Hiljuti sai mööda kümme aastat sellest, kui ma aktiivsest poliitikast loobusin ja ausalt öeldes ei olnud mul mitte mingisugust plaani poliitilistel üritustel osaleda või sel teemal sõna võtta. Aga see, kui hakatakse levitama laimu ja otsest valet ning luuakse selle ümber suvalisi seoseid, siis ma arvan, et see väärib kommentaare.

Teie vanad võitluskaaslased ei taha ju tulla ja sellest asjast rääkida.

Ütleme, et peasekretärina olid R-Hoolduse tegemised kõige rohkem minu peal ja ma arvan, et neil oleks üsna vähe lisada sellele jutule, mida mina öelda saan.

Äkki keegi ütles nüüd Reformierakonna kontorist, et Heiki, mine räägi?

Ehei, vastupidi. Inimesed palusid mul põhjalikult järele mõelda, kas ma ikka peaksin rääkima.

Me räägime sularahast, mis tuli Reformierakonna arvele. Kuidas see sularaha siis liikus?

Tol ajal kehtinud seadusandluse järgi oli võimalik otseselt erakonnale annetada, aga juba tolles ajas oli üsna intensiivne see suhtumine, et inimene, kes Reformierakonnale (või mõnele teisel erakonnale) annetab, on kas opakas või kahtlane või kasuahne, igal juhul on oma maailmavaadet toetavale erakonnale annetamine peaaegu et häbiväärne.

Seetõttu otsisid kõik need, kes olid valmis erakonda toetama - Reformierakonna puhul olid need enamasti ettevõtjad - võimalust, kuidas nad saaksid seda nii teha, et nad kohe järgmisel päeval lehes sõimata ei saaks. Tookord oli erakondadel olemas võimalus asutada äriühinguid. Reformierakond asutas äriühingu nimega R-Hooldus. Selle tegevus seisnes selles, et korraldati mitmesuguseid seminare, tuluõhtuid ja muid üritusi, mille eest laekus R-Hooldusele seminaridel osalemise tasu.

Ühest küljest oli tegemist R-Hoolduse äritegevusega, ettevõtlusega. Sisuliselt võib jah öelda, et tegemist oli rahaga, mida sellega maksjad teadsid laekuvat Reformierakonna hüvanguks, kuna tegemist oli Reformierakonnale endale kuuluva ettevõttega. Aga tol hetkel oli see kõige ausam ja läbipaistvam viis. Isegi siis, kui R-Hooldusele maksti mitte ülekandega, vaid sularahas, siis iga selline sissemakse dokumenteeriti, R-Hoolduse kassa sissetulekuorderid kandsid nende inimeste allkirja, kes seda raha olid maksnud ja R-Hoolduse raamatupidamises oli kõik korras. Kui sularaha laekus, liikus ta otsekohe panka ja kõik muud arveldused toimusid läbi panga.

Kõige ausam äri oleks olnud see, kui te oleks andnud arve ja arve alusel oleks liikunud summad.

Juba sel hetkel oli minu meelest ettevõtetel otse erakonna toetamine problemaatiline. Ma ei mäleta praegu täpselt seda seadusandluse punkti, aga see vist isegi ettevõtjate endi ettepanek, et teeme siis seminaride vormis läbi seminaritasude.

Sularaha maksmine ei meeldinud mulle siis, tõenäoliselt ei meeldi see kellelegi, sest sularahaga on seotud liiga palju riske - näiteks turvalisusriske - ja seetõttu liikus see raha otse panka.

Mis seminar see võis selline olla, mille eest 100 000 [krooni] sularahas välja laoti?

Kui kohal on näiteks 20 inimest ja iga inimene maksab 20 000 [krooni] - 400 000.

Mis teenus see oli, mida osutati sellise raha eest?

Tol hetkel oli seadusandluses üsna keeruline periood, kujunemisjärgus oli mitu põhimõttelist seadust (võlaõigus, asjaõigus) ja näiteks Märt Rask oli üks populaarsemaid inimesi, kes nendel seminaridel esines. Loomulikult oli ka teisi esinejaid - lugupeetavad juhatuse liikmed Andres Lipstok ja Siim Kallas.

Järelikult tuli sellest mingisugune kasu, need inimesed, kes maksid, ootasid Reformierakonnalt mingit kasu.

Väga selgelt ootasid, et Reformierakond oleks tugev ja selle ideed oleksid esindatud. See, et ideed oleks riigikogus esindatud, eeldab kindlasti mingisugust valimiskampaaniat ja valimiskampaania teatavasti maksab raha.

Teie olite peasekretär, raha kogumine oli teie töö. Kuidas te need kunded leidsite? Kas nad tulidki sellele seminarile ühte ruumi kokku ja hakkasid kohe raha andma? Kuidas see käis?

Oli neid, kes tulid ise ja ütlesid, et kuulge, tahaksin erakonda kuidagi toetada. Oli neid, kellele me helistasime ja ütlesime, et kuule, kas sa tahaksid tulla sinna ja me tõenäoliselt ootaksime selle eest ka mingit seminaritasu jne jne. Seda oli mitut moodi.

Nii et te võite kinnitada, et selle näiteks 100 000 krooni eest, mis tuli R-Hoolduse arvele, inimesed kogunesid kusagil, tõid raha kokku ja toimus mingi üritus, millel oli mingi programm?

Raha laekus R-Hoolduse arvele ka ülekannetega. Kui palju, mis summad täpselt, on 14 aastat hiljem pisut liiga hilja küsitud.

Kuidas puht füüsiliselt see sularaha liikus - inimesed tulid kohvritega kohale? Me räägime suurtest summadest, sajast tuhandest.

Mitte keegi ei tassinud mingit sadat tuhandet. Inimesi oli mõnikord kümmekond kuni tosin, mõnikord mitukümmend. Iga inimene tegi oma mõnetuhandese või mõnikord suurema panuse. Mitte alati ei makstud seda osalemistasu vahetult sellel seminaril, teinekord astusid inimesed läbi ka erakonna kontorist ja ütlesid, et tõin nüüd ära selle seminari osalemistasu jne.

Iga inimene tuli oma kohvriga?

Ei, iga inimene tuli oma rahakotiga. Ärge üritage mingit 5-, 10- või 20 000-st summat kohe teha teab kui suureks.

Ma ei räägi 20 000-st, aga 100 000 on küllalt suur summa, seda peab füüsiliselt tassima.

100 000 on kaks pakki viiesajakrooniseid.

Nii. See ei mahu rahakotti ära, see peab nägema välja mingisuguse kilekoti või pakina.

Kuulake, mida ma räägin teile - kui kohal on 20 inimest ja igaüks annab 20 000, on kokku 400 [000]. Mitte keegi ei tassinud mingit sajatuhandest pakki kaasas. Keegi ei käinud kilekoti ega seljakotiga.

Raha tuli ise teie juurde, te ei pidanud käima väljas kusagil kohtades seda toomas?

Loomulikult käisime ka väljas, oli inimesi, kes kohe sellel seminaril osalemistasu kohe ära maksid, oli neid, kes tegid pärast ülekande, oli neid, kes tulid pärast kontorist läbi - mitut moodi oli.

Me näeme sellelt R-Hoolduse [panga]väljavõttelt, et seal oli üks summa 500 000 krooni. 500 000 krooni!

Seda ma ei oska kommenteerida, sest see 500 000 krooni on makstud juunikuus, kui mina enam peasekretär ei olnud, aga minul on küll kõva kahtlus, et kogu see nii-öelda pangaväljavõte on valminud lugupeetud ajakirjaniku koduses arvutis väikse photoshop'i abil...

Mis mõttes? Kuidas seda saab teha?

Väga lihtsalt! Kui ma vaatan selle ajakirjaniku käitumist ja tema töömeetodeid, siis ei näe ma seal jälgegi viisakusest, jälgegi aususest ega jälgegi elementaarsest lastetoast. Jah, mina saatsin ta seenele - pärast pikki, painavaid telefonikõnesid, kus esitati kogu aeg samu küsimusi ja kus vastuseid tegelikult ei kuulatud.

Meelis Atonen ütles, et ta peab ilmselt võtma politseist lähenemiskeelu ebaviisakate inimeste vastu.

Te väidate, et sellist väljavõtet ei ole olemas?

Ma ei tea. Mul ei ole selle kohta antud hetkel mingit informatsiooni. Aga ma lõpetan - Siim Kallase suutis inimene [Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova] oma ebaviisakuse lihtsalt endast välja ajada. Kas see väljavõte on tõene või mitte, oskab kinnitada Swedbank.

Ma võin teile kinnitada, et ma olen näinud seda väljavõtet. Ma ei usu, et see on Photoshop'is tehtud - seal on templid peal.

Väga hea.

Nii?

Miks seda on väljavõtet näiteks ei ole näidatud mulle?

Minu allikas ei soovi seda näidata. Seal on kõik kirjas - seal on näha, et näiteks Teabekoda on teinud arve alusel sissemakseid selle R-Hoolduse arvele.

Võimalik. Keegi ei eitagi seda. Ma ei tea öelda, kas see asi on tõene või võltsitud. Ma ei tea. Ma ei välista, et see võib olla tõene.

Aga kes siis peaks teadma? Kui teie olite sellel ajal seotud selle rahakogumisega, pidi teil olema ülevaade.

Oligi ülevaade. Kogu R-Hoolduse tegevus oli väga täpselt dokumenteeritud. Kui nende dokumentide hulgast on täna mõni sattunud ajakirjaniku kätte, siis ei ole mulle teada, kuidas see on võimalik olnud.

See polegi tähtis, kuidas see on sattunud. Tähtis on see, mida siis tehti ja millised on need laekumised.

Aga seda ma teile ju äsja kirjeldasin.

Kui palju erakonnas oli neid inimesi, kes olid sellest ärist teadlikud?

Laias laastus peaaegu et kõik, kuna väga mitmed inimesed, kes olid oma ala spetsialistid, käisid nendel seminaridel esinemas.

Nii et te väidate, et kõik olid teadlikud sellest ärist?

See ei olnud mingisugune äri... te võite seda muidugi äriks nimetada, kui tahate, aga see ei olnud mingisugune varjatud tegevus. Ega ilmaasjata olnud juhatuse liikmed Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask. Kui oleks olnud tegemist mingisuguse asjaga, mida oleks tahetud peita ja olla tõesti salalik, siis oleks sinna pandud silmatorkamatud juhatuse liikmed ja oleks olnud kogu lugu.

Me olime täiesti kindlad, et kogu see tegevus ei ole seadustega vastuolus ja sellepärast täiesti loomulikult panime me sinna silmatorkavad juhatuse liikmed.

Te võite kinnitada, et see raha, mis liikus, ei ole kuidagi seotud Vene taustaga ärimeestega, Vene äriga?

Kui mõni väljamõeldis hakkab elama oma elu, siis on sellele väga raske vastu vaielda. Ajakirjanik küsis minu käest ma ei tea kui palju kordi, et millega ma tõestan, et tegemist ei ole Vene päritolu rahaga. Mul on ainult üks vastus - aga millega tõestab see ajakirjanik, et tegemist ei ole talle raha eest antud ülesandega laimata Reformierakonda, luues suvalisi seoseid?

Seda ei ole võimalik tõestada. Mina saan täna öelda, et see ei olnud nii. Kui on inimesi, kes mind ei usu, ei suuda ma seda mitte millegagi peale oma sõna tõestada.

Lahendus oleks see, kui te teeksite avalikuks kõik need allikad, kust tegelikult see raha tuli ja kuidas need üritused toimusid.

Seda on võimalik vaadata R-Hoolduse dokumentatsioonist.

Kus see on?

Siis, kui ma lahkusin peasekretäri kohalt, jäid kaustad R-Hoolduse dokumentidega erakonna kontorisse.

Kui te ühel hetkel lihtsalt teeksite avalikult teatavaks, kust tuli raha, kaoks ka kahtlustus. Te praegu veate ju oma erakonda alla. See tekitab avalikkuses psühholoogilise vastasseisu.

Inimesed tookord pelgasid seda, et erakonnale otse toetuse andmine võib nende mainet kahjustada ja leidsid, et nende jaoks on sobivam erakonna toetamise viis seminaridel osalemine, sealt teatava lisateadmise saamine ja selle eest kõrget seminaril osalemise tasu maksmine. Nad ei soovinud, et nende nimi otseselt välja tuleks - erakond oma [raha]allikad ju avalikustas kõik - nende hulgas oli R-Hooldus. Tol hetkel ei olnud erakondadele kuuluvatel äriettevõtetel oma majandustegevuse üksikasjalik avalikustamine seaduslikult kohustuslik.

Kui need inimesed tookord ei soovinud, siis ei saa ma seda ka täna teha. Ma olen mõne käest neist küsinud, keda ma mäletan. Nad vaatavad mulle otsa ja ütlevad, et parem mitte.

Mida need rahaandjad siis lõppkokkuvõttes on saanud, on see raha läinud asja ette?

Ma usun küll. Sest kui te vaatate seda, milline on olnud Reformierakonna mõju Eesti poliitikale - Eesti maksusüsteem on stabiilne, eelarve on tasakaalus, riik ei ole lõhki laenatud. See on ettevõtjatele olnud selgelt väga positiivne tulemus. Ma usun, et nad on rahul.

Te ei kuulnud kordagi mingitest ootustest, näiteks sellest, et tulevikus võiks riigihankeid teha selle järgi, kuidas mõni annetaja on oma summasid suunanud?

Ärge tehke nalja! Selliseid rumalusi - müüa kellelegi mingeid poliitilisi otsuseid - saab teha üks kord. Järgmine kord ei usu sind enam mitte keegi.

Täismahus intervjuud Heiki Kranichiga on võimalik vaadata siit: