1789. aasta 14. juulil leidis Pariisis aset sündmus, millest sai Prantsuse revolutsiooni ajalooline haripunkt ning mida tähistatakse tänaseni Prantsusmaa olulisima rahvuspühana – Bastille’ kindluse ründamine.

Bastille oli selleks ajaks seisnud samal kohal veidi üle neljasaja aasta, olles algselt ehitatud kaitsma linna idakülge Saja-aastases sõjas. 15. sajandil sai kindlusest aga riiklik vangla, kuhu erinevad Prantsuse kuningad hakkasid sulgema ennekõike neid, kelle tegevust nad nägid otsese ohuna oma võimule. Ja kuigi Bastille’ ründamise konkreetne põhjus sel juulikuu päeval oli tegelikult sealsete püssirohuvarude kättesaamine, sai vallutatud vanglast revolutsiooniliselt meelestatud prantslaste jaoks despotismi, rõhumise, ebaõigluse ja ülekohtu sümbol.

Nii ei olegi imestada, et kohe pärast kindluse komandöri Bernard-René de Launay hukkamist ning selle kongidest leitud seitsme vangi vabastamist otsustas üks revolutsiooni juhtidest, krahv de Mirabeau, lasta Bastille’ lammutada. Juba sama aasta novembriks oli see töö lõpetatud. 

See õpetlik ajalooline episood meenus mulle seoses läinud nädalal puhkenud aruteluga Maarjamäe monumendi tuleviku üle, mille tõukeks sai justiitsminister Urmas Reinsalu raadiousutluses öeldud märkus, et võib-olla tuleb memoriaali praeguse ümberehituse ja remondi käigus seal ka üht-teist lammutada.

Ühelt poolt sai Reinsalu öeldust ennekõike Vene meedia vahendusel kähku kindlas kõneviisis tõdemus, et valitsus on otsustanud järjekordse Teise maailmasõjaga (või Suure Isamaasõjaga, nagu sellele Venemaal tavatsetakse viidata) seotud memoriaali lammutada.

Teisalt sai teema aga uue tuule tiibadesse ka Eesti avalikus arutelus nii sotsiaal- kui ka pärismeedias. Hulk inimesi hakkas juba aastaid Pirita tee ääres rahus seisnud rohtuvale ja tasapisi lagunevale kompleksile ühtäkki ilmse enesestmõistetavusega viitama kui „Maarjamäe punamonumendile“ ning arutama, et kui sellest nii suurt jama ei tuleks, siis võikski mõistlik olla see “betoonkolakas” sealt ära kaotada.

Mulle tundub see ühtaegu nii ohtlik kui ka täiesti ebavajalik suund. Ilmselgelt on Venemaa meediareaktsiooni eesmärk tõsta Maarjamäe kompleks sümboli staatusse, mis rõhutaks reljeefselt erinevaid minevikukäsitlusi ning tooks selle erinevuse teravalt tagasi ka tänasesse päeva. Rääkides „punamonumendist“ mängime me ise seda mängu kaasa. 

Ajalugu on juba kord selline asi, mille suhtes meie vaated ja arusaamad kipuvad aja jooksul muutuma. Näiteks on Eestimaa täis erinevaid mõisakomplekse, mis omamoodi on ju samuti mälestusmärgid kunagisele ajaloolisele ebaõiglusele. Toompea loss, kus täna meie riigikogu koos käib, oli algselt taanlaste püstitatud ordulinnus. Ometi ei kaalu me täna ju enam tõsiselt, kas peaks neid kasvõi „osaliselt“ lammutama.

Nii tunduks mõistlik, et me ka Maarjamäe lammutamismõtetega veidi hoogu peaksime. Meie ajaloos on kahtlemata olnud episoode, mille üle meil ei ole suuremat põhjust rõõmsad olla, kuid ka need õnnetud episoodid on siiski osa meie ühisest ajaloost. Monumente lammutades ja nende asemele uusi püstitades ei tee me midagi olematuks.

Kui me tahame oma minevikuga rahu teha, siis on võti ennekõike meis endis – ennekõike selles, milliste silmadega me mingeid mälestusmärke vaatame, mitte selles, milliseks me nad füüsiliselt vormime. Kui Bastille oleks 1789. aasta suvel maha lõhkumata jäänud, seisaks ta tõenäoliselt täna seal nii, nagu Toompea linnus Tallinnas või Toweri kindlus Londonis — turistide ja linnakodanike rõõmuks ilma, et keegi end sellest väga puudutatuna tunneks.

Äkki saame siiski ka Maarjamäe monumenti ühel päeval samamoodi suhtuda: kui märki meie sõjakast minevikust, millega me oleme rahu teinud. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.