Viimastel päevadel on spetsialistid ja teadlased tõstnud esile fosforiiti kui võimalikku maavara, mis võiks viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Tartu Ülikooli prorektor ja keskkonnateadlane Erika Puura toob välja veel asju, mis tasuta käes olevatena ei tundugi rikkusena.

Mis võiks olla see, mis annab Eestile rikkuse? Kas Eesti jõuab Euroopa rikkamate riikide hulka ja millega?

Tavaliselt seostame rikkust majanduskasvuga. Aga võtame näiteks Pekingi. Inimesed käivad seal saastatuse tõttu maskidega. Ehkki need ei pea kinni õhus leiduvaid peenosakesi. Keemiline sudu – inimesed hingavad seda sisse ja haigestuvad.

Hoida rahvastikku kontrolli all keskkonnareostusega on üks piinarikkamaid meetodeid, mis üldse saab olla. Kuna sudul ei ole otsest kohest keemilist mürgistust, peavad inimesed kaua vastu. Aga mõjutatud on kõik, elukvaliteet- ja iga langeb.

Pekingi olümpiamängude näitest on teada, et parema mulje jätmiseks pandi mõned suurimad saastajad tehased mängude ajaks seisma.

Nii et kui küsida, rikkuse kohta, siis rikkuses võivad sisalduda ka tasuta hüved nagu puhas õhk ja puhas vesi. Raha – see on oluline ainult neile, kel seda pole.

Me võtame just keskkonna suhtes paljusid oma hüvesid tasuta hüvedena. Siin me ei mõtle selle peale, et linnastumise ja majanduskasvu numbrite taga võib olla keskkonnatingimuste allakäik. Siis jõuame tagasi selle rikkuse definitsiooni juurde.

Eesti puhul on ühe rikkuse allikana räägitud fosfriidist. Mis on selle kaevandamise plussid-miinused?

Norra on tänu naftale loonud tohutud varud rahalises mõttes. Samas kohalik energiavajadus on näiteks kaetud skääridest ja mägedest alla tuleva vee kasutamisega elektritootmises. See on sama väärtuslik kui nafta.

Tulemuseks on ühed maailma kõrgemad palgad, aga ka hinnad. Seda on teinud riik kõikide inimeste hüvanguks.

Fosforiidiga on tõenäoliselt nii, et ühest põlvkonnavahetusest on vähe. Need emotsioonid, mis 25 aastat tagasi olid laes, elavad edasi. Kuigi keskkonnateadlasena võin kinnitada, et on olemas kõik tehnoloogiad, mis võimaldaksid fosforiiti keskkonnasõbralikult kaevandada, ka sellest kasu saada.

Selle taha käib aga usk, et asi toimib. Aga keegi ei ole seda usku veel suutnud tekitada. Riiklikult tuleb teha väga läbimõeldud otsuseid.

See tähendab, et enne peab olema plaan, kuhu raha investeerida?

See hakkab tegelikult pihta koolist. Väga paljude meie õpetajate jaoks ei ole ettevõtja positiivse mainega inimene. Kuigi majandusest teame, et ettevõtja ja tema antav lisandväärtus on majanduskasvu alus.

Kogu meie õppesüsteemi ümberehitamine, nii koolis kui ülikoolis, peaks andma tulemuse, et aastal 2032 näeme ettevõtlust teises valguses, et oleme suutnud seda koos teiste ülikoolidega ja koolidega ühiskonda edasi kanda.

Kui keemiatunnis õpetatakse, kuidas vahtkustuti toimib, siis mingil hetkel peab lasteni jõudma ka teadmine, kuidas vahtkustuteid toodetakse, millised on uued tehnoloogiad ja kuidas neid turundada. Kui me selle suudaksime ära teha, siis oleme loonud aluse majanduskasvule.

Ettevõtlus ei ole mitte ainult positiivne, vaid see on riigi alus. Õpetajate, päästjate ja õdede palkadest rääkides on vaja, et ettevõtlus väga hästi toimiks.

Õpetajad peavad samuti aru saama, et peame koolitama ka tulevasi ettevõtjaid. Oluline on, et noored, kellel on eeldusi ettevõtlusega tegeleda, leiaksid varakult selle väljundi. Puudu on ühiskonna tajumisest ettevõtlussuhete kontekstis.

Mis takistab praegu kaevandamist?

Võtame näiteks Tuhala nõiakaevu. Teadlased andsid sellele teadusliku seletuse ja pakkusid välja informatsiooni, mis hakkab kaevuga juhtuma, kui sel alal hakatakse kaevandama.

Aga määravaks otsuste tegemisel muutusid sotsiaalteadused. Loodusteadlased oma seisukohtadega seati kohalike inimeste, eestvõitlejate kui ka riigi poolt hammasratase vahele. Samas oli selge, et langetada tuli poliitilisi otsuseid.

Ma tunnetan, et loodusteadusliku tõega otsusteni jõudmiseks on vaja sotsiaalteaduslikke aspekte.

Kas on võimalus, et Eestisse tuleb tuumajaam?

On. Aga igal asjal on oma hind. On oma tasuvus, aga ka oma hind. On ka riskid. Keskkonnateaduses on risk tõenäosus korda kahju. Kuigi tõenäosus võib olla väga väike, ei ole ta kunagi null. Kas me tahame endale süsteeme, kus risk, et midagi juhtub, on väga väike, kuid kahju võib olla väga suur?

Ma olen aastaid oma keskkonnageoloogia kursusel küsinud, kas Eestil oleks vaja tuumajaama. Tulemustest oli minu jaoks kõige huvitavam sooline jaotus. Noormehed olid rohkem tehnoloogiausku ja riskialtimad. Valdav osa neist olid tuumaenergia poolt. Neiud, vastupidiselt olid alalhoidlikud ja vastu.

Aga kui tõenäoline see on?

Nende looduskatastroofide vastu, mis juhtuvad saja-kahesaja aasta vältel mõned korrad, on inimesed osanud end kindlustada, sest me teame, et kui lund või vihma sajab saame end selle eest kaitsta tammidega.

Kui aga juhtub sündmus, mis toimub keskmiselt üks kord tuhande aasta jooksul, näiteks nagu seda oli Fukushima katastroof, selle vastu pole isegi jaapanlastel nii palju ressursse, et end kaitsta.

Üks tuumajaam ei osanud seda ette näha, kuigi oleks võinud. Kui võtame siia juurde Tšernobõli, tuumapommid, siis see psühholoogiline faktor on nii tugev, et see paneb inimesi vastu võtma otsuseid, mis ühest küljest on alalhoidlikud, kuid teisest küljest kindlasti ei vii edasi.

Igal tuumajaamal on muidugi oma ekspluatatsiooniiga. On võimalus seda iga muidugi pikendada, vahetada välja tehnoloogiaid.

See aga näitab, et kõik on omavahel seotud. Kui looduses midagi juhtub, hakkame muutma oma käitumismustreid.

Kas me suudaks Eestis välja töötada tervikliku energiasüsteemi biokütuste ja tuuleenergia baasil?

Kuna meil maad on, sobiks see biokütuse kultuuride kasvatamiseks.

Tegin arvutusi, et Eesti veab praegu välja 10 protsenti oma energiavajadusest pelletitena. Maaülikooli andmetel on 10 protsenti eesti elektritarbimiseks vajalikust materjalist elektriliinide all olev võsa.

Kõigi nende variantide juures ja arvestades seda, mida varem rääkisin, ei ole me jõudnud jätkusuutliku stsenaariumini, sest väga palju sõltub sellest, mis maailmas toimub.