Milline rikkus võiks viia Eesti Euroopa rikkamate riikide hulka ja kas see võiks olla juhtunud aastaks 2032?

Eks meie inimesed ole ikka kõige olulisem ressurss. Innovaatiline tootmine, tark spetsialiseerumine, tööturgu arvestav haridussüsteem, teaduse ja ettevõtete koostöö. Need on tuleviku märksõnad.

Aga – meil on ka maavarasid, mille hind võib olla selleks ajaks oluliselt tõusnud. Kui kunstväetiste tehnilises tootmises pole selleks ajaks toimunud mingit läbimurret, siis fosforväetiste järele on suur nõudlus.

Meie fosoriidivarud on Euroopa suurimad. Nende kasutamiseks on praeguseks olemas tehnoloogiad, mis ei kahjusta keskkonda.

See saab veel mõnda aega olema poliitiliselt väga tundlik teema, aga probleem laheneb põlvkondadega, sest praegu on võimul see põlvkond, kes mäletab fosforiidisõda ja Eesti iseseisvumist. See on poliitiline tabuteema.

Kuna fosforiidipuudus maailmas aina kasvab, siis fosforiit läheb nii kalliks, et see võib Eestile muutuda väga oluliseks sissetulekuallikaks.

See meie maapõu ei ole midagi nii vaene, kui me räägime. Fosforiidimaardlate all on veel uraanimaardlad. Meil on põlevkivi ja põlevkivikeemia, mis võib muutuda asjaks, mis tasub ennast ära. Kas me teame, et meil leidub täiesti arvestatavas koguses rauamaaki?

Oleme harjunud ütlema, et meie ainus rikkus on meie inimesed, kuid meil on tegelikult palju asju veel. Räägime kas või puhtsat veest, mille varud inimese kohta on meil ikka väga suured ning mille puudus maailmas on samas muutunud tõsiseks probleemiks.

Meil on teatud loodusvarasid küll, küsimus on kui mõislik neid on täna kaevandama hakata. Kui hinnad muutuvad väga ahvatlevaks, hakataksegi neid tõenäoliselt kaevandama. Täna ilmselt ei ole see hinnasurve nii suur.

Eestil on praegu väga väike välisvõlg. Kui suur võiks see olla aastaks 2032?

Kui on võimalik kuidagi ilma võlata majandada, võiks ilma olla. Tõsi ta on, et mingid asjad oleks võinud võla arvelt ammu valmis teha. Näiteks Tallinna-Tartu maantee. Võib-olla on vaja sellist võlga võtta Helsingi-Tallinna tunneli väljaehitamiseks.
Niisama võlga võtta, et pensione välja maksta, ei ole mõistlik.

Kas Eestile oleks vaja majanduslikku sotsiaalset suurprojekti, mille ehitamise käigus saaksid inimesed pikka aega tööd?

Kaks asja tõenäoliselt tulevad küll. Tuleb sild Saaremaale ja tunnel Helsingisse. Aga see võtab aega. Tunnel ehk veel selles ajaraamistikus ei tule, kuid Saaremaa sild võib küll tulla.

Tallinna-Tartu maantee, Rail Baltic – ehitussektoril ei tohiks Eestis niipea veel igav hakata.

Mis muutub väliskaubanduses?

Me peaksime saama allhankija riigist eksportivaks riigiks. Meie ekspordinumbrid on ilusad, aga seal kajastuvad tegelikult Soome ja Rootsi firmade siin tehtud asjad, mis viiakse läbi emakontorite edasi teistesse riikidesse. See ei ole klassikalises mõttes eksport, et toode tehakse siin valmis, müüakse välismaal maha ja raha (kasumid) tuleb Eestisse tagasi.

Ma loodan, et aastaks 2032 on Eesti oma tootmise väärtusahelas liikunud kõrgemale ja me ei ole enam allhanke tegijad. Praegu kasutatakse meid ära kui odava tööjõuga riiki.

Teenuste eksport peaks oluliselt kasvama. Miks ei võiks olla Eesti tervishoiu või sotsiaalhoolekande teenuste pakkuja jõukatele PõhjaEuroopa riikidele? Me kõik saame ükskord vanaks. See eeldab muidugi vastava ettevalmistusega kodumaise tööjõu ennamkasvu ja ilmselt ei pääse ka hooldajate imortimisest kolmandatest riikidest.

Raul Eametsa ja teiste Tartu Ülikooli teadlaste mõtteid, milline võiks olla elu 18 aasta pärast - ajal mil praegu sündiv põlvkond täiskasvanuks saab - võib lugeda kuu aja vältel portaalis uudised.err.ee. 11. aprillil kuuleb teadlaste ja ühiskonnategelaste tulevikuvaateid konverentsil "Visioon 2032".