"Kavatsuste protokoll ei kohusta kumbagi poolt millekski. See ei ole leping. Sel nädalal on juttu olnud justkui riik teeks väga hinnalise kingituse kellelegi. Maksmaksja on andnud RMK-le ülesande Eesti metsa võimalikult efektiivselt majandada, mida kõrgemat hinda ja mida stabiilsemalt, seda paremini RMK juhid on oma tööd teinud," tõdes Samost.

Samosti sõnul oleks iseasi siis, kui laual oleks mingi reaalne leping, mille kestvus oleks 15 aastat ja hind oleks pandud 15 aastaks lukku.

"Ega sellised asjad täitsa võimatud ju tegelikult ei ole. Peaaegu 20 aastat tagasi üks Ameerika Ühendriikide ettevõte tahtis osta Narva Elektrijaamu ja toona räägiti väga palju NRG lepingust, kus tõesti oligi 15 aastaks kilovati kaupa fikseeritud, kui palju elekter Eesti inimestele maksma hakkab. See oligi väga halb leping, õnneks jäi see teostamata," ütles Samost.

Samosti sõnul on RMK ja Est-Fori vahel plaanitav kavatsuste protokoll aga hoopis midagi muud.

"Tegemist on lihtsalt paberiga, mis ütleb, et meie tahame puitu osta sellistes kogustes ja RMK ütleb, et meil on see puit olemas ja kui me lepime hinnas kokku, hind vastab turutingimustele, siis me ka müüme seda puitu," selgitas Samost.

Ruussaar märkis, et kui see tehas rajatakse, siis on tegemist ilmselt Eesti ajaloo ühe suurima investeeringuga.

"Konkurent Graanul Invest ei saagi teistmoodi tegutseda, kui väita oma konkurendi kohta seda, teist ja kolmandat. Tegelikult on ju see, et puitu veetakse arutult välja Skandinaaviasse ja Valgevenesse ja mitte nii, et see annaks siin tööd inimestele," nentis Ruussaar.

Samosti sõnul ongi tekkinud veider olukord, et kui erakapital rajab ühe kaasaegse ettevõtte, mis puidust mitu korda väärtuslikuma asja teeb, siis öeldakse, et meil ei ole seda vaja.

"Me peaksime ühiskonnana olema võimelised kõikide nende huvigruppide taha nägema. Muidu jääb muinasjutuline mulje, et ühelt poolt tulevad Eesti kõige suuremad kapitalistid - sadama ja puidutöötlemise tehaste omanikud, teiselt poolt lillelapsed pärjad peas, saavad lagedal aasal kokku ja tantsivad kapitalismi poolt ja kapitalismi vastu. Sellised asjad on ainult lasteraamatutes võimalikud, sest tegelikult on neis asjades taga reaalsed majanduslikud huvid," arvas Samost.

Ruussaare sõnul on kindlasti majanduslikud huvid, kuid ka väga palju emotsioone ning küsimus on, kui palju nende majanduslike huvide taga olevad ettevõtted püüavad üles kütta neid emotsioone, mis on seotud Emajõu puhtusega ja keskkonnaohtudega tselluloositehase rajamise puhul.

"Mina olen lugenud vaid seda, et Eestis kehtivad EL-is kehtestatud normid, millest üle ei saa astuda. Mina olen lugenud seda, et see tehas saab olema täiesti kaasaegne ja ei reosta keskkonda. Kuna osa sellest puidust, mida tehas peab tarnima, on vähemväärtuslik lehtpuu, mitte okaspuu, siis on kohe välja ilmunud mingisugune huvigrupp, kes on üle lugenud kõik Eestis raie alla kuuluvad kuused, männid ja ütlevad, et nüüd on katastroof käes," rääkis Ruussaar.

"Oleme Eestis olukorras, kui tehakse mingisugune plaan, mis teeb riigile või tööhõivele head ja siis tuleb maa seest välja mingi kont, pannakse ehitus seisma. Igasugune natuke suurem projekt saab kohe ka kohaliku või ka üleriigilise vastulöögi," tõdes Ruussaar.

Samosti sõnul on tselluloositehasel vaieldamatult keskkonnamõju olemas ning seda tulebki uurida ja tagada, et keskkonnamõju vastab kehtestatud piirmääradele.

"Kui see tehas ei vasta neile piirmääradele, siis see tehas tööle ei hakka. Nii lihtne see Eestis ongi. Eesti inimesed ei ole ilmselt kursis sellega, kui palju, sõna otseses mõttes sadu miljoneid eurosid on pidanud suured Ida-Virumaa tööstusettevõtted viimase 10-15 aasta jooksul investeerima, et vastata keskkonnanõuetele ja jätkata tegevust. Sellest ei ole eriti palju räägitud, kuid need on sajad miljonid. Reaalselt need ettevõtted töötavad edasi ja õhu puhtus on tagatud," märkis Samost.

"Kui tehas pannakse püsti ja hakkab keskkonda reostama sellisel määral, et ei mahu Eestis kehtivatesse nõuetesse, siis see tehas pannakse seisma," ütles Samost.