Mari-Liis Jakobson: nõunik kui ametihüve
Riigikogu aseesimeeste nõunikud paistavad tegutsevat pigem erakonna ja poliitiku isikliku kuvandi huvides kui juhatuse töö eesmärkidest lähtuvalt. Nõunik paistab praegu rohkem ametihüve moodi, umbes nagu ametiauto, leiab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Uuel aastal uue hooga korduvad kõik vanad vead. Ikka kipuvad mõnikord segi minema riigi rahakott ja erahuvid. Kuid sekka tulevad võib-olla mõned uuemadki apsakad.
Muidu igati professionaalse suhtekorraldusega Reformierakond astus sel kolmapäeval suure kolinaga ämbrisse, kui saatis laiali pressiteate, mille kohaselt hakkab nende esimeest ja riigikogu aseesimeest Hanno Pevkurit valimisteks valmistumisel ning erakonna ideoloogilises töös nõustama erakonnakaaslane ja poliitveteran Rein Lang.
Edasi said sõnasabast kinni juba ajakirjanikud ning Vabaerakond, kes süüdistasid Pevkurit erakondliku toiduahela tekitamises, ning päev hiljem tõtatigi selgitama, et aseesimehe nõunik hakkab tegelikult andma nõu ikka riigikogu tööga seotud küsimustes. Juristist Rein Lang hakkavat Pevkurit nõustama riigiõiguslikes ja riigireformiga seonduvates küsimustes.
Aga mis nõu peaks riigikogu juhatuse liikme nõunik üldse andma? Riigikogu esimehe ja kahe aseesimehe põhilised tööülesanded seonduvad parlamendi töö korraldamise ja istungite juhatamisega.
Juhatus on see, kellele antakse üle menetlemist vajavad seaduseelnõud ja kes otsustab, millised komisjonid neid menetlema hakkavad. Juhatus jagab ka komisjonide liikmekohad fraktsioonide vahel, koostab infotunniks küsimuste esitamise järjekorra, otsustab erakorraliste istungite üle, kehtestab saadikute lähetuses käimise korra ning erinevaid teisi tehnilisi nõudeid.
Samuti on nad esindusfiguurid. Iseäranis riigikogu esimehel on käimist ja seletamist kogu riigikogu nimel. Erakorralistes oludes peaks ta aga olema valmis ka presidendi tööülesanded üle võtma.
Niisiis on juhatusel täita tähtis roll ning aeg-ajalt tuleb langetada ka põhimõttelisi otsuseid, kuid eelnõude ettevalmistamise ja menetlemisega – sealhulgas riigireformiga, mida Lang väidetavalt nõustama toodi – tegelevad ikka riigikogu fraktsioonid ja komisjonid. Ning kampaania ettevalmistamine on puhtalt erakondade ja üldse mitte riigikogu töö.
Viimasel ajal on taas kõneainet pakkunud ka tõsiasi, et Eesti riigikogu on üks väheseid parlamente arenenud maailmas, mille liikmetel ei ole korralikku bürood või vähemalt isiklikku nõunikku, kes saadikut tema keerulises, riigi ja poliitikaprotsessi toimimist ja seaduste tundmist nõudvas töös abistaks.
Eestis on nõunikud ette nähtud riigikogu juhatusele, fraktsioonidele ning komisjonidele, mitte saadikutele individuaalselt. Riigikogu juhatuse tööülesannete põhjal võiks arvata, et juhatuse nõunike töö on võrdlemisi erinev näiteks fraktsioonide nõunike omast, kelle tööülesanne ongi aidata riigikogu saadikutel kujundada nii-öelda erakondlik-ideoloogiline seisukoht erinevate eelnõude suhtes, ja ka komisjonide nõunike omast, kelle ülesanne on aidata komisjonil sisuliselt erinevaid eelnõusid menetleda.
Iseenesest võiks mõni analüüsiv ajakirjanik uurida pisut põhjalikumalt, millega riigikogu juhatuse erinevad nõunikud täna ja ka varem on tegelenud, võiks saada päris informatiivse loo.
Seni on laiem avalikkus saanud tänu skandaalsele Malaisia-peole teada, et näiteks eelmise riigikogu aseesimehe Taavi Rõivase nõunik oli suhtekorraldaja Ave Tampere. Võimeka PR-võluri kulisside tagant esile kerkimine aitas muidugi tagantjärele aru saada, mis ime läbi Rõivas opositsioonipoliitikuna ühtäkki ajakirjanike jaoks sotsiaalpoliitika eksperdiks muutus ning kuidas muidu paremal juhul keskpärasest eks-sotsiaalministrist ühtäkki suur heaolupoliitika guru sai. Samuti on teada, et tänase Nõmme linnaosavanema ja keskerakondlase Grete Šillise eelmine töökoht oli riigikogu aseesimehe Enn Eesmaa nõunikuna.
Oleme ausad – see vähene praktika viitab, et aseesimeeste nõunikud paistavad tegutsevat pigem erakonna ja poliitiku isikliku kuvandi huvides kui juhatuse töö eesmärkidest lähtuvalt. Nõunik paistab praegu rohkem ametihüve moodi. Umbes nagu ametiauto, millega lisaks töösõitudele ka eraasju võib ajamas käia, kui erisoodustusmaks ilusti makstud on.
Iseenesest pole poliitilistes nõunikes midagi halba. Veel enamgi, üldiselt kuulun ma nende hulka, kes leiavad, et tegelikult võiksid nõunikud olla kõigil saadikutel. See võiks olla ka üks viis, kuidas anda seadusandjatele veidikenegi tagasi seda võimu, mis vägisi täidesaatva võimu ehk ministeeriumide kätte kipub koonduma.
Parlamentide tähtsuse vähenemine on seotud sellega, et poliitika kujundamine ja üldine õigusruum muutuvad üha keerukamaks. Ministeeriumi ametnikul, kes töötabki ühe konkreetse poliitikalõiguga, on veel mingi võimalus teemast üle käia, aga riigikogujal, kes kõigi poliitikatega mingil määral kursis peaks olema, on see võimalus kaunis ahtake.
Erinevus seisneb selleski, et paljudel ametnikel on erialane haridus või vähemalt pikk töökogemus valdkonnas, riigikogulane on aga definitsiooni poolest üks rahva seast, kes võib omada väga riigiteaduste ja -õiguse kauget eriharidust, või ka üldse kõrgema hariduseta olla.
Aga – kogu austuse juures Rein Langi pika poliitilise kogemuse ees – intsident Pevkuri nõuniku valimise põhjendusega muudab mindki murelikuks: mine tea, kas meie parlamentaarne kultuur on ikka sealmaal, et saadikud suudaksid endale isiklikke nõunikke valida riigikogu paremat toimimist silmas pidades. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar