Settebasseinides puhastatakse enne loodusesse laskmist kaevandusvett, kuhu tootmisprotsessi käigus satub looduslikku heljumit, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Et kaevurid saaksid töötada, et keskkond oleks kaevanduses kuiv, tuleb vesi sealt välja pumbata. Aga mäetööde käigus - puurimistööd, lõhkamistööd, masinatega laadimine - satub kaevandusvette üksjagu heljumit. Need on põlevkivi ja lubjakivi väikesed osakesed, aga sinna satub ka tolmu," selgitas Eesti Energia maavarade keskkonnajuht Kalmer Sokman.

Maa-aluse settebasseini rajamisel Estonia kaevanduse endistesse kaevanduskäikudesse kasutati ära selle looduslikku asukohta: bassein asub madalamal kui tegevuses olev kaevandusosa.

"Me võime nüüd osa pumpasid seisma panna ja lasta kaevandusveel voolata allavoolu asuvasse settebasseini, kust me saame vett pärast üle miljoni kuupmeetri suuruses basseinis settimist üles pumbata," rääkis Estonia kaevanduse peainsener Andrei Frolov.

Settebasseinist pumbatakse kaevandusvesi rohkem kui 60 meetri kõrgusele, kus ta väljub Jõuga kanalisse, mis viib vee Rannapungerja jõkke.

Kalmer Sokman võrdles puhastatud kaevandusvett tuntud mineraalvetega.

"Selles vees on sulfaate rohkem kui tavalises joogivees. Kui tavalises joogivees on neid 200-250 mg/l − siht on 50 mg/l, mis oleks ideaalselt puhas vesi −, siis kaevandusvees on sulfaate 400-500 mg/l. Kui me võrdleme seda San Pellegrinoga, siis see on suhteliselt sama näitaja. Kui võrdleme leedukate Vytautase joogiveega, siis seal on sulfaate kaks korda rohkem − Vytautases on sulfaate ligi 1000 mg/l, nii et kaevandusvesi kõlbab juua küll," ütles Sokman.

Eelmisel aastal avatud maa-alune settebassein on keskkonnasõbralikum kui maapealsed analoogid. Näiteks ei pea selle rajamiseks maha raiuma metsa või rikkuma põllumaad.