Küll see Anatoli on alles huvitav karakter. Leppisin temaga kokku kohtumise Maardus, Koplimäe bussipeatuses, et artikli jaoks loomulikus keskkonnas mõned jäädvustused teha, kuid kohale jõudes mees keeldub fotosessioonist. Ega ma ei julgekski Anatoliga vaielda – ta on kahemeetrine turske mees, pealtnäha tavaline kaak ning hoolimata nullilähedasest õhutemperatuurist katab tema ülakeha kõigest maika. Ilmselt selleks, et tätoveeringud paremini näha oleks.

Kusjuures selliseid tätokaid igal pool naljalt ei näe – Anatoli kaela kaunistab ühel pool vikerkaarevärviline lipp ning teisel pool roosa südamekujutis, mille sisse on tumedalt kirjutatud KOOS. Vasakule käsivarrele on tipitud INTEGRATSIOON ning paremal ilutseb ühes kala pildiga tekst PALGALÕHE SAIALE EI PANE.

Justkui täpiks i-le on Anatoli maika ehitud igat värvi rinnamärkide ja teadlikkuse tõstmise paeltega, mille tähendusi teab vist küll ainult mees ise.

Tõepoolest, see Anatoli Maardust on huvitav karakter, kelle päris nime, vanust ja kontakti toimetus ei tea ja ei julge küsida ka. Küll aga jõuame kokkuleppele, et sinatame teineteist.

"Minu elu sai uue alguse bussipeatuses aasta tagasi," meenutab Anatoli kaugusesse vaadates. "Ma küll ei mäleta millises bussipeatuses – vist mitte selles, kus praegu oleme, aga igal juhul bussipeatuses.

Teate, ma pole oma elus olnud just kõige tolerantsem ja inklusiivsem mees. Minus oli varjul palju raevu ja toksilist maskuliinsust… või oli see nüüd maskuliinset toksilisust, aga kõik muutus täpselt aasta tagasi ja nagu ütlesin, sai määravaks bussipeatus.

Tuikusin öösel kell kaks kodu poole, täis nagu tarakan, rusikad baarikaklusest vermeis ja siis ma nägin seda – tänaval säras ootepaviljoni reklaamplakat nagu päästev majakas. Sinna oli kirjutatud, et ma peaks vähem jooma. Kujuta ette, ma polnud kunagi selle peale tulnud, aga oma valutavate nukkide ja eelseisvale pohmelusele mõeldes taipasin järsku, et reklaamil on õigus."

"Ja sellest päevast alates pole sa enam tilkagi võtnud?" küsin ujedalt.

"Täpselt nii," ütleb Anatoli. "Sellest päevast peale tõmban ma ainult sigarette."

"Aga saan aru, et see polnud veel kõik?"

"Täpselt nii. Kas kuuled, kui selgelt ja aktsendivabalt ma eesti keelt räägin?"

Noogutan.

"No vot, veel aasta tagasi ei osanud ma sõnagi eesti keelt. Objektil räägiti ainult vene keeles ja mul oli üldse väga kesine sõnavara, aga siis leidsin postkastist flaieri, kus öeldi, et integratsioon on hea ja kutsuti keelekursustele. Ma polnud kunagi selle peale mõelnud, aga see flaier muutis mu elu. Registreerisin end otsekohe koolitusele ära ning kuu aja pärast suutsin juba puhtas eesti keeles täiesti sooneutraalselt tänaval möödujatelt suitsu küsida."

"Sooneutraalselt?"

"Nojaa, kas sa tätoveeringuid näed?"

Noogutan jälle.

"Vaata, see käib nii – ma lähen inimese juurde ja küsin: "Vabandage, inimene, kas Teil suitsu on?" Paned tähele – ma ütlen INIMENE, mitte noormees või härra või proua või preili, sest see võib olla solvav. Me tegelikult ei oska ju öelda, kellena inimene end identifitseerib. Näiteks naisel võib sõrmus sõrmes olla, aga kui ta kannab seda ainult austajate eemalepeletamiseks, siis ta võib solvuda, kui talle proua öeldakse. Nii et INIMENE on igal juhul parem."

Anatoli ohkab. Tema hingeõhk tekitab bussipeatusesse valge pilvenutsaku.

"Sooneutraalsus on mulle tõesti oluline. Ma polnud selle peale kunagi mõelnud, aga Toompeal jalutades nägin ma protestijaid plakatitega, kuhu oli kirjutatud, et palgalõhe on halb ja sooneutraalsus on hea. Ja ma taipasin järsku, et see kõik on ju õige – eriti palgalõhe, sest minu meelest peaksid naised oma palga eest saama sama palju sigarette osta kui mehed."

"Miks just sigarette?"

"No kuidas ma muidu neilt sigarette saan? Enne küsisin ma ainult meestelt suitsu, aga nüüd suhtun ma sellesse täiesti sooneutraalselt. Olen aktsepteerinud, et suitsu võib küsida kõigilt, olenemate soost, vanusest, nahavärvist, usulistest veendumustest ja seksuaalsetest sättumustest. Mul on ohtralt näiteid ka.

Ükspäev nägin ma nooblis kasukas ja punase Gucci käekotiga naist lapsevankrit veeretamas. Vana mina oleks mõelnud, et temalt ometi sigarette ei saa, aga uus mina teadis, et niimoodi ei tohi mõelda. Astusin julgelt ligi ja küsisin: "Vabandage, inimene, kas Teil suitsu on?"

Naine raputas pead, ent ma teadsin, et tänapäeval võib kõigilt sigarette saada. Niisiis lükkasin lapsevankri jalaga kummuli ja sõitsin naisele täiest jõust sahtlisse."

Mul tõusevad kulmud üllatusest peaaegu juuksepiirile. Mida ma just kuulsin? Anatoli elab samal ajal aga juhtumit uuesti läbi, lüües jalaga õhku ning virutades rusikaga vastu tänavaposti.

"Ja kujutad sa ette, tema punasest käekotist ilmus välja pakk peeneid sigarillosid."

Anatoli naeratab laialt nagu laps mänguasjapoes.

"Siis ma seletasin talle viisakalt, et see kõik pole seepärast, et ta on naine, vaid seepärast, et ma tahan suitsu. Ta sai sellest kenasti aru ja tänas veel mind, et ma pole selline nagu teised mehed. Ja ütles, et mina pole toksiliselt maskuliinne… või oli see maskuliinselt toksiline? Vahet pole – igal juhul ma pidasin temast lugu kui inimesest, mitte lihtsalt naisest.

Siis toimus see kampaania, kus kõik said Facebookis endale vikerkaarega profiilipildi teha. Ja tõesõna – ma polnud kunagi selle peale mõelnud, aga tegelikult saavad ka samasooiharad suitsu osta. Varsti nägingi öösel vanalinnas kahte härrat käest kinni kõndimas. Kohe, kui mehed mind märkasid, pistsid nad plagama, aga ma sain nad kätte, sõitsin neile sahtlisse ja seletasin, et mind ei huvita nende voodielu, vaid ma tahan lihtsalt sigarette. No ja siis ma saingi ning õhtul panin endale ka Facebookis selle vikerkaarega profiilipildi."

"Nii et sinu arvates on kõik inimesed võrdsed?"

"Täpselt nii. See on mul ka seljale tätoveeritud, aga siis ma peaks maika ära võtma."

Ütlen, et usun niigi ja palun jätkata.

"Nagu ütlesin – kõik on võrdsed. Mõtled küll, et koolilapsel ju ometi ei saa sigarette olla, aga alles eile kohtasin ühte suure seljakotiga juntsut. Lähenesin talle ja küsisin nagu ikka, täiesti sooneutraalselt: "Vabandage, inimene, kas Teil suitsu on?"

Poiss ütles, et ei ole, aga siis ma sõitsin talle sahtlisse ja koolikotist tuli imeväel lagedale karp Havanna sigareid."

Ahmin endiselt õhku. Kuidas see on võimalik? Kas tõesti on üks tavaline kaak võimeline üleöö muutuma? Tundub, et elav tõestus on minu ees – välimus on tõepoolest petlik ning Anatoli Maardust on eeskujuks ja inspiratsiooniks kõigile Eesti Vabariigi kodanikele.

Mees ise tipib nüüd närviliselt jalalt jalale ja hõõrub käsi kokku. Tuleb välja, et tal pole mitte külm, vaid mehel on midagi muud hingel.

"Vabandage, inimene," pöördub ta minu poole. "Mu viimasest sigaretist on juba pool tundi möödas. Ega Teil juhuslikult suitsu pole?" •

* Käesoleva artikli näol on tegemist följetoniga.