Võiksime mõelda, et mis seal ikka – pole pagulast, pole probleemi. Samas peaksime mõtestama tekkinud olukorra tagamaid ja võimalikke kõrvalmõjusid, lähtudes sealhulgas ka majanduslikest ja rahvusvaheliste suhete aspektidest.

Pagulased jõuavad Eestisse kvootide alusel. Eesti riik on needsamad pagulased ise välja valinud ja võtnud teatud kohustused nende ülalpidamiseks ja kaasamiseks meie ühiskonda.

Uustulnukate integratsioon on kahtlemata rahaline kulu ja testib meie ametkondade võimekust.   Üldjuhul on üsna hästi hakkama saadud. Ka vabatahtlikud ühendused teevad tänuväärset tööd, samuti koolid, lasteaiad ja sotsiaaltöötajad.

Kui pagulane aga lahkub Eestist päriselt, siis muutub tema rahvusvaheline staatus – kui ta on kolm kuud järjest Eestis ära olnud, kaob ka tema rahvusvaheline kaitse. Eestis seisukohalt on edaspidi tegemist lindpriiga, kelle suhtes puuduvad kohustused.

Pole suurem saladus, et enamus Eesti kvoodipagulastest on läinud Saksamaale. Kvoodipagulase staatusest lähtudes ei saa aga Saksamaa üle võtta Eesti kohustusi. Need inimesed ei saa Saksamaal legaalselt viibida järjest üle kolme kuu.

Euroopa Komisjon on võtnud ka vastu üsna üheselt mõistetava ja otseselt ähvardava seisukoha, mis sunnib riike pagulasi tagasi saatma riikidesse, kuhu nad on kvoodi alusel ümber paigutatud. Seega on õigustatud küsida, mis toimub Saksamaal.

Kui Saksamaa siiski annab Eesti kvoodipagulastele uuesti pagulasstaatuse, on see otsene kokkulepete rikkumine. Mis õigus on Merkelil või Macronil süüdistada Ida- ja Kesk-Euroopa liikmesriike vastuseisus kvoodipagulastele, kui Saksamaa otseselt või kaudselt soosib nende inimeste lahkumist esialgselt määratud asukohamaadest?

Veelgi olulisem aspekt on aga asjaolu, et see tapab Eestis ära igasuguse motivatsiooni pagulastega üldse tegeleda. Lihtsam (ja odavam) on oodata, kui pagulased ise ära lähevad, selmet jahmerdada dokumentide, eluaseme, koolikoha ja sotsiaaltoetustega.

Aga oletame, et Saksamaa ei teagi, et meie pagulased elavad illegaalselt hoopis seal? See tekitab Eesti jaoks teist laadi küsimuse – kuidas me saame usaldada Saksamaad kui Schengeni  viisaruumi kuuluvat riiki, kui Saksamaa ei tea, kes tema territooriumil viibib ja mida sisserändajad teevad? Euroopa julgeoleku ja ühtse viisaruumi seisukohalt on see väga oluline teema.

Kolmas aspekt on seotud pagulaste käitumise seaduspäraga. Ilmselgelt puudub Euroopas teadmine, missugused on pagulaste käitumise motiivid ja mustrid. Saksamaal ei ole piisavalt uusimmigrantidele kohe sobivaid töökohti. Oletame, et Eestis Saksamaale läinud pagulased ei saa ka Saksa riigilt sotsiaaltoetusi. Millest ja kuidas nad siis seal elavad, kui ka toetused Eestis on lõppenud?  

Kokkuvõttes – pagulaste mittetöötamine ja olematu seos riigiga on Euroopale ilmselgelt ohtlikud  arengud. Arvan, et Saksamaa peab selgelt deklareerima, mida ta teeb sinna teistest riikidest saabunud kvoodipõgenikega. Sellel teemal peaks olema prioriteetne koht ka meie riigijuhtide agendas, eriti Euroopa Liidu eesistumise perioodil.

Saksamaa ei saa tulega mängimist jätkata. Teiselt poolt peab ka Eesti suutma pakkuda pagulastele võimalust kiireks ümberõppeks ja väärikaks töötamiseks. Sellega pole me paraku hakkama saanud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.