Siin ja seal räägitakse väga tihti käitumisprobleemidega, kiusavatest või lausa kurjade loomadega võrreldud lastest. Tavaline stsenaarium taolistes lugudes on, et koolid on väga hädas, õpetajad ja kaasõpilased püüavad, ent ei oska midagi teha ja suur meeskond erinevaid spetsialiste sebib tohutu aktiivsusega ühe probleemse lapse ümber.

Ehkki nendes lugudes mainitakse reeglina ära ka pere, ei paista nendest sebimistest välja üks lihtne tõde, mida vähegi arukas inimene ju teab ning paljud maailmas (ka Eestis) läbi viidud uuringud kinnitavad – nimelt, et lapse heaolu ja probleemide põhjuseid tuleb ennekõike otsida kodust.

Kodu on see koht, kus laps õpib – vanemaid jälgides – toime tulema enda ja teiste inimestega. Kodust saavad alguse lapse turvatunne ja enesehinnang, kodused probleemid tulevad aga lapsega kooli kaasa – mitte teistele räägitavate lugudena (laste lojaalsus vanematele on teinekord lausa hirmutav), vaid depressiivsuse, pinge ja abitusena, mis tihtipeale väljenduvad nimelt käitumisprobleemidena.

Loogiliselt võiks edasi mõelda, et kui probleemide algus on seotud perega, siis peaks nendesse sekkumistes olema olulisel kohal perega tegelemine. Kahjuks on reaalsus enamasti teistsugune ja tants käib „paha“ lapse ümber, kellel selliselt sildistatuna enam muid omadusi ei märgata. Äärmisel juhul hakatakse lapsesse suhtuma, nagu oleks too kurjast vaimust vallatud (reeglina esinevad kurja vaimu rollis hukas ühiskond, internet või kodukeemia).

Kas aga sellised perest sisuliselt mööda vaatavad abistamised on efektiivsed?

Me võime keskenduda ühe probleemse käitumisviisi muutmisele konkreetses olukorras (näiteks lapse allumatus ühele õpetajale või mõne klassikaaslase kiusamine), aga on väga küsitav, et lapse kõige olulisema taust- ja tugisüsteemi tähelepanuta jätmine annab püsiva tulemuse annab. Ühes tunnis võib laps olla edaspidi rahulik, aga kas tema päris probleemid on lahendatud, on vägagi kahtlane.

Last võib ühest koolist teise liigutada, erikooli või haiglasse panna, aga vanemad ja pere jäävad samaks.

Jah, kui lapse probleemid juba kliinilise diagnoosi saavad, pööratakse ka perele suuremat tähelepanu. Justiitsiministeeriumil on asjalik plaan hakata eriti tõsiste käitumisprobleemidega laste puhul rakendama maailmas väga efektiivseks osutunud nn multidimensionaalset pereteraapiat, aga tasuks ju mõelda, kuidas vanemaid – ja seeläbi last – palju varem aidata, et tõsiseid probleeme ennetada.

Ka pealtnäha halvad vanemad on lihtsalt hädas

Just nimelt aidata, sest ka pealtnäha halvad vanemad on tavaliselt lihtsalt hädas. Vahel on nad hädas lastele leiva lauale ja riiete selga muretsemisega, aga pigem on nad kõige paremat soovides lasknud lapsel võibolla natuke liiga vabalt kasvada. Või on nad ise enda tunnetega puntras ega oska tüüpilise eestlasena neid kõige paremini väljendada – kust see lapski siis emotsioonidega toimetulekut õpib? Vahel on vanemad aga erinevatest kasvatussoovitustest lihtsalt segaduses.

On olukordi, kus laste aitamiseks tuleb vaadata pere kui süsteemi probleemseid käitumismustreid läbi mitme põlvkonna, aga tihti aitab juba kõige lihtsam toetamine kodus piiride ja reeglite kehtestamisel või julgustamine lastega rohkem ja usaldavamalt rääkima. Miks siis seda mitte teha?

Võib ju öelda, et vanemad vaadaku ise, kuidas saavad. Häid raamatuid lastekasvatusest ilmub peaaegu iga päev, olemas on perede nõustamist aastaid õppinud spetsialistid, on ka vanemluse teemalisi koolitusprogramme. Sellest aga ei piisa, sest probleemide küüsis vanematel pole tihti ressursse, et ise abi otsima minna. Nii olekski vajalik paika saada selline terviklik laste abistamise süsteem, kus oleks juba väiksemate käitumisprobleemide ilmnedes ette nähtud perenõustamised – olgu siis koolis või koolist väljaspool.

Ilmselt tuleks kriitiliselt läbi mõelda ka seni tehtu. Kui palju tegelikult on „tulekahjude kustutamise“ asemel seda paljukiidetud ja oluliseks peetud varajast märkamist ja ennetamist ning kui efektiivne on see siiani olnud? Kas Eestis on üldse uuritud, kui tulemuslikud on olnud laste ja noorte käitumisprobleemidega tegelemisel siiani kasutusel olnud meetodid? Arvestades seda, et kõik laste abistamise eesmärgil välja mõeldud toredad programmid, projektid ja brošüürid maksavad ka raha, võiks riik ju olla huvitatud nende tõhususe kindlakstegemisest.

Kahtlemata on õige, et kool peab olema koht, kus peetakse silmas ka laste emotsionaalset ja sotsiaalset arengut – laps veedab seal ju väga suure osa ajast. Kui aga koolidele panna üha rohkem ja rohkem vastutust lapse tubliks ja õnnelikuks inimeseks kujunemise eest, siis on oht sattuda tagasi aastakümnete tagusesse aega, kus kollektiiv tähendas kõike ja pere suurt mitte midagi. Vaevalt selline suhtumine kooli ja kodu läbisaamist parandab.