Sajandi jagu põlevkivikaevandamist ja õlitööstust on jätnud maha pae- ja poolkoksipuistangud ning keskkonnaprobleemid. Viimaste aegade madalad õlihinnad ja üha kulukamaks muutuv kaevandamine sunnivad otsima uusi teid ja võimalusi põlevkivisektori kestma jäämiseks, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kindlasti üheks võimaluseks rasketel aegadel ja üleüldse tootmise efektiivistamise nimel on üritada võimalikult palju ära kasutada tekkivaid jäätmeid, mida võib vaadelda erineva mineraalse tootena ja mida on palju kasutatud, aga meil tekib seda väga palju, miljoneid tonne," selgitas Tartu ülikooli geoloogia ja mineraloogia professor Kalle Kirsimäe.

Paljugi sellest, mis praegu kvalifitseerub jäätmeteks nagu aheraine, elektrijaamade tuhavesi ja tuhk, on ju tegelikult millegi väärtuslik toormaterjal.

"Mitme muu võimaluse kõrval saab põlevkivituhka edukalt kasutada plastitööstuses lisa- ja täiteainetega. Täna ei ole enam küsimus, kas saab, vaid täna on, et kuhu ja kui palju. Tuhka jääb hetkel umbes 7-8 miljonit, seda õiget kasutuseta tuhka, mis polümeeri läheb, on 1-2 miljonit tonni," rääkis OÜ Ecomineral juhatuse liige Ivar Viira.

Tänane põlevkivitööstus toimib suurel määral eelmise sajandi teadusuuringutel ning tehnilisel baasil.

Leiti, et väga vajalikud oleksid laiaulatuslikud alusuuringud, millele saaks tugineda põlevkivitööstuse kõrge lisandväärtusega tulevik. Samuti oleks tähtis valmis olla pikemaaegseteks või jäävateks madalateks nafta- ja gaasihindadeks ning põlevkivitööstuse jätkusuutlikkuse lõppemiseks.

"Järgnevatel kümnenditel - ma ei räägi siin mitte lähematest 10-20 aastast, vaid pikemate kümnendite perspektiivis ehk 30-50 aastat - on tegelikult see küsimus, et meil on vaja käivitada täna juba põlevkivitööstuse väljumisstrateegia. See on töö, mida peaks tegema täna, nüüd ja praegu," ütles Kalle Kirsimäe.