"Välisilma" erisaade: valgevenelased on hakanud iseseisvust väärtustama ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: AFP/Scanpix

Mullu Valgevene presidendiks kandideerinud Tatjana Karatkevitš ütles "Välisilma" Valgevene-teemalisele erisaatele, et valgevenelased ootavad muutusi ning opositsiooni peamine ülesanne pole mitte niivõrd võimudele vastu astuda, vaid kinnitada rahvale, et muudatused on võimalikud.

Täismahus "Välisilma" erisaadet Valgevenest saab vaadata artikliga seotud videost.

Opositsioon on president Aleksandr Lukašenkole Valgevenes küll olemas, kuid liigub seni justkui kiilasjääl. Kuid Lukašenkole on söakaid vastuastujaid. Üks neist on mullu toimunud presidendivalimistel tema vastu kandideerinud kampaania "Räägi tõtt" 39-aastane juht Tatjana Karatkevitš.

"Meie võimud imiteerivad aktiivselt demokraatiat. Seepärast osalemegi valimistel, et muuta see kõik tõeliselt demokraatlikeks, et tuua Valgevenesse näiteks sellised väärtused nagu avalikkus, avalik poliitika tegemine, otsuste langetamise läbipaistvus, ja laiendada nende inimeste ringi, kes langetavad otsuseid ja panna nad selle eest vastutama," rääkis valimistel osalenud Karatkevitš, kes sai ametlikult 2015. aastal 4,86 protsenti häältest.

Tema sõnul oli valimistel aga üle tuhande rikkumise, mille alusel esitati keskvalimiskomisjonile kaebus. Seejärel selgus, et tema poolt hääletas umbes 20 protsenti valgevenelastest ehk umbes miljon inimest.

Praegu ei saa tema sõnul aga kunagi teada, milline oli kellegi häälteprotsent. "Meie seaduste järgi hävitatakse pool aastat pärast valimisi kõik hääletussedelid. Neid ei saa enam üle lugeda ega kontrollida," märkis ta.

Karatkevitši sõnul innustab teda igapäevaselt oma büroosse minema ja poliitikaga tegelema ennekõike mure oma riigi tuleviku pärast.

"Minu motivatsioon ja valik on ennekõike seotud Valgevene tulevikuga. Tahaksin, et see oleks positiivne nii noortele kui ka vanematele inimestele, kes on otsustanud siia jääda ja kavatsevad siin elada. Üks eesmärk on teha kõik, et riigis toimuksid rahumeelsel teel sellised muudatused, et Valgevenet võiks tõeliselt nimetada demokraatlikuks riigiks. /.../ Meil on riigis selline eriline olukord, et meil on väga arenenud vertikaalne võim ja võimud kontrollivad peaaegu kogu majandust - 70 protsenti on riigiettevõtted. Samas oleme ikkagi Euroopa riik. Me ei ole suletud ega isoleeritud," selgitas ta.

Kui Eestis oli juttu muudatuste võimalikkusest ja tunda poliitilist värskust 1990. aastate alguses, siis Valgevenesse on need küsimused päevakorda tõusmas alles nüüd.

"Täna on meil riigis siiski näha trende, mida kujundab valitsus,äiteks majanduslik liberaliseerimine, millest räägitakse üha enam, trend kaitsta sõltumatust ja süveräänsust, trend hoida neutraalsust, mida peab toetama. Viimaste sotsioloogiliste uuringute põhjal toetab ligi 64 protsenti inimestest seda, et meie territooriumil ei oleks näiteks sõjalisi baase - ei Venemaa ega ka NATO omi. Ja veel üks trend - et tugevdada kohalikke omavalitsusi. Keskvõim on meil tugev, aga kohalikke võime tuleb arendada, et muudatused toimuksid ka altpoolt," selgitas Karatkevitš.

Tema sõnul on inimesed rahulolematud. Seda näitavad tema sõnul arvamusküsitlused juba viimased kümme aastat. "Aga me peame tegutsema selle nimel, et ka võimu juurde pääseksid inimesed, kes toetavad muudatusi, mitte vanu lähenemisi, retrograadi, nagu me ütleme," märkis ta.

Karatkevitši sõnul tuleb mõista, et muudatused Valgevenes saavad toimuda väga aeglaselt ja mis peamine, rahumeelselt, sest kõigil on meeles veel 2010. aasta, kui presidendivalimiste järel puhkesid protestid ja need aeti vägivaldselt laiali. Sajad meeleavaldavad ja seitse Lukašenko vastu kandideerinud poliitikut arreteeriti. Selliste sündmuste kordumist opositsioon ei soovi. 

"Rahumeelsus on tähtis. On tähtis muudatusi mitte edasi lükata, sest see on nagu lumepall - probleeme koguneb ja koguneb ja kui neid ignoreerida, on need sellised, et neid ei saa enam välja ravida," ütles Karatkevitš.

Tema sõnul on Valgevene võimude seas tekkinud kaks vastakat koolkonda. "Täna on rohkem bürokraate ja ministeeriumide kõrgemaid esindajaid, kes näitavad enam üles initsiatiivi, räägivad sellest, mida oleks vaja teha ja isegi esinevad kriitikaga. Meie puhul on aga nii, et meie programmi toetas presidendivalimistel väga palju inimesi ja me teatasime, et me ei peatu, liigume edasi oma päevakorraga. See on just täna aktuaalne. Möödunud on poolteist aastat ja me näeme sellist efekti. Oleme käinud ministeeriumides, kohtusime parlamendi ja senati komisjonide juhtidega ja ütlesime, et inimesed hääletasid selle poolt, teeme midagi," selgitas Karatkevitš, kelle sõnul ametnikud neid kuulavad.

Karatkevitš on kindel, et muutused toimuvad. "Näiteks võeti vastu otsus tõsta töötu abiraha. See oli meil 10 eurot, nüüd on see seotud elatusmiinimumiga. Nii et juba on lihtsam neil, kes kaotavad töö, kuna ettevõtted pankrotistuvad või muudavad omandivormi ja inimesi vallandatakse. Täna ütles peaminister näiteks, et 2017. aastal tehakse panus väike- ja keskmise suurusega ettevõtlusele. See tähendab, et uuest aastast jõustuvad uued lisaseadused, mis tugevdavad tegutsevaid ettevõtteid. Meie ülesanne ongi teha kõik, et need ei oleks vaid sõnad, vaid reaalsed sammud. Hakkame seda jälgima," rääkis ta.

Karatkevitši sõnul on Valgevene opositsiooni praegune peamine ülesanne mitte niivõrd võimudele vastu astuda, kui rahvale selgeks teha, et muudatused on võimalikud, et alternatiiv praegusele on olemas. Paljude jaoks on see seni üllatav lähenemine. Eriti maapiirkondades.

"Meil on uus sõnum - et Valgevene ei ole ainult Minsk. Minskist võib tekkida mulje, et see on selline Euroopa linn, kus on peaaegu kõik olemas, välja arvatud muidugi igapäevaelu raskused. Kui sõidate ringtee taha, kesklinnast välja, satute aga keskkonda, mis on elust maha jäänud 20, isegi 30 aastat. Meil on maapiirkondades palju aktiviste, keda me innustame, et nad tõstataksid kohapeal küsimusi regioonide arengust, et neid piirkondi arendada, et kultuurilised ja majanduslikud muudatused puudutaksid ka maapiirkondi," selgitas Karatkevitš.

Tema sõnul innustab teda seegi, et valgevenelaste jaoks on oma riik üha tähtsamaks muutunud. Tema sõnul on meelsus muutumas.

"Varem ei peetud iseseisvust väärtuseks. Küsitlused näitasid, et valgevenelased mõtlesid ikkagi sellest, et ehk oleks õigem liit Venemaaga või mingi liit Euroopa Liiduga. Täna enam nii ei mõelda. Meeleolud on muutunud. Oma iseseisvust väärtustatakse. Rõhuasetus on koostööl, et oma geopoliitilist asukohta kasutades peame kõigiga olema heades suhetes. Ja meie kampaanial "Räägi tõtt" on selline loosung, et Valgevene sees peab olema enam Euroopat," rääkis Karatkevitš. 

Kirjanike liit: võimud püüavad vältida identiteediküsimuste tõttu tekkivat opositsiooni

Seda, et midagi on Valgevenes muutumas pärast viimaseid presidendivalimisi ning ka tänavusi parlamendivalimisi, mis tõid rahvaesindusse esimest korda opositsiooni esindajad, kuulis "Välisilm" ka Valgevene intelligentidelt.

Valgevene kirjanike liidu esimehe Barõs Pjatrovitši sõnul on inimestel tekkinud suurem huvi valgevene keele vastu. "Nähakse, et poolakad räägivad poola keeles, eestlased eesti keeles. Aga miks me halvemad oleme? Nii ongi hakatud valgevene keele vastu huvi tundma, käiakse keelekursustel, õpitakse iseseisvalt, sest koolides ja kõrgkoolides valgevene keelt seni ei õpetata. Nii ongi olukord, et 20-30aastased valgevene keelt ei oska," selgitas ta.

Pjatrovitši sõnul oli olukord nõukogude ajal tegelikult parem, sest siis õpetati valgevene keelt enam. Äge venestamine algas just president Lukašenko ametiajal. Muu hulgas lõi ta Valgevenes ka uue venekeelse ja riigimeelse kirjanike liidu.

Nii ongi praegu riigis kaks kirjanike liitu. Üks liit on rahvuslik, mis loodi juba 1934. aastal ja mida juhibki Pjatrovitš. Sinna kuuluvad tema sõnul tegelikud valgevene kirjanikud. Teine on uus liit.

Viimase kahe aasta jooksul kultuurivallas tekkinud mõningast sula põhjendab kirjanik aga sellega, et võimud püüavad nii vähendada ohtu, et identiteediküsimuste tõttu võiks tekkida opositsioon ja võimalik, et ka rahutused.

"Võib öelda, et see kõik on seotud Ukraina ründamisega. Meie võimud näevad, mis toimus Krimmis, Donbassis ja muidugi ei saa seda ignoreerida. Seepärast innustataksegi meie oma identiteeti, valgevene keele kasutamist, sest neid, kes räägivad valgevene keelt, peeti kohe opositsionäärideks. Ma olen sellega sagedasti silmitsi olnud - sõidad bussis või oled kaupluses ja räägid valgevene keeles ning kohe öeldakse, et sa oled valitsusvastane, kuigi see ei ole üldse nii. Mitte kõik, kes räägivad valgevene keeles ei ole ju opositsionäärid. Nii oli varem. Nüüd aga nähakse neid, kes räägivad valgevene keelt, liitlastena. Moskvale võib näidata, et meil on inimesed, kes mõtlevad teisiti ja võivad Moskva poliitikale vastu astuda.

Pjatrovitši sõnul on vastuseis valgevene kirjaniku Svetlana Aleksijevitši Nobeli preemia võidule olnud tegelikult kahel tasandil. Lisaks võimudele, kellele ei meeldi ta raamatute brutaalne ausus nõukogude tegelikkusest rääkides, ja ka Valgevene enda intelligentsi seas.

"Arvestades meie keele situatsiooni, suhtuti selle preemia saamisesse osa inimeste poolt mitte üheselt. Paljud leidsid, et selle preemia oleks pidanud saama kirjanik, kes kirjutab valgevene keeles. Aga Svetlana Alekseijevitš on siiski vene keeles kirjutav kirjanik. Ta ise ütleb, et on valgevene kirjanik, ta kasvas üles Valgevenes, ta ise on valgevenelane, tema eeskujudeks olid kõige tuntumad valgevene kirjanikud nagu Ales Adamovitš, Vasil Bõkov. Nemad innustasid noort ajakirjanikku, tutvustasid teda avalikkusele, andsid talle ka teemad, millest kirjutada. Nüüdki kinnitab ta oma kuuluvust valgevene kirjanike hulka ja rõhutab oma valgevenelisust. Nii et ilma kahtlusteta on ta valgevene kirjanik," rääkis Pjatrovitš.

Valgevene riik oma Nobeli laureaati aga ei hinda.

"Just neil aastatel, kui Lukašenko võimule tuli, toimusid Alekseijevitši üle kohtuprotsessid. Tema raamatu "Tsinkpoisid" pärast. Afganistanis hukkunute emad andsid ta kohtusse. Vaid rahvusvahelise toetuse, Valgevene rahvusliku kirjanike liidu ja Valgevene PEN keskuse abiga õnnestus tõestada, et ta kirjutas tõde, et emad süüdistavad teda alusetult. Kuid nende protsesside tõttu pidi ta Valgevenest ära sõitma. Pikki aastaid elas ta väljaspool Valgevenet. Ja alates Lukašenko võimuletulekust ei ole ühtegi tema raamatut Valgevenes välja antud," selgitas Pjatrovitš.

"Neid on avaldatud Moskvas. Valgevenes neid müüakse ja väga kalli hinnaga - raamatupoes on nad 13-15dollarilised ja valgevenelaste jaoks on see kallis. Nagu ütlesin, välja on need antud Moskvas, aga siin Valgevenes ei ole neid ilmunud ja see on seotud muidugi tsensuuriga, mis meil eksisteerib," lisas ta. 

Julgeolekus rõhutab Valgevene sõltumatust Venemaast

Oma välis ja julgeolekupoliitikas on Valgevene rõhutamas ennekõike sõltumatust Venemaast. Analüütikud aga märgivad, et president Aleksandr Lukašenko ajab seda poliitikat, mille osa on ka n-ö Valgevene identiteedi kasvatamine, teades, et kui anda rahvale praegu sõna, hääletaks paljud ikkagi selle poolt, et Valgevenest saaks Venemaa osa, vahendas "Välisilm".

"Selge on see, et kui me praeguses olukorras - ja sellest kirjutatakse perioodiliselt Poolas, aga mitte ainult - tagame Valgevenes sajaprotsendilise demokraatia ja korraldataks rahvahääletus, siis võib Valgevenest saada Venemaa osa. Nii et, kui me pöörame tähelepanu rahva enamuse arvamusele ja sellega ei manipuleeri, siis võib kõik lõppeda umbes nii. Ja me saame aru, et absoluutset demokraatiat ei ole, alati on see mingites raamides ja sõltub alati neist tingimustest, milles riik areneb," selgitas Juri Tsarik strateegiliste ja välispoliitika uuringute keskusest.

"Konkreetselt nüüd, 2016. aasta lõpus ja 2017. aasta alguses peab Valgevene juhtkond astuma ridamisi selliseid samme, mis teenivad Valgevene vabariigi ja elanike enamuse pikaajalisi huve, kuid on samas ebapopulaarsed," lisas ta, tuues näiteks neutraalse seisukoha Ukraina küsimuses.

"Venemaalt telerisse tuleva infovoo valguses on see tekitanud Valgevene elanikes palju rahulolematust ja perekondlikke tülisid. See oli tõsiselt arusaamatu positsioon, kui Aleksandr Lukašenko kohtus mõni päev pärast Viktor Janukovitši langemist Oleksandr Turtšõnoviga ja sõitis Petro Porošeno ametisse vannutamisele ja nii edasi. Need olid sammud, millest paljud olid šokis," selgitas ta.

Lukašenko ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel paistab kohati toimuvat justkui strateegiline malematš.

"Vene Föderatsioon kasutab Valgevene suhtes strateegiat, mida nimetame "embuses lämmatamiseks". Vene pool ei luba ametlikes infokanalites Valgevene juhtkonna vastaseid rünnakuid. Venemaa ametlik retoorika on, et meie vahel on sõprus, vendlus, kõik on hästi ja kõiki küsimusi oleme valmis lahendama töises korras. Reaalselt näeme aga tervet rida samme, mis halvendavad Valgevene vabariigi positsioone majandusvallas. Küllap teate intsidentidest Vene-Valgevene piiril ja sõjalis-poliitilises sfääris. Need kaks kurssi käivad üheaegselt ja me saame väga hästi aru, et meie Vene partnerite suund, mõtted ja tegevus seisneb sellest, et - nagu öeldakse - panna Valgevene rivvi. See tähendab, sundida Valgevenet loobuma oma praegusest neutraalsest positsioonist regionaalse julgeoleku küsimustes ja täielikult sulandada ta Moskva välis- ja kaitsepoliitikasse," rääkis Tsarik.

Viimati oli seda näha novembri lõpus, pärast Moskvas toimunud Lukašenko ja Putini kohtumist. Vene pool väitis, et sai Valgevenelt loa rajada sinna oma sõjaväebaas.

"Vene pool avaldab pärast presidentide Putini ja Lukašenko kohtumist novembris igasuguseid materjale, et otsus Vene Föderatsiooni sõjaväebaasi loomise ja Vene sõjaväelaste saatmise kohta Valgevenesse on vastu võetud. Kuid Valgevene pool ei ole seda küsimust käsitlenud, nõusolekut ja kinnitust ei ole antud," ütles Tsarik.

Eesti jaoks on Vene vägede Valgevenesse saatmine väga oluline küsimus, sest väed võiksid koonduda nn Suwalki avause piirkonda - see on koht, kus ristuvad Valgevene, Leedu, Kaliningradi, Vene Föderatsiooni ja Poola piirid. Kui Venemaa selle avause nii Valgevene kui ka Kaliningradi poolt vägesid saates ära lõikaks, puuduks NATO-l võimalus vajaduse korral saata Eestisse maadmööda abivägesid.

Euroopa Liidu suhteid Valgevenega soojendaks oluliselt surmanuhtluse kaotamine

"Välisilm" küsis Euroopa Liidu suursaadikult Valgevenes Andrea Wiktorinilt Valgevene kohta tihti kasutatava kirjelduse kohta - et tegemist on Euroopa viimase diktaatorrežiimiga nagu väitis 2005. aastal tollane USA välisminister Condoleezza Rice.

Wiktorini sõnul oli tegemist hea kirjeldusega ajakirjanike jaoks, mida pidevalt korrati. Samas on tema sõnul riik väikeste sammudega edasi liikunud.

"Võib-olla mitte tempos, mida sooviksime näha eurooplastena, aga sooviksid ka ÜRO ja USA, aga me näeme edusamme," kinnitas Wiktorin.

"Näiteks näeme head koostööd majandusvallas. Näeme toetust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kui olin siin 15 aastat tagasi Saksa diplomaadina, ei olnud see võimalik," lisas ta.

Mullu vabastati Valgevenes kõik teadaolevad meelsusvangid, mida Euroopa Liit tervitas. See lubas Brüsselil lõdvendada Valgevene-vastaseid sanktsioone, mis kehtestati esmalt juba 2004. aastal ja mida aasta-aastalt tugevdati, eriti pärast 2010. aasta protestide vägivaldset mahasurumist.

Euroopa on tervitanud ka Lukašenko rolli Ukraina rahuprotsessis, kus võtmetähtsusega küsimus on just Minskis sõlmitud rahulepete täitmine nii Venemaa kui ka Ukraina poolt. Kuid on jäänud üks suur aga - surmanuhtlus.

"See on ainus riik Euroopas, mis seni kasutab surmanuhtlust. Sel aastal on kahjuks hukatud neli inimest, kolm neist novembris. Kõik hukati samal päeval, 5. novembril," tõdes Wiktorin.

Kõik tänavu hukatud kurjategijad olid surma mõistetud mõrvade eest.

"Kui teha ametlik järelepärimine, saate järgneva vastuse: otsus surmanuhtluse kohta langetati rahva poolt 1886. aastal toimunud referendumi käigus. President ise ütles kaks nädalat tagasi, kui toimus EL-i kohtumine temaga, et ta on kohustatud rahva tahet järgima. Meie, EL-i jaoks on see tõsine küsimus," rääkis Wiktorin.

Suursaadiku arvates soojeneksid Euroopa suhted Valgevenega oluliselt, kui Minsk kehtestaks surmanuhtluste elluviimisel moratooriumi, nagu näiteks Venemaa, ja kaaluks tõsiselt kõrgeima karistusmäära asendamist eluaegse vanglakaristusega.

"Oleme valmis Valgevenet igati aitama, väga konkreetsete sammudega, aga surmanuhtlus on endiselt murettekitav teema ja ma ei anna alla, et seda siin arutada," ütles Wiktorin.

Teadlane: Valgevene majandus erineb oluliselt Ukrainast ja Venemaast

Valgevene sai Nõukogude Liidult päranduseks suurtööstused. Ärijuhtimiskooli IMP direktor, majandusteadlane Pavel Daneiko ütles "Välisilmale", et kui Nõukogude Liidu lagunemise järel oli arvamus, et sotsialistlikud ettevõtted töötavad halvasti, kuna neid juhitakse halvasti, siis tema hinnangul rajati need ettevõtted juba nii, et need halvasti töötaks.

Seetõttu ei saa osa neist ettevõtetest muuta ja need tuleks lihtsalt sulgeda.

Enamik valgevenelasi töötab aga seni riiklikes firmades ja kurdab madala palga ja halva elujärje üle.

"Ma ei tea, kuidas elab enamik valgevenelasi. Loomulikult on tunda kriisi, mistõttu on keskmine sissetulek umbes kaks korda vähenenud. Praegu on kesmine palk 300 dollari ringis, mida ei ole muidugi palju," ütles Daneiko.

Olulised palgavahed on riiklikus sektoris, kus see on madal, ja majanduses üha enam tooni andvates erafirmades nagu ka Pavel Daneiko juhitavas eraärikoolis, kus teenitakse hästi.

Daneiko sõnul on paljude välismaalaste jaoks see üllatav, kuivõrd kiiresti areneb Valgevenes just eraäri.

"Valgevene majandus on suhteliselt tundmatu, sest press kirjutab, et siin on diktatuur, Lukašenko, kõik on riiklik. Fakt on aga see, et 45 protsenti sisemajanduse kogutoodangust tuleb erasektorist. Ja kui arvestada siia juurde väike arv juba privatiseeritud ettevõtteid, siis moodustab 55 protsenti majandusest erasektor. Valgevene erineb väga oluliselt Ukrainast ja Venemaast. Erasektori moodustavad seal privatiseeritud ettevõtted, siin on ettevõtted loodud nullist," selgitas teadlane.

"Need ettevõtted meenutavad rohkem Rootsi ja Saksa ärisid - kindlale eesmärgile sihitud firmad, kus on tähtsaim kvaliteet. Valgevenes on suur hulk firmasid, mis töötavad edukalt maailmaturul, pluss tormiline IT-areng. Need on kaks Valgevene eraettevõtluse peamist vedurit," lisas ta.

Tema sõnul on Valgevene Maailmapanga ärikliima reitingus praegu 44. kohal, mis pole halb.

Maailma üks mainekamaid ärilehti The Wall Street Journal kirjutas äsja, et Valgevenest on saamas Ida-Euroopa Räniorg. Paljud maailma suurfirmad, näiteks Microsoft on sinna üle viinud oma IT arenduskeskused.

Daneiko sõnul Valgevenel vedas, sest nõukogude ajast jäi riiki alles kõrgharidussüsteem, mis oli esmalt suunatud tehnilise hariduse andmisele. Tema sõnul on Valgevenes 55 ülikooli, mille igal aastal lõpetab IT ja arvutite alal umbes 15 tuhat inimest, kellest umbes neli ja pool tuhat on tarkvarainsenerid.

Aastaid on paljudel IT erialade lõpetanutel olnud kiusatus sõita välismaale tööle ja paljud on seda ka teinud, kuid nüüd püüab Valgevene neid kodus hoida, luues neile võimalusi.

"Kümme aastat tagasi, kui meil riigis langetati otsus kõrgtehnoloogiapargi loomise kohta, õnnestus meil tänu riigi toetusele leida arengustrateegia, mis lubas mitte ainult toetada kodumaise tööstuse arengut, vaid ka tuua siia välismaiseid investeeringuid. Täna oleme muutunud mänguriteks IT-kõrgliigas ja konkureerime kõige olulisematel kõrgtehnoloogia turgudel USA, Suurbritannia ja Saksamaa firmadega. Meie hinnangul töötab IT-sektoris praegu 45-50 tuhat inimest," rääkis Daneiko.

Lisaks IT-teenuste pakkumisele on Valgevenes tekkinud ka palju idufirmasid. Osa neist on teinud maailmas tõelise tähelennu, näiteks rakendus Mascarad, mille idee tekkis Minskis Eesti ideedeinkubaatori Garaaž48 korraldatud häkatoni käigus ja mille ostis vaid loetud kuud hiljem Facebook.

Samuti on Valgevenes välja töötatud suhtlussüsteemi Viber tarkvara. Daneiko sõnul on Viberi ärimudel sarnane Skype omale.

"Põhimõtteliselt oli ärimudel samalaadne - oli kaks inimest, kes mõtlesid asja välja. Mitte Valgevenes, nad olid Iisraelist. Nad sõitsid 2012. aastal meie tehnoparki, arutelude käigus kuulsime, et nad tahavad luua populaarset suhtlussüsteemi, tahavad muuta kommunikatsioonimaailma ja neid huvitas, kuidas võimalikult kiiresti panna kokku kvalifitseeritud inseneride meeskond. Nad leidsid selle meeskonna ja selle baasil töötab täna terve arenduskeskus. Firma Viber suurim arenduskeskus on meil Minskis," selgitas Daneiko.

Valgevenes on loodud ka maailmas populaarne arvutimäng Tankide Maailm. Minskis ideid jagub.

"Me töötame praegu haridusprojekti kallal, mis on mõeldud Aafrika lastele. Projekt tuleb suahiili keeles ja õpetame selle abil lastele matemaatikat ja vene keelt või suahiili keelt. Meie firma direktor, kes on selle idee initsiaator, soovib aidata inimesi ja tema jaoks on üheks abi vormiks aafriklastele antav abi. Seal on vaesed riigid, inimestel on vaja haridust ja ta on huvitatud abistamisest ilma igasuguste omakasupüüdlike eesmärkideta," rääkis Roman.

Belarus HI-TECH pargi asedirektori Aleksander Martinkevitši sõnul ei tuleks Eestis Valgevenet mingil juhul vaadata IT-vallas konkurendina. Võib-olla oleks võimalik mingil kujul koostöö, sest Valgevenes lihtsalt on IT-insenere rohkem.

"Valgevene rahvaarv on ikkagi üheksa miljonit. Näeme potentsiaali edasiseks kasvuks. Eestis on muidugi lahe teha Skype'i ja näeme sealseid start-up'e, kuid on probleemid edasiseks kasvuks. Mulle tundub, et seetõttu oleks õigem leida mingeid võimalusi koostööks, sest rumal on rääkida sellest, et me oleme konkurendid," arutles Martinkevitš.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: