Ülikoolide rektorid ütlesid reedel ERR-ile, et nõustuvad Tallinna Ülikooli õppeprorektori Priit Reiska hinnanguga, et tasuta kõrgharidus on oma elu ära elanud.

Üliõpilaskondade liit meenutas, et kõrghariduse probleemid on praegu samasugused nagu kümme aastat tagasi, mil ülikoolides olid nii riikliku koolitustellimuse ehk tasuta õppekohad kui ka tasulised õppekohad.

"Kõrgkoolide võrk oli killustunud ja ebaühtlane, eksisteeris põhjendamatut erialade dubleerimist ja tarbetut riigisisest konkurentsi kõrgkoolide vahel, mis tingis kõrgkoolidele antava raha ebatõhusa kasutamise," selgitas liit.

"Hetkel pole olukord oluliselt parem, kuna töö on veel pooleli seoses laialdase konsolideerumisega õppe- ja teadustöö kvaliteedi parendamise, ülikoolide majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse tagamise ning ressursi kasutamise optimeerimise eesmärgil. Jätkuvalt õpetatakse ülikoolides erialasid, mida ei ole kokku lepitud tulemuslepingutega ning see on üks peamistest põhjustest, miks haridus- ja teadusministeerium ei ole olnud valmis kõrgkoolidele õppe läbiviimiseks rohkem raha andma," lisas liit.

Üliõpilaste hinnangul õppemaksude kehtestamine probleemi ei lahenda. Samas tuleks nende sõnul oluliselt suurendada riigi panust.

"Hetkel on kõrghariduse rahastus ebapiisav. Haridussilma andmetel moodustavad valitsussektori kulutused kõrgharidusele SKT-st järjest väiksema osa, kahanedes 2012. aasta 1,44 protsendi tasemelt 2015. aastaks 1,13 protsendi tasemele. Eesti Üliõpilaskondade Liit teeb ettepaneku suurendada juba käesoleval kevadel toimuvate riigieelarve läbirääkimiste raames kõrgharidusele suunatud rahastust," kommenteeris liit.

Eesti Üliõpilaskondade Liidu vastulause rektoritele täismahus:

Tasuline kõrgharidus ei ole lahendus

Kuigi näiliselt paistab olevat lihtne kehtiv kõrghariduskorraldus uuega asendada, tuleb teemasse rohkem süveneda ning seda põhjalikumalt vaadelda. Meenutame hetkeks viimast 10 aastat kõrgharidusmaastikul.

2007. aastal, mil oli veel nii riikliku koolitustellimuse (tasuta õppekohad) kui ka selle kõrval tasuliste õppekohtadega kõrghariduse periood, esinesid sarnased probleemid praegusega: kõrgkoolide võrk oli killustunud ja ebaühtlane, eksisteeris põhjendamatut erialade dubleerimist ja tarbetut riigisisest konkurentsi kõrgkoolide vahel, mis tingis kõrgkoolidele antava raha ebatõhusa kasutamise. Hetkel pole olukord oluliselt parem, kuna töö on veel pooleli seoses laialdase konsolideerumisega õppe- ja teadustöö kvaliteedi parendamise, ülikoolide majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse tagamise ning ressursi kasutamise optimeerimise eesmärgil. Jätkuvalt õpetatakse ülikoolides erialasid, mida ei ole kokku lepitud tulemuslepingutega ning see on üks peamistest põhjustest, miks Haridus- ja Teadusministeerium ei ole olnud valmis kõrgkoolidele õppe läbiviimiseks rohkem raha andma. Üliõpilastele õppemaksude kehtestamine seda probleemi ei lahenda, küll aga on vaja senisest oluliselt suurendada riigipoolset panust. Hetkel on kõrghariduse rahastus ebapiisav. Haridussilma andmetel moodustavad valitsussektori kulutused kõrgharidusele SKP-st järjest väiksema osa, kahanedes 2012. aasta 1,44 protsendi tasemelt 2015. aastaks 1,13 protsendi tasemele. Eesti Üliõpilaskondade Liit teeb ettepaneku suurendada juba käesoleval kevadel toimuvate riigieelarve läbirääkimiste raames kõrgharidusele suunatud rahastust.

Konsolideerimine ehk ressursside koondamine, seda nii haridusasutuste, aga kasvõi parimate õppejõudude ja õppevahendite ühendamise või ühiskasutamise näol annab võimaluse maksta pädevatele ja tipptasemel õppejõududele väärikat palka, kasutada parimaid õppevahendeid, soodustada õppeasutuste vahelist koostööd ehk üleüldiselt tõsta hariduse kvaliteeti. Selle juures on oluline, et ressursi koondumisel tagataks kõrgkoolide võimekus Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise jaoks mõtestada erinevatel elualadel. Siinkohal ei saa lootma jääda kõrgharidusasutuste enda initsiatiivile ühinemisprotsess läbi viia, vaid see vajab riigipoolseid suuniseid ja laiemaid ühiskondlikke kokkuleppeid. Akadeemilise vabaduse sildi all ei saa ega tohi meie väheseid ressursse ebamõistliku riigisisese konkurentsi peale kulutada. Kõik meie ressursid tuleb rakendada otsustavalt õppekvaliteedi tõstmise vankri ette, et meie kõrgharidussüsteem tervikuna oleks maailmas konkurentsivõimeline.

Raha puudus on muutmas küsitavaks ka kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse. Kvaliteet nõuab investeeringuid, kuid tõeline väärtus saavutatakse ressursside oskuslikumal rakendamisel. Täna tuleb kvaliteetsema kõrghariduse saavutamiseks kriitilise pilguga otsa vaadata Eesti kõrgharidusvõrgustikule, aga samuti riigi enda prioriteetidele. Küsimus taandub lõpuks sellele, mida peame oluliseks, mis on meie jaoks prioriteetne. Kas Eesti vajab kõrgetasemelist eestikeelset õpet ning teadust säilitamaks oma keel ja kultuur üha rahvusvahelistuvas maailmas? Kas meie jaoks on väärtus, et Eesti noored saavad tasuta üldhariduse järgselt omandada tipptasemel ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kõrgharidus oma koduriigis? Või asume konkureerima ainult teiste riikidega õppes ja teaduses, kuhu suunas me nii tasuliste õppekohtade kui ka inglise keelsete õppekavade mahu suurendamisel paratamatult liigume? Ingliskeelsete õppekavade arv üha kasvab, kuna need võimaldavad luua tasulisi õppekohti ja selle läbi täita kõrgkooli eelarvet. See kõik aga on toimunud paraku ka eestikeelsete õppekavade arvelt. See viib olukorrani, kus on vajalik üle minna ingliskeelsele õppele ja teadusele, mis omakorda seab ohtu põhiseaduses määratletud eesmärgi täitmise: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Kuidas nüüd oligi - talendid riigist välja või koju?

Olukorras, kus kõrghariduse omandamine Eestis muutub tasuliseks, on võimalik stsenaarium, kus niigi hoogustunud välismaale õppima asumine muutub noorte seas veelgi populaarsemaks. Eesti kõrgkoolid kaotaksid sel juhul kõige olulisema konkurentsieelise välismaa kõrgkoolide ees, milleks on eestikeelne tasuta kõrgharidus. Noored, kel keeled suus, liiguvad mujale, kus kõrgharidus on tasuta ja eeldused parema elujärje saavutamiseks kõrgema sissetuleku näol olemas.

Samuti võib tasuline kõrgharidus olla oluliseks pärssijaks elukestva õppe laiapinnalisel realiseerumisel. Täiskasvanud õppurid, kes soovivad end täiendada töötamise kõrvalt, ei pruugi saada seda majanduslikel põhjustel endale lubada, eriti praeguste väheste stipendiumite ja kesise õppetoetuste ning õppelaenusüsteemi valguses. Õppemaks suurendab sotsiaalset ebavõrdsust takistades kõigile võimekatele võrdset ligipääsu kõrgharidusele ning raskendab seeläbi kõrghariduse eesmärkide täitmist. Kõrgharidusse ei ole õige tuua lisaraha üliõpilaste majandusliku koormuse suurendamise arvelt. Kui Eesti eesmärk on suurendada elanike hariduslikku kvalifikatsiooni ja tõsta nende võimalusi iseseisvalt hakkamasaamiseks, siis tasuta kõrgharidus on selle üks eeldusi.

Laisad üliõpilased

Üliõpilaste "laiskus" tähendab tegelikkuses nende üleväsimust. Me ootame üliõpilastelt täiskohaga õppimist, ent ebapiisava sotsiaalsete garantiide (toetuste ja stipendiumite süsteemi) tõttu soosime ka seda, et üliõpilane õppetöö kõrvalt ka (pahatihti täiskoormusel) töötaks. “Laisad” üliõpilased maksavad juba ka täna nn trahvirahade näol. Hiljutise Praxise uuringu järgi ilmneb, et 66 protsenti üliõpilastest töötab, neist omakorda 77 protsenti tõi peamise põhjusena välja vajaduse töötada elamiskulude katteks. 69 protsenti töötavatest üliõpilastest nimetas teise peamise põhjusena töötamist kogemuse saamise nimel. Üle poole töötavatest üliõpilastest töötavad täiskoormusel. Mitte, et töötamine, veel enam erialasel ametikohal töötamine, oleks Eesti Üliõpilaskondade Liidu silmis negatiivne aspekt. Kuid üliõpilast ei tohi pidada üliinimeseks.

Me ei saa eeldada, et üliõpilane on rakkes veidi utreeritult 80 tundi nädalas ning suudab kaasa lüüa ka õppetöö välistes tegevustes. Ta peab paratamatult valima, kas keskendub eelkõige töötamisele või õpingutele. Mõlemasse võrdväärselt panustada ei ole võimalik. Seda olulisem on signaal, mida riik õppurile saadab. Kas riik pakub tasuta õpet koos piisavate sotsiaalsete garantiidega ja paindlikkusega õppetöös, mis võimaldab ühildada nii pereelu, õpingud kui ka töötamise (ja seeläbi toetab elukestva õppe rakendumist) või jätab kogu koorma õppuri kanda? Küsimus on prioriteetides ja tegelikult ka väärtustest. Kas Eesti riigi ja laiemalt ühiskonna jaoks on tasuta eestikeelne kõrgharidus väärtus või mitte? Kui on, siis see on meie kõigi ühine ülesanne leida selleks piisavad ressursid.