Teatris kasutatakase sellist väljendit nagu elatud elu slepp. See on nagu järelhaagis inimese minevikuga, seal sees on kõik mis inimene on teinud. Teatris on näitlejal kaks elatud elu sleppi - tema rolli ehk tegelaskuju slepp, aga ka näitleja isikliku elatud elu kogemus, mis jääb teda alati saatma. Seda haagist ei saa lahti haakida.

Sel nädalal tekkinud poleemika vabariigi aastapäeva kontsertaktuse ja Tiit Ojasoo teemal paneb mõtlema, millal on ühiskond valmis leppima moraalitu teo teinud inimese elatud elu slepiga.

"See ei kao mitte kunagi, see seljakott jääb inimest saatma kuni elu viimase päevani. Selles suhtes Tiit Ojasoo ei ole mingisugune erand," leiab endine kohtunik, poliitik Helve Särgava (SDE).

"Inimesed on ka pärast vanglakaristust tulnud teinekord loomeellu ja olnud viljakad. Me peame sellega lihtsalt elama," leiab aga teatrikriitik Meelis Oidsalu.

Sel nädalal presidendile saadetud 104 inimese kirjas öeldakse, et poolteist aastat tagasi sai Ojasoo ja tema vägivallaohvri juhtum juriidilise lahenduse ning Ojasoole anti uus võimalus, kuid allakirjutanute silmis on sümboolse aktina kahetsusväärne, et talle on usaldatud EV100 aktuse peoprogrammi lavastamine. Selline mõtteavaldus lõi inimesed kahte leeri - need, kes toetavad allakirjutanuid ja need, kes leiavad, et aeg on edasi läinud ja mees oma vitsad saanud.

"Minu meelest, keda üldse see andestamise ja leppimise protsess puudutab, on kaks inimest: on Tiit Ojasoo ja tema kuriteo ohver. Igasugune väline sekkumine oleks õigustatud juhul, kui oleks kahtlus õhku jäänud, et Ojasoo on kuidagi kriminaalmenetluse raames oma ohvrit survestanud, aga seda ju täna ei ole," leiab Oidsalu.

Teatrikriitik Meelis Oidsalu on küll väga kriitiline NO99 uute lavastuse suhtes, kuid kritiseerida lavastajat tema pattude eest, mille eest karistus on juba kantud, on tema hinnangul ülekohtune.

"Üks väike rühm inimesi arvas, et prooviks selle läänes levinud #metoo kampaania siin ka ära. Pooleldi mängulustist: teeme midagi sellist, mis tähelepanu tõmbab ja vaatame, mis edasi saab. Suht midagi ei saa. Saab vaid seda, et meie jaoks olulise inimese elu rikutakse ära. ja kõik. Midagi muud sellest paremaks ei muutu," arvab Oidsalu.

Endine kohtunik ning praegune põllupidaja ja poliitik Helve Särgava näeb, et selles juhtumis on kaks poolt: õigus ja õiglus. Kohtuliku õigusega on kõik korras ja inimene peabki saama pärast karistust jätkata oma tegevusega, kuid Ojasoo loo puhul on Särgava jaoks lahendamata õigluse küsimus: tegemist ei ole lihtsalt lavastusega, vaid Eesti kõige olulisema peoga.

"Ega kui inimene paneb toime moraalitu, ka sümbolivastase teo - sest minu arvates naine, ema on ka sümbol -, siis õigluse koha pealt see häbi kannab seda inimest siiski praktiliselt kogu selle aja, mis ta siin kõnnib," ütleb Särgava.

Särgava meelest on imekspandav, et presidendi kantselei ei osanud ette näha, et selline valik tekitab vastumeelsust. Eriti arvestades hiljuti hümni ümber lahvatanud poleemikat.

"Mul on tegelikult siiralt kahju ja nukker meel, et miks juhtub ikkagi nii, nagu see ütlus on, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati," lisab Särgava.

Näitleja Peeter Oja sõitis läinud aastal purjus peaga autoga, rammis teepiirdeid ja võeti kinni. Pärast kainestumajast vabanemist läbis ta kiirmenetluse, et juhtum kaelast ära saada. Aastavahetuse saates "Ärapanija" esitas ta oma moraalitust teost eneseiroonilise laulu.

Oja ütleb, et ei mõtle sellele, kas ühiskond on talle andestanud.

"See on minu asi. Puhtalt minu asi. Sellised teod on inimese isiklikud asjad ja need, kes otseselt on saanud puudutatud sellest, klaarima peab sellel pinnal. See minig ümbmäärane ühiskond, kellegi hääl... Pigem on ka selline andestuse palumine selline formaalne aktsioon. Kuidas saab üleüldse andeks paluda? Saab konkreetse teo eest ja konkreetselt inimeselt," leiab Oja.

Poliitikutega näib olevat lihtne, nende andestamise mõõdupuu on valimised. Võtame kasvõi skandaalidesse sattunud Kristen Michali või Jürgen Ligi - neile andsid valijad pärast avalikku hukkamõistu andeks ja valisid nad suure häältesaagiga taas parlamenti. Teistel avaliku elu tegelastel sellist ühest mõõdupuud ei ole, see on paljuski tunnetuse küsimus.

"Mõõdupuu, noh, mõõdupuu saab olla see, kas minu esinemist soovitakse või ei soovita. Senimaani on soovitud, aga võib-olla varsti ei soovita, kust mina tean seda," arutleb Oja.

Peeter Oja vaatab avalikkuses toimuvat ega mõista, mida soovivad padukriitilised ja näiteks sellel nädalal 104 allkirja andnud inimest ikkagi saavutada.

"Mis see eesmärk on? Ma saan aru, et millegi vastu sa seisad, mis ongi taunitav, mingi teguviis või isegi mõttelaad, aga ei pakuta nagu midagi välja, on selline ühtlane hall tegutsemine. Kuskil udus käib selline tasapaks lööming. Minu meelest ühiskonnas üldse Eestis, vist ka terves maailmas on kuidagi selline terve mõistuse taandumine," ütleb Oja.

See ei puuduta aga sugugi ainult Eestit. Ka näiteks mujal maailmas on õigustatud küsimus, millal võivad ahistamissüüdistustega Hollywoodi prodtsent Harvey Weinstein ja näitleja Kevin Spacey taas oma tööd tegema hakata ehk millal on õige aeg kui nende filme või seriaale ei vaadata vihasel pilgul.

Nii Meelis Oidsalu kui Peeter Oja hoiaks loomingu ja eraelulised patud lahus.

"Ma arvan, et ka Wolfgang Amadeus Mozart tegi paljugi vääritut oma kirgliku ja värvika elu jooksul, aga tema sümfooniaid me kuulame ikkagi," toob Oidsalu paralleeli ajaloost.

"Praegu ongi nii, et kohus ja sellised institutsioonid on üldse teisejärguslised, et mingisugune grupp, suurem-väiksem teebki kohtuotsuse - selline omakohus käib. Ja isegi kui Spacey ja Weinstein ja kes tahes läheks kohtusse - ma ei kaitse neid -, aga juhuslikult võidaks, siis midagi ei loeks, sest otsus on tehtud," ütleb Oja. "Mingi õudne jauramine käib, ausõna, ja inimesed nagu ei teagi ja aina segasemaks minnakse, see on jube: kaikad püsti ja aina kolakad käivad. Aga ise ollakse inglid."

Lõpetuseks, kuidas aga teha nii, et kui on 24. veebruar, Eesti 100. sünnipäev ning paljud inimesed sõidavad Tartusse Eesti Rahva Muuseumisse pidulikule vastuvõtule, ei oleks Tiit Ojasoo järelhaagis - elatud elu slepp - see, mis peomeeleolu rikuks ja paneks inimesi lavastust vaatama rusikas taskus?

"Et kui inimene on valitud ja protsess juba käib ja paljud kolleegid, kes ütlevad, et protsess juba käib... No kus nad varem olid, kas nad ei teadnud? Kuidas nad ei ole eluga kursis? Juba siis, kui määrati, kus nad siis olid, magasid või? Masin on käima pandud, inimesed teevad eeltööd, siin ei olegi midagi. Kuu aega on jäänud," ei näe Peeter Oja võimalust seda masinat peatada.

"Üks tee on Tiit Ojasoo enda riigimehelikkus - astuda kõrvale. Teine variant ongi nii, et me peame taluma seda," pakub välja Helve Särgava.

"Lahendada võib-olla seeläbi, et mõelda, miks seal tegelikult kohal ollakse, kas see seik on tõesti midagi sellist, mis sellist ainukordset pidu, mida saabki olla vaid üks kord vabariigi elus, ära rikkuda lasta? Tuleb südamed natuke suuremaks teha pidupäeva puhul, kui nad ei ole juba piisavalt suured," soovitab Meelis Oidsalu.