Serbia inimõiguste organisatsiooni YUCOM direktor Milan Antonijevic ütles "Aktuaalsele kaamerale", et Serbia mõjukad meediaväljaanded paljundavad kriitikavabalt Kremli seisukohti ja sama teevad paljud poliitikud Belgradis.

"Kui analüüsida meie poliitikute retoorikat, siis osa valitsusest ei edasta euroopalikke sõnumeid, vaid kalduvad Venemaa poole, jättes kohalikele tunde,
et Venemaa on igavene sõber ja EL üritab Serbiat ära kasutada," selgitas Antonijevic.

Serbias viibinud ERR-i korrespondendi Johannes Tralla sõnul jääb kohalikust meediast mulje nagu oleks Venemaa seal peamine investor ja justkui oleksid ärisuhted Venemaaga Serbiale kõige kasulikumad. Peaminister Ana Brnabići sõnul on see mulje muutumas.

"Viimased küsitlused näitasid jaanuaris, et 52 protsenti kodanikest toetavad EL-i. Aga huvitaval kombel näitasid ka, et Serbia kodanikud mõistavad, et kõige suurem rahaline tugi ja annetused tuleb EL-ist. Veel hiljuti oli see Venemaa. Venemaa teab, et meie strateegiline eesmärk on Euroopa Liit ja EL-i riigid teavad, millest meie lähedus Venemaaga tuleb. Ma ei ütleks, et need on võistlevad või vastuolulised eesmärgid. Pole mingit kahtlust, milline on Serbia tulevik," rääkis Brnabić.

Seevastu NATO-ga liitumisest ei taha suurem osa serblasi midagi kuulda. Põhjused selleks on linnapildis tänagi selgelt näha - veidi vähem kui 20 aastat tagasi pommitasid NATO lennukid Serbia rahvustelevisiooni hoonet, mille tagajärjel hukkus 16 teletöötajat.

Serbia televisiooni keeletoimetaja Jelena Dubajic Pantic oli tööl kui Slobodan Milosevitši sõjamasina osaks peetud telemaja pihta anti õhulöök. Allianss oli Belgradi sihtmärkidest teavitanud, aga televisiooni juhtkond otsustas inimesed tööle jätta.

"Meie ümber hakkas lendama peenikest kivitolmu hoonest, mis lihtsalt - vaadake, kuidas see välja näeb - kukkus, korrused lihtsalt kukkusid üksteise peale," meenutas Jelena Dubajic Pantic.

Ta meenutas hukkunud kolleege, kelle nimed on graveeritud mälestustahvlile rusude ees, mis ei lase serblastel vastuolulist ajalugu unustada.

"Need olid tavalised inimesed, kes tegid tavalist tööd oma tavapärase inimelu jaoks, mitte poliitikat. Ja see on häbiväärne, häbi Euroopa tsivilisatsioonile. Ma arvan, et meie riik ei peaks veel pikka, pikka aega, aga võib-olla mitte kunagi, olema NATO liige," sõnas ta.

Täispikk intervjuu Serbia peaministri Ana Brnabićiga:

Narratiiv, mida Brüsselis kuulda võib, kirjeldab, et viimase kümne aasta jooksul, mil EL ei ole piirkonna vastu suurt huvi üles näidanud, on toimunud taandareng demokraatias ja õigusriigis.

Serbia kannatas palju globaalse majanduskriisi tõttu. Mis on omamoodi imelik, sest 1990. aastatel muutus me majandus väga paindlikuks, me ei sõltunud pankadest. Serbia ei oleks pidanud nii palju kannatama. Toonane valitsus ei kasutanud globaalset kriisi kõige paremini ega positsioneerinud Serbiat kõige paremini.

Neli-viis aastat tagasi lahutas Serbiat pankrotist kolm kuud, nii et esmalt pidi eelmine valitsus keskenduma makromajanduslikele reformidele, kokku tõmbama eelarve jne. Õigusriik kannatas teatud määral, sest eelmised valitsused püüdsid teha justiitsreforme väga halvasti. Serbia justiitssüsteem kannatas selle pärast.

Nüüd, kus eelarve on konsolideeritud ja valitseb makromajanduslik stabiilsus, oleme vähendanud töötust ja riigivõlg väheneb pidevalt, oleme alustanud avaliku sektori reformi ja oleme tähelepanu pööranud õigusriigile. Muudame põhiseadust, et meie kohtud oleksid iseseisvamad, aga ka tõhusamad ja vastutusvõimelisemad. Ma olen rahul reformide kiirusega Serbias. Need on olnud vaprad ja tõhusad.

Kas tavaline serblane on EL-i osas entusiastlik või on seda keeruline müüa?

EL-i entusiasm kasvab. Hetkel on umbes 52 protsenti serblastest euroopameelsed – ilma igasuguse kampaaniata. Päris paljud on kahevahel. Kui referendum tuleks homme, siis oleksid nad pigem poolt kui vastu. See näitab hästi, kuhu Serbia teel on. Üle 60 protsendi serblastest on väga toetavad EL-i liitumisprotsessis kaasnevate reformidega. Taas hea signaal. Ma arvan, et Serbial on veel pikk tee reformide mõttes, et oleksime valmis EL-iga liituma.

Kui riigid ei ole valmis, ei ole EL-iga liitumine kasulik. Avad turu, toimub suur ajude väljavool, põllumajandus ei ole konkurentsivõimeline, majandus ei ole konkurentsivõimeline.

Me üritame oma kodanikele öelda, et reformid on eelkõige vajalikud meie jaoks, me ei tee seda EL-i pärast.

Teil on lähedased suhted Venemaaga. Kui vaatate seda, mis on juhtunud viimastel päevadel kui Venemaad süüdistatakse närvigaasi kasutamisel Euroopa riigi vastu, siis kuidas Te Serbia peaministrina seda suhet kirjeldaksite – see tundub üsna konfliktne.

Ma ei näe selles konflikti. Meie strateegiline eesmärk ja kõige olulisem välispoliitika eesmärk on EL-iga liitumine. EL-i liikmesriigid on meie kõige olulisemad kaubanduspartnerid. Üle 65 protsendi kaubavahetusest toimub EL-iga. Pole mingit kahtlust, milline on Serbia tulevik.

Teisest küljest on Serbial lähedased suhted Venemaaga, mis tuleb traditsioonidest, religioonist, aga ka majandussidemetest. Meil on Venemaaga vabakaubandusleping ja energiasidemed – kogu meie gaas tuleb Venemaalt.

Aga meil on Venemaaga väga läbipaistev suhe. Venemaa teab, et meie strateegiline eesmärk on EL ja EL-i riigid teavad, millest meie lähedus Venemaaga tuleb. Ma ei ütleks, et need on võistlevad või vastuolulised eesmärgid.

Te olete väga optimistlik Euroopa Liidu suhtes, aga mitte väga optimistlik NATO suhtes. Kas näete, et sellest keerulisest ajaloost on võimalik üle saada?

Muidugi. Serbia on väga avatud ja läbipaistev oma eesmärkide suhtes. Kui me oleme Brüsselis, Moskvas või Washingtonis. Serbia on pühendunud sõjalisele neutraalsusele. Me ei taha saada NATO liikmeks, samas on meil võimalikest tihedaim partnerlus NATO-ga rahu nimel.

Pole ilmselt hästi teada, aga arvestades ühiseid sõjalisi harjutusi on Serbial kõige rohkem ühiseid treeninguid USA-ga, seejärel NATO-ga ja alles seejärel Venemaaga. See pole üldteada ja seetõttu valitsevad uskumused mitte faktid.

NATO austab meie sõjalist neutraalsust nagu meie austame teiste riikide soovi NATO liikmeks saada. Nii et ma ei ütleks, et sellega on probleeme, aga me jääme oma sõjalise neutraalsuse juurde.

Kui vaadata Serbia meediat, jääb mulje nagu oleks Venemaa peamine investor, nagu ärisuhted Venemaaga on Serbiale kõige kasulikumad. Näete Te selles muljes probleemi?

Kui serblastelt küsida, siis nad ütlevad, et Venemaa on see, kes meid aitab ja EL on meid unustanud. See mulje on muutumas. Viimased küsitlused näitasid jaanuaris, et 52 protsenti inimestest toetavad EL-i. Aga näitasid ka, et Serbia kodanikud arvavad, et kõige suurem raha tuleb EL-ist. Hiljaaegu oli see Venemaa. Valitsus teeb head tööd näitamaks, et EL on meie suurim partner.

Nagu igas riigis on ka meil lääne- ja idameelset parteid. Ühe ja teise partei toetajaid. Serbias on pro-Russia meedia, aga on ka pro-EU meediat.

Me otsime partnereid kõikjalt maailmast – Venemaa, Araabia Ühendemiraadid, Hiina, India. Hetkel on kõige olulisem ülesanne Serbiale kasvatada majandust ja selleks peame leidma investoreid kõikjalt maailmast.

Kas 2025 on realistlik aeg Serbia EL-iga liitumiseks?

Ma ütleks, et see on ambitsioonikas, aga realistlik tärmin.