamaks ka sõprus ja meie riigi usutavus.

Meil on kodus veel nii palju ära teha, jätkuvalt ei õpetata siin piisaval hulgal ja piisavas kvaliteedis inimesi, et kuidas äärmises kriisiolukorras tegutseda, kuidas saaks peaaegu igaüks osaleda Eesti kaitsmises.

Olete tundnud, et tahaksite Afganistani tagasi minna? Paljud seal sõdinud mehed vastaksid jaatavalt.

Ma lähengi. Siis kui see järjekordne ebaõnnestunud okupatsioon on lõppenud.

Teie pere jääks muretsema.

Nad saavad aru. Ma tulen ju tagasi. Ei taha sinna minna sõdurina, vaid rahulikult. Seal on palju vaadata ja palju vahvat.

Millal see võiks juhtuda?

Ühel aastal. Mõnel kevadel. Ma ei ole globaalpoliitika selgeltnägija.

Nõukogude armee lahkus 15. veebruaril 1989 kümneaastase sõja järel Afganistanist.

Nõukogude armees osales selles sõjas ligi 1500 Eestist pärit ajateenijat ja ohvitseri, neist 37 langes.