Need on küsimused, mida vist ei julgeta küsida. Mõtle, kui juhtivalt positsioonilt lastaksegi mingi naise vigina pärast lahti! Mida tähendaks see riigile? Mida meie julgeolekule? Keegi poleks kaitstud.

Ei saa ju nii olla, et reaalselt võetakse mees vastutusele. Sest... sest see vallandaks ju doominoefekti. Naistevastane vägivald on meie ühiskonnas niivõrd normaliseeritud ühiskondlik kontrollimehhanism, et keegi polekski tõesti kaitstud.

Reaalne vanglakaristus, töökohakaotus – need kõik on meie riigis mõeldamatud. Eestis on piir sõjapõgeniku naisepõletamine, sealtpoolt allapoole on niisama tuupi saava eide kisa.

Las kisab, keegi ei tee välja. Eesti mees on õrn ja väärtuslik nagu Fabergé muna. Eesti mees on lendorav ja riik tema kaitseala, ei saa nii, et lihtsalt saed puid maha. Ja kui katsus naist ilma tema nõusolekuta, siis mis siis? „Vähemalt pole pede!“

Eestis on lubatud naist lüüa, kui sa pole tumedanahaline või pagulane. Või kui sa oled tuntud lavastaja. Või kui sa oled närvihaige. Või kui sa oled president. Selles mõttes peaks eesti naine olema tänulik, et teda võtsid vaevaks peksta või pilastada kõrgharidusega mehed. Näiteks kuskil araabia maades ahistavad naisi täitsa hariduseta mehed. Hästi elame.

Aga mõtle, kui Eesti meeste võimujoobes tegudel, naistevastasel vägivallal oleks reaalsed tagajärjed!

Mõtle, kui omaenese abikaasa vägistanud mees viidaks kodust otse arestikambrisse. Mõtle, kui proovis agressiivseks muutunud dirigendile kutsutaks politsei ja talle politsei kutsunud naist ei visataks hiljem koorist välja. Mõtle, kui Eestis hakataks vägivallatsejaid kohtlema sarnaselt loomapiinajatele ja jagama nendega võrdseid karistusi.

Mõtle, kui Eesti päevalehed ei oleks täis hirmul meeste hüsteerilisi pobisemisi nõiajahi kohta. Proovi kujutada ette olukorda, kus mehe üles andnud naisi ei koheldaks nagu riigireetureid ja ohvrit ei loobitaks sõnadega surnuks selle eest, et ta julges enda eest välja astuda ja mehe paljastada. 

Kujuta ette, et paljudel eesti naistel poleks vägivaldsete meeste seas elamisest tekkinud Stockholmi sündroomi. Kujuta ette olukorda, kus naised ei peaks tundma end niivõrd ohustatuna, et võtavad ründaja poole.

Mis riik see oleks, kui naine saaks rääkida tõtt ilma karistust kartmata? Kuhu me nii jõuaksime? Ilma vägivaldse ja ebaterve närvikavata meheta ei suudaks me vastu seista homopropagandale, Kremli propagandale ja muudele hirmudele, mis seda õiget Eesti mehe riiki igast küljest ja igal päeval ähvardavad.

Ei lase siin kedagi lahti ja reaalset karistust ei saa olla, sest see hävitaks meie ilusa, õilsa riigikese. Naine on ohverdatav, kui ta ohverdada riigi heaolu nimel. Selline on Eesti riigi sajanda aastapäeva sõnum, mis saabub paljudele naistele oma kodudes läbi rusika ja sõimu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.