Toomas Sildam: poliitilised nõunikud

Probleem pole poliitilistes nõunikes, vaid selles, et avalikult üritatakse olukorda kuidagi teistmoodi, otsekui viisakamalt nimetada, märgib Toomas Sildam oma kommentaaris.
Rein Lang loobus oma teisel tööpäeval riigikogu aseesimehe Hanno Pevkuri nõuniku kohast.
Kurb lugu.
Kurb sellepärast, et Lang kui endine kultuuri-, välis- ja justiitsminister ning üks Eesti sisepoliitika reljeefsetest raudvaradest oleks kindlasti tugev nõunik.
Langi lugu on nukker ka põhjusel, et tema nõunikuks palkamist põhjendati alguses Reformierakonna valimisprogrammi koostamisega järgmise aasta parlamendivalimisteks. Pevkur on praegu veel Reformierakonna esimees, Lang üks selle partei asutajaid ja oponentidel oli väga lihtne süüdistada neid mõlemaid riigikogust makstud ametikoha erakondlikus ärakasutamises.
Pärast ühepäevast töötamist Pevkuri nõunikuna Lang mööniski, et nad ei osanud alguses asju õigesti välja öelda. Pevkur aga selgitas tagantjärele, et Langi ülesanded olnuks seotud riigiõiguslike teemadega (näiteks presidendi valimise korra muutmine või riigikogu kodu- ja töökorra muutmine), mida parlamendis arutatakse.
Tegelikult, arvan ma, öeldi asjad alguses õigesti välja. Õigesti selles mõttes, et Lang oleks tegelenud nii Reformierakonna valimisprogrammi koostamise kui ka parlamendi asespiikrile ja kodupartei parlamendifraktsioonile oluliste riigiõiguslike küsimustega.
Ta oleks teinud täpselt seda tööd, mida teevad kokku kümned poliitilised nõunikud riigikogu fraktsioonides või ministrite juures. Sellepärast nad ongi poliitilised nõunikud, et aitavad nõustatavatel poliitikat teha. Ja muidugi on see poliitika mingi erakonna oma.
Aga Vabaerakonna Artur Talvik libastus, kui kirjutas Langi palkamise uudise peale sotsiaalmeedias: „Lang Riigikogu kantselei palgale ja Pevkuri juhtmeks. Wau!“ Härra Talvik, Vabaerakonna parlamendifraktsiooni ametnike seast leiab inimese, kes on samal ajal märgitud tööle Vabaerakonna büroos. Wau?
Mõistagi jõuab siit keerulise küsimuseni. Ja nimelt: kui eetiline ja õige on palgata riigikogu kantselei või ministeeriumi eelarverahast poliitilisi nõunikke, kes lisaks mingi valdkonna edendamisele ajavad ka selgelt erakondlikke asju? Kuigi paljuski just erakondadele, nende poliitikale ja nende valimistulemustele toetubki demokraatliku riigi poliitiline ülesehitus.
Et kõik oleks aus ja selge, siis – olen ka ise töötanud 10 kuud riigikogus sotsiaaldemokraatide fraktsioonis nõunikuna. Sain suurepärase ning usun et kasuliku kogemuse parlamentarismi ja samas erakondliku poliitika kohta selle laias tähenduses.
Parlamendi liikmed, ka riigikogu juhatuses, on poliitilised figuurid ja ministridki on meil poliitilised. Probleem pole nende poliitilistes nõunikes, vaid selles, et avalikult üritatakse olukorda kuidagi teistmoodi, otsekui viisakamalt nimetada. Nii jõutakse populismi, mis – põhjanaabrite väärtuskonservatiivide koostatud konservatiivi sõnastiku kohaselt – on poliitika stiil, mitte sisu.*
Seega, ärme tee nägusid, vaid ütleme nii, nagu asjad tegelikult on.
* Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt, kirjastus K&K, Helsingi 2017, lk 266
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: ERRi raadiouudiste kommentaar