Presidendivalimised said Kersti Kaljulaiu ametisse astumisega sel nädalal õnnelikult ühele poole. Ütlen „õnnelikult“ seetõttu, et Kaljulaiu isiku ning tema seniste esinemiste põhjal otsustades läks meil lausa teenimatult hästi, kui meenutada valimisprotsessi kriginaid ja kolinaid.

Kunagi varem pole valimiskogu ebaõnnestunud ning nagu on viidanud omaaegse Põhiseaduse Assamblee liikmed, ei tulnud põhiseaduse loojatel pähegi mõtet, et valijamehed võiksid kogu tööd teadlikult saboteerida. Kildkondlike vandenõude osalised seda seekord aga tegid ning valimisjärg läks tagasi riigikogule.

Parlamendi juhatus ehmatas sellest vist nii tõsiselt ära, et surus läbi ühe kandidaadiga hääletuse, mida kriitikud on nimetanud pigem presidendi ametisse määramiseks, mitte valimiseks.

Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus teeb tänases Päevalehes ettepaneku reformida presidendivalimiste korda. Tema idee kohaselt saaks edaspidi kandidaate üles seada ainult üks kord, kogu valimisperioodi alguses, teisisõnu riigikogu esimeseks vooruks. Igas hääletusvoorus langeks üks kandidaat välja justkui mõnes telemängus ning kui valimine läheb riigikogust edasi valimiskokku, siis saaks valijamehed valida vaid kahe või ka taas ainult ühe riigikogust tulnud kandidaadi vahel, ise uusi kandidaate esitamata.

Võitja oleks see, kes koguks enamuse kehtiva hääle andnud valimiskogu liikmete häältest – see tagaks, et valimiskogu ei saa ebaõnnestuda, president selguks igal juhul.

Kui sulased tööga hakkama ei saa, siis tuleb käised üles käärida ikka peremehel endal.

Pentus-Rosimannuse ettepanek on selgelt kaldu riigikogu poole – kandidaate saaksid esitada ainult riigikogu saadikud, valijamehed enam mitte. Paraku oleks pärast tänavusi presidendivalimisi veider anda senisest suurem roll parlamendile, mis presidendivalimistega esiteks toime ei tulnud, teiseks kandis oma intriigid üle ka valimiskokku ning siis kolmandaks lahendas tähtsa ülesande n-ö kiirmenetluse korras, demokraatlikele põhimõtetele liiga suurt tähelepanu pööramata.

Minu meelest võiks presidendivalimiste kaks esimest etappi – ehk riigikogu voorud ja valimiskogu voorud – jääda täpselt sellisteks, nagu need praegustes seadusest on sätestatud. Selliste olukordade puhuks, nagu me tänavu nägime, võiksime aga lisada kolmanda etapi: otsevalimised.

Niisiis: kui president ei selgu riigikogus, tuleb kokku valimiskogu. Kui ka valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, teeb rahvas valiku kahe valimiskogu viimasesse vooru jõudnud kandidaadi vahel. Tänavu tulnuks meil seega valida Siim Kallase ja Allar Jõksi vahel.

Selline kolmeastmeline valimissüsteem oleks loogiline: kui parlament hakkama ei saa, tuleb kokku sellest märksa laiapõhjalisem valimiskogu. Kui ka see ebaõnnestub, siis liigub valimisõigus veelgi laiemale pinnale ehk kogu rahva kätte, mitte tagasi kitsama kogu kätte nagu tänavu. Kui sulased tööga hakkama ei saa, siis tuleb käised üles käärida ikka peremehel endal.

Ei ole mingit põhjust arvata, et rahvas ei oskaks ka tänapäeval teha head valikut olukorras, kus poliitikute tarkus on otsa lõppenud.

Niisugune süsteem võiks rahuldada nii neid, kes peavad praegust valimiskorda üldjoontes sobivaks, kui ka otsevalimiste tuliseid pooldajaid. Võimalus, et valik läheb lõpuks rahva kätte, sunniks parteisid omavahel paremale koostööle ning presidendi riigikogus või valimiskogus ära valimise tõenäosus tegelikult suureneks. Rahvas aga tunneks, et teda ei ole mängust täielikult välja jäetud, nagu praegu.

Ikka ja jälle kõlavad väited, et rahvas ei ole otsevalimisteks küps ega saaks aru parlamentaarse riigi presidendi vähestest volitustest. See on tegelikult vana hea Pätsi-aegne argument „rahvas on haige“ lihtsalt veidi leebemas sõnastuses. Tegelikkuses on sel vaevalt mingit alust.

Euroopas on mitu parlamentaarset riiki, kus valitakse president otsevalimistel. Ka Eestis oli 1992. aasta presidendivalimiste esimene voor otsevalimine, ehkki riigikord ja presidendi volitused olid samad mis praegu. Rahvas tegi targa valiku, sõeludes välja Arnold Rüütli ja Lennart Meri, kellest mõlemast saidki presidendid ka tulevastes parlamendi- ja valimiskoguvoorudes.

Ei ole mingit põhjust arvata, et rahvas ei oskaks ka tänapäeval teha head valikut olukorras, kus poliitikute tarkus on otsa lõppenud.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.