Holger Roonemaa: saadik Stalnuhhini miljonimäng
Ehk lõpetaks selle mängu tõesti ära, kirjutab Holger Roonemaa riigikogu nn katuserahadest.
See kordub igal sügisel. Nagu rehvivahetuse järjekord pärast esimest lund. Või nagu tants ja trall Rakvere ebatraditsioonilise jõulukuuse sobivuse ümber linna keskväljakule.
Räägin mõistagi katuserahadest.
Tänavu tegi otsa lahti Alari Rammo, kes avaldas Eesti Päevalehes arvamusloo, milles nimetas katuserahade jagamist riigikogus loaks varastada. Ühes sellega algatas ta ka vabaühenduste liidu nimel üleskutse katuserahade jagamine lõpetada. Mõne päevaga on üleskutse saanud üle 300 toetusallkirja, kuid eelnõu edasi liikumiseks vaja mineva tuhandeni on veel üksjagu maad.
Pole möödunud ühtegi aastat, kus ajakirjandus ei kirjutaks katusrahade jagamise läbipaistmatust, korruptsiooniohtlikust ja ebaausast süsteemist ning juhtkirjad ei kutsuks riigikogu üles sellest loobuma. Näiteid võib tuua 2003. aastast, 2011. aastast, 2015. aastast või ükskõik millisest nende vahel ja järel.
Kaks aastat tagasi ütles vabaühenduste liidu juht Maris Jõgeva Eesti Päevalehele antud kommentaaris, et katuseraha jagamise põhimõtted on vastuolus hea tavaga, ei taga vaba konkurentsi ega paranda toetust saanud organisatsiooni võimekust. Ometi on just MTÜd ja sihtasutused need, kes võiks ju loota heade poliitikute abistavale käele? Järelikult tõesti on süsteemis midagi mäda.
Seda, mis on mäda, iseloomustab kõige paremini riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini esinemine sel nädalal riigikogu kõnepuldis. Stalnuhhin teatas, et tunneb uhkust, et annab järgmisel aastal „krõbeda summa OMA rahast, praktiliselt kogu summa, koduloomade varjupaigale“.
Kui varasematel aastatel on saadikud üritanud natukenegi varjata, et igal katuserahal on konkreetse saadiku nimesilt küljes (kuigi keegi seda ei usu juba ammu nagunii), siis nüüd tasub Stalnuhhinit vähemalt kiita otsekohesuse eest (igaks juhuks: see oli iroonia).
Ei, härra Stalnuhhin, see ei ole teie raha. Mina ega ükski teine Eesti maksumaksja ei tasu oma tulult, tarbimiselt või varalt maksu, millel oleks Stalnuhhini või ükskõik millise teise saadiku nimi.
Oli see kogemata üle huulte libisenud mõte või enesekindel väide, vahet ei ole. Kahjuks aga iseloomustab see laiemalt nii mõnegi poliitiku väära maailmapilti, mille kohaselt riigieelarvesse laekuvat raha peetakse enda omaks. Täpselt samamoodi ei tohiks olla Stalnuhhini isiklik raha kuluhüvitisteks ette nähtud võimalik summa, mille eest osta auto pojale ning seejärel naisele, kes maksumaksja raha eest ostetud autoga Narvas koera jalutusväljakule sõidutab.
Paari aasta eest, kui katuserahad taas kord teema olid, üritasime Eesti Päevalehes uurida, kas keegi kunagi on huvitunud, kuidas katuseraha saanud asutused ja organisatsioonid seda raha tegelikult kasutavad. Kas X külakogukond rajab ka tegelikult kiigeplatsi ja kas sellele ka tegelikult kulus 10 000 eurot? Tuli välja, et see ei olnud huvitanud ei rahandusministeeriumi, teisi ministeeriume oma haldusalade lõikes ega ka riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni (mille esimees oli viimased viis aastat muide just Stalnuhhin).
Küllap olekski kontroll ajamahukas ja võimalikku kasu arvestades ebaefektiivne, ometi peavad sellise kontrolli võimalusega ning regulaarse aruandmise kohustusega leppima need asutused ja MTÜ-d, kes on saanud riigieelarvest toetust läbi arusaadava ja läbipaistava rahastuse.
Tõele au andes lausus Stalnuhhin riigikogus sel kolmapäeval veel midagi, millega tabas naelapead. Opositsioonisaadik Toomas Kivimägi küsis ta käest, kas olukorras, kus riigieelarve on miinuses, on ikka kohane tänavu (vaid tänavu, mitte alati edaspidi) katuserahasid maksta. „Juhtub niiviisi, et Reformierakond on jälle valitsuses ja teie olete rahanduskomisjoni esimees, seisate siin, siis sealt keegi, võib-olla isegi Stalnuhhin, esitab täpselt sama küsimuse. See on üks väike mäng, mis meil kehtib siin aastaid. Seda mängitakse iga eelarve menetlemise ajal,“ vastas Stalnuhhin.
Neli miljonit eurot on selle mängu hind tänavu. Ehk lõpetaks selle mängu tõesti ära? Nüüd ja edaspidi. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli