Varasemate põlvkondadega võrreldes on tänapäeva noorte taju tööturust muutunud üsna palju. „Esiteks tundub noortele praegune tööturg avatum kui vanasti ja neil rohkem valikuid. Noored on ka teadlikumad, et kui Eestis ei leia tööd, siis on võimalus minna välismaale oma potentsiaali avastama,“ rääkis ERR-ile Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse karjääriinfospetsialist Tanja Dibou.

Aga see ei ole ainus asjaolu, mis taolist nihet noorte mõttelaadis iseloomustab. Noored on muutunud ka nõudlikumaks oma tööandja ja töö suhtes. Dibou märkis, et sellist asja, et tehakse igasugust tööd lihtsalt taskuraha teenimiseks, esineb varasemas noorukieas vähe või lühikest aega. „Noored on nõus isegi kaua ootama, et leida endale meelepärane töö. Nad ei nõustu enam nende jaoks „mõttetu töö“ tegemisega.“

Kolmas erinevus on internetiajastu, mis on muutnud tööotsingud lihtsamaks. „Paljudel noortel on juba koolis õppides näiteks CV keskuses CV tehtud. Samuti kasutavad noored töö otsimiseks ka sotsiaalmeediat, nagu Facebook,“ kirjeldas Dibou. Aga nende positiivsete ilmingute juures on ka tilk tõrva meepotis. „Selle kõrval on märgata, et internetiajastul on nõrgenenud inimeste oskus suhelda omavahel telefoni teel või silmast-silma.“

Terje Jürivete, kes annab noortele karjäärialast nõu Pärnus, nentis ERR-ile, et noored on muutunud kindlasti teadlikumaks, asjalikumaks ja realistlikumaks. „Noored julgevad mõelda n-ö kastist välja ja seda ju riigi arengu seisukohalt vaja ongi.“ Nõustamisel kohtab ta sageli noori, kes tahavad korda saata midagi olulist, aga ka teisi teenida. Jürivete sõnul suurem osa noori just sellised ongi, aga mitte alati. „On ka neid, kes elavad vaid tänasele päevale ja pingutus neid ei huvita.“

Ka Dibou kirjeldas, et ka Põhja-Eestis on noori nii üht kui ka teist tüüpi. „Mõned tahavad esialgu kiiresti raha teenida, et pärast alustada oma äriga või investeerida kinnisvarasse. Teised on pigem sellised, et juba oma esimese töökoha otsingul mõtlevad, kuivõrd see töökoht annab teadmisi, töökogemusi, mis annavad võimaluse liikuda karjääriredelil edasi.“

Liigu interaktiivsel kaardil ringi ja vaata, kuidas iseloomustavad Rajaleidja karjäärispetsialistid tänapäeva noort töötajat.

Samas ei muretseks Jürivete liigselt selliste noorte pärast, kellel tulevik liiga pikalt ette planeeritud ei ole. „Noored ei ole hukas ja nad ei ole laisad! Neile tuleb anda võimalus ja toetada ka vanemate meelest hulludes ettevõtmistes, sest julgete päralt on maailm.“

Dibou aga möönis küll, et tänapäeva noored on muutunud mugavamaks nii töötamise kui ka õppimise suhtes. See mugavus tuleb tema meelest sellest, et noored elavad ajal, kui kõik on käeulatuses. „Mina unistasin oma lapsepõlves jalgrattast, Barbie nukust ja majast, esimesest reisist välismaale, arvutimängust jne. Mitmed asjad minu nimekirjast tunduvad tänapäeva noortele isegi naljakad, kuna neile on need nii lihtsalt ja loomulikult kättesaadavad, et sellest ei pea unistama.“

Karjäärialaste unistustega on Dibou sõnul lugu samasugune – uue põlvkonna vajadused ja unistused on suuremad ning noored on nõus pingutama nende saavutamiseks ainult siis, kui need tõesti pakuvad neile häid emotsioone, rõõmu, meeldejäävaid kogemusi. Seetõttu unistab ka enamik noortest paindlikumast töögraafikust ja kodus töötamisest.

„Oma töö juures olen mitmeid korda küsinud noorte käest, mis on sinu unistuse töökoht või kuidas sa ennast kujutad kümne aasta pärast. Nendele küsimustele on noorte käest tihti raske kindlat vastus saada. Nad ei seosta ennast konkreetse ametipositsiooniga, vaid proovivad kirjeldada töökeskkonda, mis neile meeldiks,“ selgitas Dibou.

Tööturg selliste noorte jaoks päris küps veel pole

Aga lõppeks, kas praeguse aja Eesti tööturg käib üldse noorte soovidega sama jalga? Jürivete sõnul on kindlasti noortele sobivaid töötingimusi pakkuvaid tööandjaid, aga paraku on arenguks veel ruumi. “Ma arvan, et hetkel on n-ö moodsate töötingimuste osas takistus pigem tööandjate suhtumine, usaldus algaja töötaja osas. Siinkohal tööandja vanus ei loe. On väga kaasaegse mõtlemisega pensioniealisi tööandjaid ja ka raamidesse surutud mõtlemisega noori tööandjaid.”

Jürivete arvates vajaks töölepingu seadus kohandamist selliselt, et tööandjad oleksid motiveeritud kasutama jagatud töökohtade võimalust – kus näiteks töökoht ja -ülesanded on jagatud kahe noore ema või üliõpilase vahel – või osalise tööajaga töötamist. “Paindlikku tööaega ei saa küll kasutada igal töökohal, aga läbimõeldud tööülesannete täitmine võimaldaks ehk siingi leida kokkuleppekohti. Saan aru tööandjatest, kellel on varasemast kehv kogemus noore töötajaga, kuid tõenäoliselt on samasuguseid kogemusi tal ka keskealise kui ka vanema töötajaga,” märkis Jürivete.

Jürivete rõhutab tööandjapoolse juhendamise vajalikkust. “Pole üldse harvad juhud, mil noor oma varasemast töökogemusest rääkides muutub kurvaks, sest tööandjad eeldavad, et kõik on targad ja kogenud – hakka tööle ja kui eksid, oled halb ja rumal. Kes meist oli koolist minnes kohe tark ja kogenud? Ei saagi olla. Nii et, toetus ja sõbralik suhtumine on olulised – siis on suur tõenäosus, et ka noor töötaja on lojaalne ja pikaajaline töötaja.”

Kõik ikka päris youtuber'iks ka saada ei taha

Aga juba mainitud internetikultuur ei tähenda ainult seda, et noortel on tööd kergem leida ja neil on vaja vähem näost näkku suhelda. Youtuber’ite ja üldiselt videobloginduse populaarsuse kasvades näikse noorte arusaam rahateenimisest, aga ka hariduse vajalikkusest samuti muutuvat. Dibou ka kinnitas seda, et on hulk noori, kes on oma karjäärivaliku osas seetõttu naiivsed.

„Olen kohtunud noortega, kes väidavad, et nad ei lähe õppima, sest nad saavad teenida raha internetis mänge mängides, ilusaid fotosid pildistades või droonivideoid tehes.“ Isegi kui sellised tulevikuplaanid tunduvad lihtsameelsed, räägivad need karjäärispetsialistidele tegelikult kitsaskohtadest haridusvaldkonnas.

„Kuulates nende sõnumit on vaja lihtsalt mõelda, kuidas formaalset haridust muuta noortele rohkem atraktiivsemaks. Kuna youtuber’ite hääl on hästi kuuldav noorte seas, siis ei saa seda ignoreerida, vaid nendega tuleb koostööd teha.“ See on ka üks põhjuseid, miks Rajaleidja kaasas oma nõustamisteenuse kampaaniasse Eesti tuntud youtuber’id.

Jürivete märkis, et tema kogemuse järgi on noored siiski üpris realistlikud ja neid, kes soovivad saada kuulsaks blogijaks vm, massiliselt ei ole. Pigem on need põhikoolinoored, kelle maailmatunnetus on kasvueast ja ümbritsevast meediamaailmast rohkem sõltuv. „Gümnaasiumi- ja kutsekoolieas olev noor teab väga hästi, mis on raha ning kust see tuleb ja roosades pilvedes hõljuvad suhteliselt vähesed.“

Tulevik on mujal, probleemid ka

Tallinna ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro leiab aga, et youtuber’ite jm sarnaste elukutsetega seotud teenimisvõimalused ei pruugi olla siiski üldine tulevikutrend, kui tervikuna liigub ühiskond ikkagi aina teadmistepõhisema tööturu ja majanduse suunas. „Isegi kui lihtsamad tööd tehisintellektile delegeerime, siis keegi peab ju kogu selle AI-põhise lihttöö ära manageerima, ütlema, milliste andmete põhjal tehisintellekt põrandat pühib, bussi juhib ja psüühikahäirega inimesi diagnoosib.“

Arro prognoosib hoopis, et tuleviku maailm eeldab ehk hoopis rohkem paremaid süvitsiõppijaid kui varem. „Ma ei ole kindel, kas vajadus teha midagi segamatult ja keskendunult, nähes kurja vaeva, saab kunagi ära kaduda. Parem, kui ei kao.“ Seega paneb Arro üldiselt kahtluse alla mulje, kas arengud on just selliseid, et noored on kõrvale heitmas vajadust (ülikooli)hariduse ja traditsioonilisema kontoritöö järele.

„Kogu see „töö atraktiivsuse” teema on minu jaoks kahe otsaga. Noori, keda tabas sügaval põhikoolis ökoloogia- või füüsikahuvi, ei häirinud, et nad peavad seepärast ülikooli ja laborisse minema, kus kogu aeg ei käigi väliselt atraktiivne tingel-tangel ja bling. Nemad avastasid hoopis keerukuse ilu – selle, kui põnev, nauditav, fulfilling ja imeilus on teaduslik teadmine ning selle rakendusvõimalused,“ kirjeldas Arro. „Sellel, miks ülikool on osade tudengite jaoks aastatepikkune igavus, on mitmeid põhjuseid, mida siin ei jõua arutleda, aga ma, olles ise õppejõud, tudengit esmajoones ja ainuisikuliselt ei süüdistaks.”

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööjõuvajaduse ja -pakkumiste prognoosis aastani 2024 seisab, et iga aastaga väheneb tööturule sisenevate noorte arv. Kesk-, kutse- ja kõrghariduse mittetäiskasvanud lõpetajate keskmise arvu langust samaks ajaks prognoositakse olema 20–30 protsenti. Mitmetel ametialadel võib seoses väheneva lõpetajate arvuga tekkida probleeme uute kvalifitseeritud töötajate leidmisel.

Selleks, et ühiskonna vajadus haritud ning töötamisaltide noorte järele oleks kooskõlas pakkumisega, tuleb töö ära teha eelkõige üldhariduses – näidata nii teadmiste ja kompetentsuse ilu iseeneses kui ka nende kasutusvõimalusi. „Kui noorte põhieesmärk on suunatus töö ja rahateenimise peale, annab see jätkuvalt märku, et oleksime justkui postsoveti vaesuskultuuris – mida iganes, aga raha on keskne!“ Tema sõnul tuleb üldhariduskoolis enam ergutada noori mõtlema, milliseid probleeme teadmiste ja nende uudse seostamise abil ära lahendada saab.

Töö ei pea olema tingimata mõnus

Nendesse noortesse, kes ei ole nõus tegema tööd ainult taskuraha nimel ja on valmis neile „väärilist“ tööd ka ootama, ei peaks seepärast halvasti suhtuma. Arro sõnul on tegelikult mõistlik, kui noored küsivad, mis on mingi töö või tegevuse mõte. Mõtestamine – näiteks „see töö annab mulle tulevikus vajaliku oskuse, teadmise, kompetentsi” või „see töö aitab hädasolijaid, seda on maailmale vaja” on Arro sõnul oluline motivatsioonitugi.

Aga mõtestamist tuleb ka õppida ja see võtab aega ja täiskasvanu suunamist; vahel tundub, et mitte kõigi õpilaste puhul ei ole tegevuste eesmärgistamise õppimisele nii palju tähelepanu pööratud kui võiks. „Kui kool seda ei õpetanud, siis kõik noored hiljem ei oskagi oma tegevusi väärtustada,“ oletab Arro.

Arro nentis, et palju rõhutakse sellele, et töö peab olema atraktiivne ja vaheldusrikas. Tema meelest ei pea see see üldse nii olema. „Kui mõistetakse, mis on tegevuse väärtus või laiem eesmärk, siis tullakse toime ka üsna ebameeldivate, tüütute, kurnavate või keerukate töödega. Kui sa mõtestad ära, miks seda teha vaja on, siis see võib olla ka päris vastik. Aga sageli arvatakse, et me peame tulema noortele vastu selles osas ja tegema selle nauditavaks.“

Arro järgi on oluline, et noor mõistaks, miks ta seda tööd teeb – kas sellel on mingisugune maailma päästmise funktsioon, kas see õpetab talle midagi. See ei pea olema ei huvitav, nauditav ega ka mõnus, leiab ta. „Unustame selle ära, et kõik peab mõnus olema – ei pea. Mõtestatud peab olema!“

Kui Rajaleidja karjäärispetsialistid märkisid, et formaalset haridust on vaja muuta atraktiivsemaks ja võtsid appi youtuber'id, et julgustada noori oma karjääri- ja haridusvalikutega teadlikult tegelema, siis pole Arro kindel, kas formaalse hariduse väliselt atraktiivseks tegemine on pikaajaliselt mõistlik lahendus. „Esmane situatiivne huvi ehk „vile, kell ja paugutegemine“ pigem ei pruugi viia püsiva ja pikaajalise huvini,“ leiab ta.

Esmast situatiivset huvi – huvi, mis kutsutakse esile väliste stiimulite poolt ja säilitatakse niikaua, kuni kestab stiimul – millegi vastu on Arro sõnul üsna lihtne tekitada. Aga selleks, et see läheks üle püsivaks huviks, et sellest ka kasu oleks, tuleb edasi töötada. „Esmase huvi tekitamisele peab järgnema see, et sa suudad seda huvi edasi hoida ja edasi arendada, sest selline püsiv huvi, mis on pikaajaline ja sügav, selle omadus on teatavasti see, et sa teed seda asja ka siis, kui see on igav, tüütu ja vastik.“ Püsiva huvi tekitamine on väga suuresti just õpetaja teha, leiab Arro.

Tulles uuesti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tööjõuvajaduse ja -pakkumiste prognoosi juurde, siis märkis Arro, et kuigi ta ei süüdista Eesti haridussüsteemi selle eest kurjasti, jätab see veel tegemata mõned asjad, mis esmapilgul ei tundu olevat mainitud probleemidega seotud. „Kui me tahame kvalifitseeritud töötajaid, võib-olla isegi eetilisi teadmistepõhiseid ratsionaalseid maailmaparandajaid, siis on oluline, et noored oskaksid õppida, aga just sellealased teadmised – mis on õppimine ja kuidas seda toetada – on meie koolis ja ühiskonnas minu arvates alles arengujärgus. Ent on hea, et nad sealgi on.“

Kui noorel on tunne, et tal ei ole millegi vastu huvi, siis võiks vaadata kooli poole, mis saaks noore huvi ja motivatsiooni toetamise osas rohkem ära teha. “Esmajoones mõeldes, mis see huvi üldse endast kujutab ja kuidas tekib.”  Ka siis, kui noorel on küll huvi ja soov mingi valdkonna vastu, aga ta tunneb, et „ta pole selle valdkonna inimene“, ta ei oska ega saa seda unistust niikuinii teostada, siis on see pigem keskkonnast üles korjatud hoiak. „Meie aju on nii paindlik, et otsus, et mingi valdkond pole minu jaoks, on enamikel juhtudel kahetsusväärselt ekslik, ehkki sageli mugav nii õpetajale kui õpilasele. Me oleme head selles, milles me pingutame.“

Aga miks vastutab kool ja mitte noor ise?

Tekib küsimus, miks vastutab siinkohal just kool ja mitte noor ise, kes vähemalt keskkooli ajaks on piisavalt eneseteadlik ja iseseisev. „Vastutust saab võtta siis, kui seda antakse. Vastutus on koolil ja ma arvan, et väga hilise eani välja on vastutus koolil.“ Vastutuse võtmise puhul tuleb Arro sõnul tähele panna, et kool kui institutsioon kasutab palju kontrollitud motivatsiooni – välise surve – võtteid. „Me rõhume hindele, kiitusele-karistusele ja me ei paku valikuid. Vastutusvõime ei saa tekkida, kui valikuid ei ole. Kui sa valikuid ei tee, siis sa ei õpi ka vastutama.“

Isegi kui pidev ohjade pingutamine, õpilaste eest valikute tegemine ja nende survestamine töötab, ei ole see hea lahendus. „Ühel hetkel on see noor seal gümnaasiumis ja ülikoolis ja siis temalt küsitakse, et „mis sul viga on, miks sa ei oska valida, miks sa ei oska vastutada?“. Aga me ise ei õpetanud talle seda! Vastutama ja valima õppimine võtab palju aega, see ei tule üleöö. Kui seda ei õpeta ja seda ei oska, siis muidugi on vastutus meil,” nentis Arro.

Lõppeks rõhutab Arro veel kord: „Oluline on, et me oskaks toetada noorte motivatsiooni mõistlikul viisil, siis nad tahavad teha vastikuid asju. Elus ei ole ainult mõnusad asjad ja tööturul ei ole ainult mõnusad tööd.“