Just veidi enne seda, kui madame Deneuve esines ehtprantslasliku avaldusega, mis skandaalselt vastandus kogu maailma vallanud musta kleidi manifestatsioonile, mõtlesin, et täna peidaks iga mõistusega Hollywoodi produtsent talle pakutava „Bridget Jonesi“ stsenaariumi sahtlipõhja või püüaks selle salaja põletada, et mitte vahele jääda selgelt ahistamist pooldava idee lugemisega.

Seega ei valmiks ilmselt kunagi ka film (mis maailmaajaloo seisukohalt ei oleks kõige suurem kaotus), mida tormasid kinodesse vaatama just miljonid naised. Muidugi oleks lugu teine, kui ahistavaid sõnumeid liiga lühikesest seelikust ei saadaks loos imeilus Hugh Grant, vaid tüse vanemapoolne magnaat. Kuid ratsionaalselt võttes on tegu ju täpselt sama.

1990. aastate keskel, kui Eesti oli alles verisulis noor, riputas keegi Eesti Raadio uudistetoa seinale Ameerikast saadud 12 punkti selle kohta, mida pidada ahistamiseks töö juures. Mäletan venekeelsete uudiste ehmunud toimetajannat, kes üllatunult silmad paberilt tõstis ja ahastusega meeskolleegide poole pöördus: „Boše moi – daše himurad pilgud nelzja.“ Ja kõik noogutasid murelikult.

Must kleit ei tähista täna ainult kiimalist ahistamist kõrgemal positsioonil oleva inimese poolt, kellel on olemas survevahendid raha, karjääri ja võimaluste jagamisel. See on kasvanud kampaaniaks, kus püütakse lõpetada hiigeltööstuste möödahiilimine võrdsest palgast ja võimalustest. Ja see on miski, kus, mulle tundub, on parim tulemus naiste endi kätes.

2000. aastate alguses tegime saadet „Kahvel“, kus ühe kurioosumina otsustasime koostada saatemeeskonna naisoperaatoritest. Kuna saates oli siiski vaja nelja kaamerat, pidime siiski leppima sellega, et kahe taga olid mehed. Rohkem naisoperaatoreid lihtsalt sellel hetkel terves riigis polnud.

See oli aeg, mil veel iga arvustus keskendus sissejuhatuses täpsustusele „naisrežissööri… naiskunstniku… naisstsenaristi…“, püüdes luua samasugust erisust kui spordis, kus norm on leebem ja tulemust ei saagi meestega võrrelda.

Täna kohtab seda harva. Või mulle tundub nii? Ainult presidendi kohta leiab jätkuvalt täpsustusi, et ta on esimene naine selles ametis. Kuid piisab sellest, kui ta oma rolli sisukalt suudab täita, et järgmine – või ülejärgmine – oleks lihtsalt president. Hea või halb, sõltuks juba ainuüksi tema tegudest. Mis, ma usun, on siiski võimalikult õiglane mõõdupuu ebaõiglases maailmas. Takistusi, tagasilööke ning luhtumisi kogevad inimesed ju soost sõltumatult.

Ma ei tea, kas must kleit aitab küsida õiglast palka neil naistel, kes täna teevad ära töö, kuhu mehi ei leia. Pigem aitab kindlus oma oskustes ning soov neid ellu viia.

Need kaks naist viisteist aastat tagasi, kes seisid veeämbri raskune kaamera õlal kaks tundi stuudios, muutsid kindlasti maailma. Nende ainus vahe meestega oli see, et nad vajasid töö tegemiseks patsikummi, et juuksed ei takerduks kõrvaklappidesse. Aga nad ei saanud oma töö eest ei vähem raha ega ka kergemat kaamerat. Kusjuures praegu võiks teha täiesti arvestatava suurülekande, kus kaamerate taga oleks ainult naised. Ja see on juhtunud ülimalt lühikese ajaga.

Täna on väga raske öelda koolitüdrukule, et sinust ei või saada teadlast, presidenti, peaministrit, režissööri või operaatorit, sest sa oled naine. Ainus küsimus on, kui palju oled sa valmis panustama.

Mida rohkem on esil neid, kes oma tegudega inspireerivad ning oma ande ja tööga kinnitavad, seda võimsam on kasvava põlvkonna jõud varasemate piirid ületamiseks.

Sellepärast on keeruline panna ühte patta nõue võrdsele tööle ja himurate pilkude keelustamisele.

Tõeline punane joon jookseb jõupositsiooni suhtes. Ning selle suhtes ei piisa mustast, punasest või täpilisest kleidist. Ülemus, kes lööb alluvat, õpetaja, kes manipuleerib õpilasega jne ei tohi – ükskõik mis soost on asjaosalised on – olla ühiskonnas puhtaks pestavad või unustatavad. Eriti kui tegevus on tõestatud ja avalikuks saanud.

Igasugune debatt, kas külmkapil olid ümmargused nurgad või teatrimaja turvakaamera vildakas, annavad signaali, et tegelikult see on natuke okei. Mis viib meid tagasi üsna samasse seisu, kus natuke oli hea see mõisahärra esimese öö õigus ka, sest siis me saime ju paremad geenid.

Eesti saab 100. Siis tuleb suur pidu ja pannakse kleidid selga. Sinised, kollased ja värvilised. Võib-olla vaadatakse õhtul, pärast pikka päeva kodus ka natuke „Bridget Jonesi“. Ja selles pole midagi halba.

Signaalid on suurtes asjades ja valikutes. Neis ei tohiks eksida. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.