Kõrgeim ehk kolmas seisunditase, mis kehtib riigi põhimaanteedel, nõuab, et teepind või vähemalt sõidujäljed on lume- ja jäävabad.

Lumetõrjet tehakse seejuures hiljemalt viie tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu. Lume paksus teepinnal ei tohi ületada nelja sentimeetrit. Libedusetõrjet tehakse hiljemalt nelja tunni jooksul pärast libeduse tekkimist.

2016. aastal kehtestas maanteeamet ise täiendava seisundinõude 3+ suure liiklussagedusega maanteedel: Tallinna–Narva, Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa kuni Võruni, Jõhvi–Tartu–Valga, Tallinna–Pärnu–Ikla, Tallinna–Paldiski ja Tallinna ringteel.

Talvise seisunditaseme 3+ puhul on hooldustsükli aeg nõutava haardeteguri (sõidujälgedes 0,30 ja teistes kohtades 0,28) tagamiseks kaks tundi, muud hooldustsükli ajad ja nõuded kattuvad 3. seisunditasemega.

Taseme 3+ peamine erinevus tasemest 3 seisneb libedustõrje kiirema teostamise nõudes: päevasel ajal kaks tundi nelja tunni asemel ja öisel ajal neli tundi kaheksa tunni asemel.

Silmas tuleb pidada, et kiiremast libedusetõrjest on rohkem kasu peamiselt siis, kui lund ei saja ega tuiska. Pigem sügisperioodil, kui esimesed öökülmad võivad sajuta ilma korral teedele siiski kiilasjää tekitada. Sel puhul aitab kloriidide puistamine libedust ennetada.

Kui aga on teada, et ees on ootamas tihe lumesadu, siis ennetavalt teedele libedusetõrjet enamasti ei tehta, sest sellega kaasneks hoopis jääkihi teke lumekihi alla.

Kolmapäeval hukkus Eesti teedel kolm inimest. Neist kaks õnnetust toimus Tallinna-Tartu maanteel, kümnekilomeetrise vahega kahe ja poole tunni jooksul.

Maanteeameti ida regiooni hooldevaldkonna juht Andres Piibeleht ütles neljapäeval intervjuus Vikerraadiole, et teehooldajad reageerisid siis, kui tuisk oli vaibumas.

"Mõlemalt poolt, nii Paidest kui Koselt sõitsid puisturid välja enne, kui see esimene õnnetus juhtus. Mindi ennetama halbu õnnetusi, paraku läks nii, nagu ta läks," sõnas Piibeleht.

"Ennetada saab libedust, mis tekib temperatuuri kõikumisest. See, mis tuiskab ülevalt tee peale, seal tekitab sool liiga vara panekul vastupidise efekti. Tõrjuda ja puhastada saab seda lund, mis alla on sadanud," lisas ta.

Kolmapäevane õnnetus, mis nõudis bussijuhi elu. Foto: Kaarel Tooming/ERR

Võimalus esitada kahjunõuet

Maanteeamet kinnitas ERR-ile, et liiklejal on alati õigus esitada kahjunõue, kui liikleja on saanud kannatada ja tema arvates on tegemist tee seisundinõuetele mittevastavusega. Kahjunõudeid maanteeametile ka esitatakse.

Lepingulist järelevalvet teehooldelepingute üle teeb maanteeamet pidevalt nii tavapärase kui ja perioodilise järelevalvena.

Tavapärase ülevaatuse tegemine sõltub puuduste esinemisest, sealhulgas ka talvise seisundi kontrollimise vajadusest, mille jooksul hinnatakse põhiliselt teel oleva lumekihi paksust ja teepinna haarduvust.

Perioodilist ülevaatust tehakse kord kuus teehooldeettevõtja kuuajalise tegevuse hindamiseks.

Millal on tee libe?

Maanteeameti hooldeosakonna juhtivinsener Rain Hallimäe selgitas, et teehooldes kasutatakse libeduse määramiseks konkreetset näitajat, milleks on haardetegur.

Tegemist on suhtelise ühikuga, mille teoreetiline arvväärtus küünib nullist üheni. Väärtus null oleks tinglikult olukord, mil sõiduk pidama ei jäägi, ja väärtus üks võrduks sõitmisega vastu seina. Tegelikkuses kõigub haardetegur mõõdetavate seadmetega piirides 0,10st kuni 0,60…0,80ni.

Haardeteguri väärtus vahemikus 0,10…0,15 kujutab endast ligilähedaselt olukorda, mil on tegemist märja jääga ehk kui jäisel pinnal on vee- või lumekiht või teel on nn must (mittenähtav) jää või külmale pinnale on sadanud vihma või sajab jäävihma.

Need olud on kõige ohtlikumad, ja ohtlikud kõigile, olenemata sõidukist, rehvidest ja juhi sõidukogemusest. Samas võivad need tekkida üsna ootamatult, sest ilmamuutuste prognoosimine ei pruugi alati õnnestuda ja teehooldetehnika igale poole korraga ei jõua.

Stabiilsetes ilmaoludes tagab maanteeamet haardeteguri väärtuse vähemalt 0,20 kõikidel, ka väikese liiklusega riigiteedel. Tegelikkuses võib siis teepinnal olla kinni sõidetud lumekiht, pind võib olla jäine, aga karestatud, kruusateedel on kivikesed väljas. Kattega teede pind võib, aga ei pruugi olla libedustõrjematerjalidega töödeldud.

Haardeteguri väärtuse 0,25 puhul võib teepinnal esineda lund, teepind on enamasti libedustõrjematerjalidega töödeldud, kuid pind ei pruugi olla lume- ja jäävaba. Selline tee on talverehvidega autoga hästi sõidetav, kuid sõidutingimused ei ole suvistega võrreldavad. Võib esineda nn lume- või lörtsilibedust, pidurdusmaa on pikem, möödasõidud on ohtlikumad. Haardetegur 0,25 tagatakse peamiselt tugiteedel, mille liiklussagedus on Eesti keskmisel tasemel.

Haardeteguri väärtuse 0,30 puhul on sõidujäljed üldiselt lume- ja jäävabad. See haardetegur tagatakse suurtel riigiteedel.

Libeduse tekkimisel võib kõikide mainitud haardetegurite saavutamine võtta aega nn hooldustsükli pikkuse aja ja igal ajahetkel nimetatud väärtusi ei tagata.

Seega on tee libeduse määramisel kolm taset, mida riigiteedel kasutatakse ja mida sõitjad arvesse peaksid võtma. Kõige väiksematel ehk enamikul teedel tagatakse haardetegur 0,20. Keskmise liiklusega teedel haardetegur 0,25 ning riigi peamistel teedel haardetegur 0,30.

Vaata ka ETV saadet "Punane sekund", mis keskendus libedale teele: