Uuringut juhtinud USA Vanderbilti ülikooli professor Kenneth Catania tõdes, et ta oli selle hüpoteesi suhtes esiti skeptiline, sest muti ninaaugud asuvad väga lähestikku. Et see aga tõesti nii on, viis teadlased oletuseni, et samasugune võime võib olla teistelgi loomadel, kes peavad paljuski lootma oma haistmismeelele, olgu neiks siis koerad või sead, vahendas ERRi teadusportaal.

Muti haistmismeel pandi proovile paljudes katsetes. Muttidele tehti ringikujuline väljak, kus olid söödad paigutatud kahele poole poolringidesse. Muti pääs väljakule asus nende vahel. Söödana kasutati vihmausse.

Katseväljak suleti testi käigus nii, et võiks õhurõhu muutuse järgi tuvastada, kas mutt nuusutab. Mutt leidis pea iga kord sööda viie sekundiga üles ja läks väljakule jõudes täpselt selle suunas.

Kümnete katsete järel joonistus välja käitumismuster. Kui mutt kambrikesse sisenes, liikus ta nina nuusutamise käigus edasi-tagasi. Seejärel võttis ta aga toidu täpselt sihikule ja läks selleni otsemat teed.

Edasise katse käigus pani Catania muti ühe ninasõõrme plastiktoruga kinni. Kui muti vasakpoolne ninasõõre oli kinni, kaldus loom teel saagi juurde paremale. Kui suleti parempoolne sõõre, nihkus trajektoor vasakule. Nad leidsid küll söögi üles, kuid see võttis märkimisväärselt kauem aega.

Järgmises katses võeti kasutusele kambrike, kus söögiportsjon paigutati alati ühte kohta - üle väljaku, täpselt sissekäigu vastu. Mutid, kes said kasutada mõlemat ninasõõret, sibasid söödani otsemat teed. Vastavalt sellele, kas mutil oli suletud vasak või parem sõõre, kaldus ta aga paremale või vasakule.

Viimases katses pandi aga toruke muti mõlemasse ninasõõrmesse ning suunati parempoolse sõõrme ots vasakule ja vastupidi. Sellises olukorras oli mutt täielikus segaduses: käis edasi-tagasi ja väga sageli ei leidnudki sööki üles.