Kasemaa märkis, et muhameedlased loobusid sellisest vaatest alles euroopalike mõttevoolude mõjul, mis hiljemalt alates Descartes'ist on taga ajanud tõsikindlat teadmist ja iga asja täpset definitsiooni. Seetõttu näevad näiteks sunniidid ja šiiidid teineteist tänapäeval väärusulistena ning muidugi on ka kristluses teoloogilised erimeelsused pahatihti viinud tapatalguteni.

Juuksekarva lõhki ajamine ning mitmetitõlgendatavuste välistamine näib sama lamestavalt mõjuvat ka moodsale tsiviilreligioonile, mille üks oluline sammas on ajalugu.

Toetun siinkohal Märt Väljataga määratlusele, mille kohaselt ametlik – ehk nn kroonuajalugu – ühes riiklike tähtpäevade ning ajalooliste kangelaste panteoniga moodustab siseriikliku tsiviilreligiooni. Selle kõrval käivad vähemalt vabas maailmas oma (ning ametliku ajalooga sugugi mitte sajaprotsendiliselt kattuvat) rada esiteks vulgaarne arusaam ajaloost ehk rahva kollektiivne mälu; teiseks akadeemiline ajalooteadus ning lõpuks fiktsionaalne ilukirjanduslik ajalugu, mis väljendub ajaloolistes romaanides, filmides ja meelelahutuses.

Aga ainult kroonuajalugu annab välja religiooni mõõdu, sest riik on sellele rajanud pühamud ehk monumendid ning toimetab neis regulaarselt riitusi ehk mälestustseremooniaid. Ning ka ametliku ajalooga seonduvad konfliktid meenutavad usutülisid.

Meie silme all vindub 9. mai ja pronkssõduriga seotud tüli ehk usukonflikt Eesti ja Venemaa tsiviilreligioonide vahel. Kümme aastat tagasi lahvatas see vägivaldseteks kokkupõrgeteks ning pärast vahepealset mõningast vaibumist näib tüli tänavu taas tuure juurde koguvat. Mõni poliitik julges end eile Pronkssõduri juures näidata ning konkurendid panevad seepeale kahtluse alla nende truuduse Eesti tsiviilreligioonile ning riigile tervikuna.

EKRE on käinud välja isegi idee keelata niisuguste avalike ürituste organiseerimine, millel moonutatakse Eesti ajalugu. See idee lähtub eeldusest, et ajalooline tõde on olemas ning viimse kui detailini selge ja fikseeritud, nii et selle moonutamist saab tuvastada sama hõlpsasti nagu preestri eksimust liturgiliste vormelite sõnastuses.

Ajaloole tugineva tsiviilreligiooni olemasolu on riigile ja selle kodanikele nähtavasti vajalik, selle abil tunnetatakse ühtsust nii kaasaegsetega kui ka eelnenud ja tulevaste põlvedega. Sestap ei viiks üleskutse ajaloolisest tsiviilreligioonist loobuda kuhugi. Kuid ehk oleks võimalik selles vallas rakendada samasugust tolerantset suhtumist, nagu valitses jutu alguses viidatud varases islamis.

Parafraseerides Kalle Kasemaad: inimkonna ajaloos väljendub Jumala nii suur tarkus, et see ei ole inimese poolt lõplikult mõistetav. Seetõttu on ka ajaloosündmuste erinevad tõlgendused loomulikud ja paratamatud. Meie piiratud arusaamine ei võimalda ühtegi ajaloosündmust üheselt positiivseks või negatiivseks lahterdada.

Näiteks eestlaste kaotus muistses vabadusvõitluses oli ju esmapilgul negatiivne ajalooseik, kuid tõenäoliselt päästis see meid keskaegsest Vene ekspansioonist. Eesti lahkulöömine Venemaast sada aastat tagasi võis venelastele paista negatiivsena, kuid kaitses bolševistlike repressioonide eest siinset vene haritlaskonda ning ka näiteks Kuremäe ja Petseri kloostreid, millel oli oluline roll hilisema kogu Venemaa patriarhi Aleksius II kujunemisloos.

Niimoodi mõeldes muutub arusaadavaks, et ka Teise maailmasõja tulemust on võimalik mitmeti tõlgendada. Kirjanik Jaan Kross näiteks avaldas kunagi arvamust, et eestlased elasid üle 50 aastat Nõukogude okupatsiooni, kuid 50 aastat Saksa okupatsiooni oleks saanud meile saatuslikuks.

Mitte üksnes Allah pole riuklik, vaid ka Kleio. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.