Edvard Sulg tuli Ukrainast ära sel suvel. Viimased kaks aastat töötas ta OSCE missioonil Kiievis, enne seda Luganski oblastis - rindejoonel ja separatistide alal, vahendas "Välisilm".

"Mul oli umbes 10-11liikmeline meeskond, kellega käisin igapäevaselt rindejoone juures tutvumas olukorraga, vaatlemas ja kaardistamas," ütles Sulg.

Asjad, mis OSCE ehk Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejaid huvitavad, on vaenupoolte tegevus, relvarahu rikkumised, humanitaarolukord ja inimõigused. Töö seal, kus sõda käib, on alati ohtlik, olgu või OSCE valge lipu all.

"Ma kasutasin samu teid, mida separatistid kasutasid igapäevaselt oma logistiliste ja sõjaliste vedude teostamiseks. Ja ei olnud mitte tavaline, kui nende teede ääres plahvatasid isetehtud pommid ja miinid. Aga lõhkekehaga on see rumal asi, et ta ei vali värvi järgi, vaid plahvatab selle auto all, mis sellele parajasti peale sõidab. Iga kord, kui ma sõitsin selle tee peal, oli taamal risk, et ma võin sõita miini otsa, mis on sinna maha pandud. See risk oli alati olemas," rääkis Sulg.

"Teine risk oli see, et ma puutusin kokku ka olukordadega, kus sundseisus ma pidin liikuma üle miiniväljade. Isegi kui ma seda ei tahtnud, mul ei olnud lihtsalt varianti, ma pidin liikuma. On olnud juhuseid, kus sa kõnnid, miinid on sinust paremal ja vasakul käel ja sa kõnnid miinide vahelt läbi," kirjeldas ta.

Kui Sule jaoks lahenesid ohuolukorrad õnnelikult, siis kõigil tema kolleegidel nii hästi ei läinud. Täpselt samal alal Luganskis sõitis OSCE missiooni auto sel kevadel miini otsa ning üks vaatleja sai surma, kaks vigastada.

Põhiliselt separatistide hulgas liikunud Sulg jagab sealsed sõdijad nelja gruppi.

"Minu jaoks vestlusgrupp jagunes niimoodi, et olid idealistid, kes tõsimeeli uskusid, et nad sõdivad Novorossija ja helge tuleviku nimel - kohalikud, kuid neid ei olnud palju. Teine grupp oli minu jaoks ellujääjad. Neil kadus sissetulek, ainus koht, kust nad said toidupakke või sissetulekut, mingitki raha ja mingitki sööki, oli separatistlik sõjavägi. Nad liitusid selle üksusega ainult sellepärast, et mitte nälga surra," kirjeldas endine vaatleja.

Kolmas grupp oli tema hinnangul kõige kurvem grupp.

"Kõige kurvem grupp oli minu jaoks kättemaksjad, inimesed, kes olid relvakonfliktis kaotanud oma lähedased. Neil ei olnud mingit pistmist ka selle relvakonfliktiga, nad otsisid verd ja kättemaksu. See oli kõige kurvem grupp, aga see grupp kasvab konfliktis. Mida pikemalt konflikt kestab, seda rohkem neid kättemaksjaid tekib, sest seda rohkem on juhuslikku laskemoona, mille läbi saavad surma inimesed, kes asjasse ei puutu," selgitas Sulg.

Neljas grupp oli Sule sõnul vabatahtlikud. "Nad ei olnud kohalikud. Nad olid tulnud väljastpoolt Ukraina riiki, nad kandsid hoopis teist ideed ja sõdisid nn Luganski rahvavabariigi eest ukrainlaste vastu," ütles Sulg.

ÜRO andmetel on 1,6 miljonit ukrainlast sõjapiirkonnast riigi teistesse osadesse liikunud ning sajad tuhanded on läinud rahulikku elu otsima teistesse riikidesse. Samas elab umbes kolm miljonit inimest jätkuvalt sõjatsoonis. See tähendab purukspommitatud kodusid, raskusi vee ja toidu ning sooja ja valgustatud ulualuse leidmisel.

Sule sõnul on osad pered asunud elama tööstushoonete keldritesse. Nende elutingimused olid õudsed, kuid seejuures saatsid nad igal hommikul lapsed kooli.

"Ta saadab lapse hommikul kooli teadmata, kas laps tuleb ühes tükis õhtul koju tagasi, sest ehk kogemata mürsk tabab seda koolimaja. Sellise teadmisega elada seal, tunnistan ausalt, mul oli seda väga raske mõista. Ma kogu aeg leidsin, et kuskil teises riigis põgenikuna telgis elades on sul parem elu, kui olla rindejoonel ja muretseda, kas su lähedased saavad surma või mitte," rääkis Sulg.

Vastates küsimusele, millised võimalused on Ukrainal sõda lõpetada, arvas Sulg, et ehk on Ukrainal võimalus korrata Horvaatia kogemust, kus välksõjaga taastati kontroll separatistliku ala üle.

"Kuid kuna see saab sündima, ma usun, et siin tuleb pöörata pilgud suurte riikide poole. Kui nemad sõlmivad kokkuleppe, siis lõpeb ka konflikt," lisas ta.

Eestlasena tundis Sulg end Ukrainas tõeliselt suure ja eduka riigi esindajana.

""Teie olete juba Euroopas" - see oli täiesti tavaline lause, mida ma kuulsin. Siin ei olnud vahet, kummal pool rindejoont ma käisin. Selline alt üles vaatamine oli hästi jõuline. Ma tihti leidsin, et Ukrainat tuleb aidata, kuid seda tuleb nutikalt teha. Mitte põletada seal ühiskonnas raha ära, vaid tänu sellele, et nad meid austavad, on meil võimalik oma kogemusi ja nõunikke viia sinna ja aidata ühiskonnal paremaks saada," arutles Sulg.

Ta soovitab samas Eestil ka ukrainlaste kogemusest õppida, näiteks seda, kuidas vajadusel toime tulla suure hulga põgenikega või seda, kuidas tulla toime olukorras, kui meil peaks kuskil mingil põhjusel lahvatama mäss.

"Ukrainlaste kogemusele toetudes ütlen ma seda, et politseijõud peaks olema umbes 150 inimest, üks üksus, mitte pillutatud üle Eesti erinevate regioonide vahele, kes ühes kindlas regioonis tegutsedes harjutaksid kokku. Nimetagem seda minu poolest sõjaväestatud politseiks, kes oleks võimeline vajadusel kustutama selliseid tulekahjusid. Ma julgen eeldada, et meil seda ei ole," selgitas ta.