Sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets ütles, et patriotism on tunne, see pole asi, mida katsuda saaks. Heidmetsa hinnangul on patriotismil kaks jalga: üks on isamaa- või kodumaa-armastus ja teine on globaalne vastutustunne.

"Ehk ühelt poolt väärtustab seda, mis toimub kodus, teisalt võtab tõsiselt seda, mis väljas toimub. Kahe jala vahel tasakaalu leidmine suur debatt maailmas. Täna valitseb Eestis veel tasakaalus, aga kui vaatame Euroopa valijate tundeid-eelistusi, siis tasapisi on oma riigi ja rahva väärtustamise suunas pendel liikumas. Eestlastele ei ole see kõige suurem rõõmusõnum," hoiatas Heidmets.

Ta selgitas, et kui kujutame ette Euroopat sellisena, kus kõik on kõvad patrioodid ja tegelevad ennekõike oma riigi ja rahvaga, siis on raske oodata, et Eestisse Tapale tulevad sõdurid ja keegi hakkab Euroopas Eesti muresid tõsiselt võtma.

Näitleja Peeter Oja leiab, et eestlased ei tohi lasta oma karmil minevikul takistada edasiminekut. "Ei tasu kogu aeg seista näoga mineviku poole, vaid tunnetada seda seljaga ja vaadata tulevikku, siis ei kuku pikali. Kui vaadata üle õla, siis takistab see edasiminekut."

Rahvuslane Tarmo Kruusimäe sõnul vaatavad patriootidele viltu ainult need, kelle silmavaade pole sirge. "Kui isa kõige suuremaks saavutuseks jääb kiruda köögilaua taga valitsust ja kord aastas üle lõkke hüpata, siis ei saagi paremat loota."

Lasnamäe TEDx korraldaja Vladimir Svet püüdis läheneda lihtsamalt. Tema jaoks on patriotism see, kui inimene järgib seadusi ja elab selle maa põhiseaduse järgi ning kui ta oma igapäevastes tegevustes toetab riigi püsimist. Ta leidis, et keegi ei tohiks nõuda kodanikelt tõestamist, kas ta on patrioot, sest see on sisemine tunne.

Tallinna ülikooli sotsioloogia lektor Peeter Vihma tõi patriotismi puhul võrdluse armastusega: kui tunne saab liiga palju võimust, muutume afektiivselt. "Probleem tekib sellest, kui see tunne kasvab liiga tugevaks ja saab mõtlemisest võimu - see ei tohiks olla pime armumine."

EKRE rahvasaadik Jaak Madison peatus eestlaste juurtest rääkimisel võimest vaadata minevikku, mis on habras, sest Eesti on noor riik. "Siit tulenebki alalhoidlikkus ja pelgus, kui sind rahvusena on alla miljoni, siis on normaalne, et mõtled mitu korda üle, kas järgmine samm on turvaline ja kuhu see edasi viib."

Kultuuri- ja teadusajaloolane Arvo Velmet sellise käsitlusega ei nõustunud, rõhutades, et Eestis elab ikkagi 1,3 miljonit inimest ja temal oleks raske eesti kultuuri ette jujutada Jüri Lotmani, Eri Klasi või Jelena Skulskajata.

"Alalhoidlikkuse pärast ei peaks muretsema, kui mõelda, et me oleme üle elanud Põhjasõja, mitmed okupatsioonid ja näljahädad, läheb meil riigina päris hästi," sõnas Velmet.