Hanno Pevkur tänab ilmselt saatust ning IRL-i ja sotside korraldatud võimupööret sügisel 2016, mille tulemusena tema enam siseminister ei ole. Sest kui oleks, peaks ta sööma kõik oma lubadused ehitada valmis Eesti 100. sünnipäevaks riigipiir vastu Venemaad.

Toetus kahtedeks parlamendivalimisteks

Veel poolteist aastat tagasi ütles Pevkur siseministrina enesekindlalt, et Taavi Rõivase valitsus on "seadnud endale ambitsioonika eesmärgi ehitada Eesti ja Vene vaheline piiritaristu välja Eesti 100. sünnipäeva-aasta lõpuks". See oleks siis tänavuse aasta lõpuks.

Nüüd on ammu selge, et nii kiiresti piir ei valmi. Paari aasta eest muretses toonane rahandusminister Sven Sester, et rohkem kui 70 miljoni eurone projekt on kallis. Lõppev nädal tõi teadmise, et tehnoloogiliselt kaasaegse Eesti-Vene piiri ehitamine maksab 200 miljoni euro ringis.

Praegu tundub, et kolm ja pool aastat tagasi alanud lubaduste laviin rajada kiirelt ja peaaegu odavalt Eesti-Vene piir oli Reformierakonna kerglane poliitloosung, et püüda lisatoetust kahtedel parlamendivalimistel.

Meenutagem, millest kõik algas. 5. septembril 2014 korraldas Vene vastuluure FSB lõksu kaitsepolitseile: nad meelitasid kapo ametniku Eston Kohveri Eesti-Vene piirile kohtuma oletatava infoallikaga ning röövisid Kohveri, kes alles aasta hiljem vahetati riigireetur Aleksei Dresseni vastu. Mõlemad, kapo ja FSB kasutasid kumbki oma huvides seda, et Eesti kagupiir oli võsas ja samahea kui märgistamata.

Siseminister Loodus murdis tabu

Piiri, mida poliitiliselt korrektselt nimetatakse ajutiseks kontrolljooneks, ei olnud Eesti pool eriti märgistanud ega puhastanud põhjusel, et kahe riigi vahel puudus ja puudub piirileping. See leping peabki täpselt sätestama, kust piir kulgeb.

Vaid Tarmo Loodus siseministrina julges idapiiri mittemärkamise poliitikast lahti öelda, kui andis sügisel 2000 korralduse paigaldada sinna plastikust kollased hoiatussildid "Seis! Eesti piir!" . Põhjuseks olid tol seenerikkal suvele Värska kandis Venemaale eksinud ligi 80 seenelist.

Ja kui siis pühapäeval, 19. novembril 2000 kell 10 lõi Värska kordoni toonane ülem leitnant Andres Oimar kirvesilmaga üheksa korda äsades esimese kuusepostile kruvitud hoiatussildi Piusa jõe kaldaliiva püsti, oli see esimene Eesti-Vene piiri märgistamine.

Kokku panid piirivalvurid Eesti maismaapiirile keskmiselt sajameetriste vahedega viis ja pool tuhat hoiatussilti. Piirivalve Kagu piirkonna ülem major Rein Orav nimetas seda nn sildioperatsiooni ajalooliseks sündmuseks. "See on esimene samm tähistada vastu Venemaad kulgevat piiri," ütles ta Postimehele. "Lõpuks ometi saame maha märkida joone, kus Eesti võim algab ja kus lõpeb."

Ka EL-i ja NATO välispiir

Kapo ametniku Eston Kohveri röövimise järel keskendusid poliitikud, ja mitte ainult nemad, idapiiri nähtavaks muutmisele. Pealegi, ees olid 2015. aasta parlamendivalimised. Sama otsustavalt nagu Reformierakonna esimeheks tõusnud Taavi Rõivas kõndis peaministrina Ämari lennurajal, NATO hävitajad tema kohal lendamas, müttasid ministrid telekaamerate ees võsastunud idapiiril, lubades selle kiiret väljaehitamist.

Eesti ei ole Ungari, kes vastu Serbiat püstitab põgenike kaitseks vaid okastraataia. Eesti rajab valveseadmeid ja andureid täispikitud piiri, mida ülevalt vaatlevad meie droonid – see oli 70 miljoni eurone lubadus.

Praegu, nagu juba öeldud, on hinnalipik kaks ja pool korda suurem. Ka võtab unistuste piiri ehitamine plaanitust mitu aastat rohkem aega. 2019. aasta parlamendivalimiste eel ei saa ükski erakond piiri-teemat enda valimisratsule saduldada, kuigi just see näis olevat Rõivase valitsuse üks tulevikku vaadanud lootusi.

Pole kahtlust, et Eesti vajab korralikult ehitatud idapiiri, mis on ka osa Euroopa Liidu ja NATO välispiirist. Aga seda ei rajata poliitilise hoogtööna. Sisejulgeoleku ja riigikaitse valdkond ei saa muutuda erakondlike plusspunktide korrutustabeliks.