Politsei küberkiusamisest: ka lootusetuna näivale olukorrale on lahendus
Küberkiusamine ei ole kuidagi eraldiseisev n-ö pärismaailmas toimuvast kiusamiskäitumisest, ütles politsei- ja piirivalveameti ennetustöö koordinaator Pille Luiga.
Eile tutvustas PPA laste ja noorte riskikäitumise uuringut, millest tuli välja, et kokku on Eestis langenud küberkiusamise ohvriks 16 protsenti lastest ja noortest. Tüdrukud satuvad võrreldes poistega sagedamini küberkiusamise ohvriks.
Uuringust selgus ka, et üldiselt suhtuvad lapsed küberkiusamisse taunivalt ning leiavad, et internetis ei tohi teistest neile teadmata üles panna piinlikke pilte, fotosid või videoid.
Pille Luiga kommenteeris ERRi uudisteportaalile, et kui aga klassis kedagi kiusatakse, siis suure tõenäosusega kasutatakse selleks nii tavaelu vahendeid kui ka elektroonilisi võtteid ning probleem on tegelikult üks.
Luiga tõdes, et suurel osal lastest on kontod erinevates suhtlusportaalides, mida aktiivselt kasutatakse ning suhtlus sotsiaalmeedias on samavõrd tavapärane kui kooliõhustikus või mujal.
"Veebikonstaablite ja noorsoopolitsei üks põhisõnumeid on alati seotud nutika ja ennast hoidva käitumisega sotsiaalmeedias. Eelkõige puudutab see oma salasõnade hoidmist, postituste läbimõtlemist, fotodele ja postitustele ligipääsupiirangute seadmist ning murede korral abi palumist," lisas ta.
Luiga sõnul seisnebki internetis kiusamine peamiselt ebasobivate või piinlike fotode ülespanekus ning mõnitavates ja solvavates kommentaarides. "Kõige rohkem probleeme tekib nendes suhtluskeskkondades, mida kõige enam kasutatakse," ütles ametnik.
Samuti kasvab tema sõnul hüppeliselt mure n-ö vastleitud portaalide puhul, kus digitaalsed enesekaitsevõtted pole veel välja kujunenud. "Nii pöörduti eelmisel aastal veebikonstaablite poole väga tihti ask.fm portaaliga seoses, ent praegu tuleb neid pöördumisi tunduvalt harvem," selgitas Luiga.
Küberkiusamise puhul on Luiga hinnangul tähtis, et ohvril oleks kindlus, et ka lootusetult sõlmes näivat olukorda on tegelikult võimalik lahendada. Selleks esimene samm on murest märku andmine pereliikmele, õpetajale või näiteks veebikonstaablile.
"Inimese kaitsmiseks internetis on tegelikult võimalused olemas nii portaali seadete ja portaali administraatoriga suhtlemise võtmes kui ka riiklikult erinevate ametkondade tasemel," ütles Luiga.
"Teine oluline hoob on suhtluskeskkondade kultuur – kui kasutajad ise reageerivad kiusamisele taunivalt, siis on lootust, et ka selline käitumine väheneb," lisas ta.