Miks teie Tartu Ülikooli rektoriks ei kandideeri?

Esiteks olen ma juba Tartu Ülikooli rektor olnud. Ja teine põhjus – mind valiti Eesti Rahva Muuseumi direktoriks ja oleks väga veider, kui leian enne sellele ametipostile asumist, et kuskil on teine koht, mida ma võiksin tahta.

Ülikoolist õige mitmed inimesed ju pakkusid teile – palun, tulge ja kandideerige?

Ikka võib pakkuda... Kui te turul käite, pakutakse teile ka igasuguseid asju, kõike ei pea ostma.

Ülikooli rektori valimised ei ole Tartu kalaturg, kuhu värske koha järele minnakse.

Täpselt nii. Ma kord juba tekitasin pahanduse, kui võrdlesin üht ülikooli Statoili bensiinijaamaga Jõhvis. Oli suur pahandus.

Kellele hoiate Tartu Ülikooli rektori valimistel pöialt – kas professor Margit Sutropile või professor Toomas Asserile?

See on küsimus, millele ma kindlasti ei vasta. Olles olnud ülikooli rektor, ei sobi mul hakata endiste kolleegide vahel valima ja ma ei vali ka. Loodan, et ülikool valib endale väärikaima kandidaadi. Nagu mulle kunagi öeldi: rektoriks ei saa kunagi parim võimalik, sest tema lihtsalt ei soovi rektoriks saada.

Aastatel 2003–2007 olite Eesti Maaülikooli rektor ja aastatel 2007−2012 Tartu Ülikooli rektor. Miks neid kahte ülikooli ei ühendatud, jutud ju olid?

Mitte ainult jutud, tegin ise toonasele [maaülikooli] rektorile Mait Klaassenile ja laiemale üldsusele ettepaneku, et võibolla oleks mõistlik arutada nende kahe ülikooli lähendamise teemat. Aga aruteluni me ei jõudnudki, sinna see jäi. Poliitiline huvi ei ole nii suur, et teemat edasi arendada.

Oleks see mõte jätkuvalt mõistlik?

Eesti riigis on palju asju, mis oleksid mõistlikud ära teha, aga reaalne elu on paraku teistsugune.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas teie toetate tasuta kõrgharidust?

Tasuta asjad on ikka toredad. Kui peaksin oma lapsed praegu kooli panema, oleks ju väga meeldiv mõelda, et selle eest ei pea väga palju välja käima, eriti kuna liigun nüüd kultuurivaldkonda, kus palgad ei ole nii kõrged kui kuskil mujal.

Aga kui sisuliselt rääkida, siis võiks olla meil osaline õppemaks. Kõik maksavad, aga... Õppemaksust oleks vabastatud need inimesed, kellel on majanduslikud raskused; need, kes õpivad väga hästi; ja nende erialade tudengid, mida riik arvab eriti tähtsateks, olgu see siis tehnikavaldkond või õpetajad. Võibolla neist paljudele on ka stipendium määratud. See annaks võimaluse tuua eraraha kõrgharidusse, aga samas on kõigil algusest peale selge – kui hästi õpin, olen õppemaksust vabastatud.

Aga võimalus, et magistriõppesse võiks minna ka ilma bakalaureuseõppe diplomita?

Ei arva, et neid saaks olema väga palju ja ülikoolil võiks olla otsustusõigus erandeid teha. Kas selle peab tingimata seadusesse panema, ei ole päris kindel.

Guugeldades leiame näiteid, kuidas inimesel pole peaaegu üldse uhket kõrgharidust, aga ta on elus hakkama saanud, Steve Jobs ja Bill Gates on tuntud lood. Aga seal [Google’is] pole nimekirja inimestest, kes on elus hakkama saanud, aga nad on kõrgharidusega ja paljud isegi doktorikraadiga.

Milline peaks olema järjest rahvusvahelisemaks muutuvas maailmas eduka kõrgkooli keel Eestis?

Keele küsimus on kogu aeg üleval olnud, alates rahvusülikooli loomisest. Ka toona, tuletan meelde, olid paljud õppejõud toodud naaberriikidest, eelkõige Soomest ja õpe ei olnud ainult eestikeelne.

Võõrkeelse õppega ei tohi muidugi minna liiale ja võõrkeelne haridus ei pruugi olla alati kõige parem, kuna me ei pruugi siia saada kõige paremaid õppejõude. Ja teistpidi: meie väga head õppejõud eesti keeles ei pruugi olla väga head võõrkeeles. Siis satume olukorda, kus auditooriumis on konarliku inglise keelega õppejõud ja kuulajateks on eri rahvustest tudengid, kes temast ka ideaalselt aru ei saa. Rääkida õppekvaliteedist on siis juba natuke naeruväärne.

Mina olen pigem seda meelt, et kui meil tõesti ei ole võtta eesti keeles õpetavaid õppejõude, aga on võimalus neid väljast tuua, siis tuleb seda teha, mis tähendab enamasti õpetamist inglise keeles. Kui siit ei saa head haridust, siis maailm on lahti, noor inimene läheb seda saama Eestist väljapoole ja teeb seda niikuinii võõrkeeles, ka võõrkeelses keskkonnas. See kaotus oleks meile palju suurem.

Nii et?

Nii et ma arvan, mingis mahus – kui see tagab kvaliteedi – on see igati mõistlik, nagu on mõistlik ka see, et siia tuleksid eri rahvusest noored inimesed. Teiste taustadega inimesed kipuvad ka teistmoodi mõtlema ja toovad siia innovaatilist lähenemist juurde. See ei ole halb.

Eesti keel niimoodi ohtu ei satu?

Mina ei karda eesti keele pärast. Minevikus on eesti keelele olnud palju karmimaid olukordi.

Ütlesite mullu sügisel ERR-i ajakirjanik Ainar Ruussaarele, et teie arusaama järgi on muuseum tänases valede maailmas see koht, kuhu lähed tõde otsima ning et kui varem oli selleks võibolla ülikool, siis nüüd saad tõe muuseumist, sest see on usaldusväärne paik. Miks ülikoolist enam tõde ei saa?

Eks tõekuulutajaid ole ülikooliski. Aga oleme täna jõudnud kummalisse kahepalgelisuse ja silmakirjalikkuse maailma, mis on jõudnud ka ülikooli seinte vahele, kus püütakse olla poliitkorrektne valdkondades, kus see pole vajalik, näiteks loodusteadustes.

Muuseum võiks aga tõesti olla paik, kus tõde paistab välja.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Mida arvate puidurafineerimistehase võimalikust ehitamisest Emajõe äärde?

Ükskõik millise tehase ja kuhu me teeme, siis selle keskkonnamõjud on negatiivsed. Nii naiivne ei maksa olla, et teeme tehase ja Emajõe vesi läheb veel puhtamaks.

Kui aga täna soovib investor enda rahaga neid uuringuid teha, siis miks mitte. Ja kui uuringud on objektiivsed ja piisavad, siis on see väga hea. Siis alles vaatame tehase ehitamise plaanile otsa, et kas seda on vaja või ei ole.

Ja isegi kui tehast ei tule, on uuringute tulemusi ometi võimalik kasutada ka teiste suurettevõtete puhul. Avalikkusel tuleb sellel kõigel silm peal hoida, et uuritaks õigeid asju ning et uurijad oleks objektiivsed, miks ei võiks nad olla ka meie ülikoolidest ja teadusasutustest.

Milleks neid uuringuid teha, kui Tartu linna ja valla volikogud on öelnud, et nemad seda tehast ei taha?

Kui nad ei taha, siis ei taha ja ega saa üle sõita ühest suurest linnast. Mina elan ka Emajõe lähedal ja elanikuna ma ei taha, et mingi tehas sinna tuleb. Aga kui tõstan kodaniku hoiaku kõrvale, siis teadlasena või vähemalt endise teadlasena ei meeldi mulle elada pimeduses.

Sama asi on fosforiidi uurimisega. Uurimine, et mis meil siin maapõues on, ei tähenda, et pöörame hullumoodi kõik tagurpidi ja Eestimaad enam ei ole. Seda ei juhtu. Aga kui elame teadmatuses, ei ole see kõige parem. Võibolla mõne jaoks on mugav, aga ei ole kõige mõistlikum.

Oletame, et uuringute tulemused ei näita tehase ohtlikkust, mis siis?

Siis on järgmise otsustamise koht. Täna on ühte patta pandud usaldamatus poliitikute vastu, usaldamatus investorite vastu jne. Eelhäälestus on olemas, aga kui teeme uuringud ära, mis näitavad, et tehas ei kahjusta keskkonda, kuid Tartu linn ikkagi ei soovi tehast, siis tuleb selle teadmisega midagi peale hakata.

Teine asi – kõik osapooled räägivad, et puitu on vaja väärindada. Oletame, et seda tehast ei tule. Minu küsimus on siis pigem riigijuhtide poole – millised on riigi sammud, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi sammud?

Kas panna raha rakendusuuringutesse, mida Eesti metsaga peale hakata? Kui tselluloositehas ei sobi, aga puitu meil on, mida siis teha selle asemel, et lihtsalt palgina välja vedada?

Kas selline tehas kahjustaks Tartu kui ülikoolilinna mainet?

Tehaseid on ülikoolilinnade ja muidu toredate linnade ümber mujalgi. Neid on ka Tartus ennegi olnud. Maine küsimus see pole. Küsimus on ikka selles, kas tehas on piisavalt keskkonnasõbralik.

Kui oleksite Tartu volikogu liige, kas te öelnuks kiiresti „ei“ sellele tehasele või tahtnuks näha täiendavate keskkonnauuringute tulemusi?

Volikogu puhul pole küsimus hääletamises, vaid õhustikus, mida videopildi vahendusel jälgisin. Kui soovime argumenteeritud diskussiooni, siis tuleb seda sellisel viisil ka läbi viia. Vahelehõiked ja aplausid ilmselt kütavad emotsioone üles, mitte vastupidi.

Te ju mõistate, miks Tartu volikogu oli „ei“-sõnaga üksmeelne ja keegi ei tahtnud vastuvoolu ujuda?

Kui see panna poliitilisse võtmesse, siis ma muidugi saan aru. On ju selge, et ükski poliitik ei taha teha ebapopulaarseid otsuseid. Riigikogu valimised ei ole ka just väga kaugel. Ma ei taha teha otsest vihjet valimistele, aga see on taustal selgelt olemas. Tehase tegemine on avalikkusele ebapopulaarne ja pole ainuke näide Eestis, kus poliitikud vajavad hääli.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas ja kui palju see iseloomustab Eestis ühiskondlikku väitlust laiemalt, ka julgust või julgusetust arvata peavoolust erinevalt?

Muidugi see vajab julgust. Eestis ongi probleem selles, et väga paljud ei ütle oma arvamust välja. See hoitakse enda teada, sest nii on ohutum elada.

Mind huvitaks küll teie arvamus, et kuidas tundub Tartu kui 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaadi tunnuslause „Ellujäämise kunstid“, „Arts of Survival“?

Kui sellele motole otsa vaadata, on see alalhoidlik, mitte tulevikku vaatav sõnum.

Jääks nüüd kuidagi ellu... Ma ei usu, et kultuuripealinna üle otsustajad tahaksid sellise motoga oma otsust Tartu kasuks teha.

Kas Tartu näitab hääbumise märke?

Tartut on maha põletatud ja ta on uuesti üles kerkinud... Vist Mart Kivastik ütles midagi taolist, et Tartu on nagu uinuv kaunitar, õun kurgus. Ja et kui asi ikka väga käest ära läheb, siis ta ärkab üles.

Üks kolleeg kirjeldas, et kui tema läheb Tartusse, siis haarab teda suur rahu, tahaks laiselda ja kõrtsis käia, aga Tallinnas tahaks tugevalt tööd teha.

New Yorgis või Pariisis on tempo hoopis teistsugune kui Tallinnas ja mõnes Aafrika riigis on tempo nii aeglane, et isegi tartlane muutub kärsituks. Olles viis aastat Tallinnas tegutsenud, muutun ka mina Tartu liikluses veidi närviliseks, et autod ei sõida päris sellises tempos nagu Tallinnas. Aga siis rahunen maha. Ka Eestis võiks kuskil olla koht, kuhu lähed ja ongi rahulik. Selles on oma võlu.

Kui õiges kohas asub ERM?

Tartu on Eesti Rahva Muuseumile õige koht. Kas ta peaks aga olema seal, kus praegu on...  Sellega ei saa enam midagi peale hakata. Nüüd tuleb ka tulevasel direktoril mõelda, kuidas rahvas sinna tuua, nii tartlased kui kaugemalt tulijad.

Aga olnuks minu teha, siis meenutanuks ma auväärt linnaarhitekt [Arnold] Matteuse otsust jätta Tartus mitu ilusat platsi tühjaks, et kui tuleb hea mõte, võiks sinna midagi head teha. Üks neist on Tartu Kaubamajast Raekoja platsi poole – sinna oleks ERM sobinud.

Kes tegi teile ettepaneku möödunud sügisel kandideerida ERM-i direktoriks?

Kutsujaid oli kultuuriministeeriumist ja väljastpoolt, isegi inimesed ERM-ist küsisid, kas ma ei tahaks Tartusse tagasi tulla.

Mul ei olnud töökohaga probleeme, sest riigikontrolöri ameti pidamise ajaks olin professuuri Tartu Ülikoolis peatanud. Võinuks sinna professoriks tagasi minna. Kui aga mitu korda kutsuti [ERM-i], hakkas see mõte mullegi meeldima. Samamoodi oli riigikontrolöriks tulemisega – alguses tundus idee võõras, aga siis pääses uudishimu võimule ja siin ma nüüd olen viis aastat olnud.

Ei kahetse?

Ma ei kahetse elus üldse midagi. Ehk ainult ühte asja, et ilukirjandust on saanud liiga vähe lugeda, aga see aeg on vast veel ees.

Konkursil teiseks jäänud Tõnis Lukase sõnul oli valikukomisjon „etendus, aga kultuuriministeerium ongi ju ka osaliselt teatriministeerium“. Kui aus oli ERM-i direktori valimine?

Olen kandideerinud väga erinevatesse kohtadesse väga erinevate kogude ees, ega ole seda kunagi üle tähtsustanud. Aga ka muuseum on täna teatri tegemise koht, seal toimuvad etendused, isegi ERM-is. Iga valimine, ka ülikooli rektori oma, ongi üks teater. Lähed ja veenad lühikese ajaga inimesi sinu poolt hääletama. Nii lihtne ongi.

Kuivõrd olete teinud rahu nende ERM-i 84 töötajaga, kes avalikus kirjas toetasid Tõnis Lukase jätkamist ja polnud rahul kultuuriministeeriumi korraldatud konkursiga?

Nagu te ise ütlesite, need olid allkirjad Tõnis Lukase poolt, mitte Alar Karise vastu. Seal on suur vahe. Tuleb tööd teha, et tõestada: mina olen see inimene, kes ERM-i parimal võimalikul viisil edasi viib.

Teile kuulub ütlemine, et „kui oskad teha koostööd loomade, rakkude ja geenidega, saad hakkama ka inimeste ja eurodega“. On see ikka nii lihtne?

Kas ma tõesti olen nii öelnud? Inimestega on tunduvalt keerulisem töötada. Valitsuse istungitel olen teinud märkmeid, mida protokolliga võrreldes oleks päris huvitav lugeda, ma ei tea ainult, mis nende märkmetega peale hakkan.

Võibolla kirjutate mälestuste raamatusse paar peatükki?

Ei usu, et olen inimene, kes hakkab mälestusi kirjutama. Võib kõlada arrogantselt, aga eeldan, et keegi teine kirjutab minust mälestusi ja mina ei pea seda tegema.

Mis saab muuseumi avalike suhete juhist Kaarel Tarandist, kelle arvutis valmis ERM-i rahva kiri Lukase jätkamise toetuseks?

Aga mis temast saama peaks? Inimene on praegu seal tööl ja kui teeb oma tööd, ei näe ma küll mingit põhjust tema lahkumiseks sellepärast, et ta klõbistas [arvuti]klahvidega ja soovis oma toonasele tööandjale kõige paremat. Kui aga tuleb see aeg, et ta hakkab minule allkirju koguma, siis ma peatan ta, sest ei soovi sellist allkirjade kogumist.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Lahkumisintervjuus ERR-ile oli Lukas kujundlik, kui rääkis, et ainult ERM-i näituse läbimisele lootes ei saa järgmisel päeval teha ajaloo eksamist hindele „A“. Mille võrra ma õhtuks targem olen, kui jalutan ERM-is ühe pika päeva?

Ühest päevast ei piisa. See on ka minu ülesanne, et veenda inimesi, kes sinna tulevad ja sealt läbi jooksevad, mis on tõesti väsitav, sest ei ole väike muuseum, et nad leiaksid tee ERM-i uuesti tagasi. Ja kui nad on piisavalt käinud, on võimalik ajaloo eksam gümnaasiumis või kutsehariduskeskuses ka „A“-le teha.

Kuigi muuseumidel on surve külastajanumbreid kasvatada, ei tohi see ERM-is tuua kaasa muuseumi disneylandistumist, olete välistanud Raadile näiteks Titanicu näituse toomise. Kas see pole veidi vanamoodne lähenemine?

Minu programm sisaldas just suurte välisnäituste ERM-i toomist. See võtab aega, kolm kuni viis aastat läbirääkimistest kuni näituse kohale jõudmiseni. ERM-i pole aga mõtet Titanicut tuua, siia peab tooma näituse, mis haakub muuseumi põhitegevusega. Näiteks terrakotasõdalaste näitus, mille saamisega juba praegu on tegeldud, sobiks meile väga hästi, või British Petroleumi rahaga tehtud sküütide näitus Briti Muuseumis.

Kuidas, teie arvates, kõnetab ERM meie mitte-eestlastest kaasmaalasi?

Peab rohkem mõtlema sellele, et mitte-eestlased – olgu nad vene või muud keelt rääkivad inimesed – külastaksid ERM-i. Meil võiks olla ajutisi näitusi, mis näitavad erinevate kultuuride seoseid.

Tartu AHHAA-keskuse paljud külastajad on lätlased, kes sõidavad bussidega seda huvitavat atraktsiooni vaatama. Kõik on võimalik, aga sellega peab vaeva nägema ja tööd tegema.

Olete abikaasa Sirje Karisega, Ajaloomuuseumi direktoriga, nüüd konkurendid?

Kultuur ei konkureeri omavahel, kultuur konkureerib pigem kaubanduskeskustega.

Kas Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool konkureerivad omavahel?

Nad konkureerivad tudengite ja õppejõudude osas...

Aga ERM ja Ajaloomuuseum ei konkureeri?

Meil on Eestis 250 muuseumi. Kõigile ei jätku klientuuri, palun vabandust sellise sõna kasutamise pärast. Nii oleme muidugi konkurendid. Aga see ei ole sisulises mõttes konkurents...

Kuigi praegu ma valetasin. Kogumispoliitika on meil selline, et asju tahaks ikkagi endale saada, sõltumata sellest, kuidas oleme kokku leppinud. Paralleel ülikoolidega on isegi kohane. Seal on ka sõlmitud kokkulepped, mis mõnikord ei kipu pidama.

Samas ma ei usu, et hakkame kodus tülitsema, kui üks muuseum võtab teise muuseumi presidendi vastuvõtu kleidi endale. See kõik on ju Eesti riigi vara.

Kas võrreldes riigikontrolöri ametiga teie oma palgas kaotate või võidate?

Eks ikka kaotan. Aga oma valikuid ei ole ma kunagi palga järgi teinud, muidu töötaksin siiani välismaal teadlasena. Muide, ka rektori palk oli tunduvalt kõrgem kui riigikontrolöri palk.

Kolleegid palusid kindlasti küsida, milline on ERM-i direktori palk?

Rohkem kui tuhat eurot väiksem minu kui riigikontrolöri sissetulekust. Mis puutub riigikontrolöri ametipalka, siis on see 4500 euro ringis.

Tõnis Lukas arvas, et erakonnapoliitika saali ERM-i ei tule. Ühelt poolt tundub loogiline, aga teisalt on need Eesti rahva erakonnad. Mida teie arvate?

Eesti rahva saab igale asjale juurde panna. Eesti rahva loomad, Eesti rahva mets... Poliitiline ajalugu on teises muuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis, mis asub Tallinnas.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Olite riigikontrolör Andrus Ansipi, Taavi Rõivase ja Jüri Ratase valitsuste ajal. Kuidas te neid peaministreid võrdlete?

Nad on kõik erinevad. Ka nende valitsused olid erinevad ja see, kuidas valitsuse istungeid läbi viidi. Jumal tänatud, et meil vahetuvad peaministrid, poliitikud. Eks igaüks annab Eesti rahva elule värvi juurde.

Siiski, kõige üldisemad iseloomustused – Andrus Ansip peaministrina?

Andrus Ansipile meeldis valitsust juhtida, meeldis oma arvamust avaldada...

Kõige suurem erinevus Jüri Ratase ja varasemate valitsuste vahel on see, et Ratas on pannud poliitikud [valitsuse] istungil tööle. Varasemalt oli seinaäär ametnikke täis ja nemad võtsid sõna, rääkisid, avaldasid arvamust. Täna laseb peaminister Ratas ametnikul rääkida küll, seitse minutit, aga siis palub lahkuda ja diskussioon toimub ilma ametniketa. Teisisõnu, kui ministrid tahavad kaasa rääkida, peavad nad asja endale selgeks tegema.

Ja Taavi Rõivas peaministrina?

Ratas on ju ka noor peaminister, aga ta ei paista nii noor kui oli Taavi Rõivas.

Paljuski sõltub see valitsuse koosseisust. Ansipi ajal oli valitsuses palju kogenud inimesi, seal olid Lang ja Aaviksoo, valitsus töötas teistmoodi. Täna on seal palju noori, kel elukogemust ei ole. Riigikontrolörina tahaksin teinekord sekkuda, oma elukogemusest öelda, et see või teine asi võib rappa minna, aga poliitilistesse debattidesse riigikontrolör ei tohi laskuda, seadus ei luba.

Vandeadvokaat Jüri Raidla, kes on radikaalse riigireformi üks väsimatu eestkõneleja, arvas hiljuti, et peaministrile kui senisele valitsuse koosolekute juhatajale tuleks anda iseseisev pädevus ja temast peaks kujunema Eesti Vabariigi peastrateeg. Oleks see õige?

Valitsus võtab praegu kõik otsused vastu konsensuslikult, millel on muidugi oma väärtus, kuid see üksmeel tähendab ka, et paljud jõulised otsused jäävad tegemata ja peaminister – paraku – ongi koosoleku juhataja.

Peaministri roll peaks olema jõulisem kui täna on. Samal ajal on meil olemas riigikogu, kes peaks valitsusest veel jõulisem olema. Miks ta seda ei ole, on omad põhjused. Siin lähemegi Raidlaga samasse vette, et riigikogu liikmed vajaksid ametnikke, kes aitaksid neil tööd teha, muidu jäävadki poliitikud paratamatult pealiskaudseks. Ma räägin muidugi spetsialistidest, mitte poliitilistest nõunikest.

Millise muutuse tõi valitsusse Reformierakonna opositsiooni kukkumine ja Keskerakonna tõusmine peaministriparteiks?

Ratase valitsus oli alguses rabe. Keskerakond ei olnud tükk aega võimul olnud, kuid üllatavalt ruttu loksus kõik paika ja hakati tegema otsuseid, mida siiani on tehtud.

Need on poliitilised otsused, selgelt teistsugused, kui Reformierakonna omad. Reformierakond oli jõuline, Ratas on iseloomult hoopis teistsugune. Ta näeb ka hea inimene välja ja sealt tulenevalt püüab koalitsioonipartneritele rohkem vastu tulla, kui seda tegid Ansip või Rõivas.

Kas valitsus teab ja kas valitsust huvitab, kuhu võiks Eesti näiteks 25 aasta pärast jõuda?

Kindlasti on valitsuses inimesi, kes vabadel hetkedel mõtlevad, mis saab Eesti riigist ka 50 aasta pärast, aga poliitiline reaalsus on see, et meil on kogu aeg valimised. Nii nad mõtlevad, mis saab...

3. märtsil 2019?

Jah, sellel kuupäeval ja siis järgmisel. Ega valija ka pikemat ettemõtlemist oota. Meie siin võime rääkida, mis Eestist saab 50 aasta pärast, valija seda küsimust ei esita. Valija tahab teada, mis saab homme, mis saab pensioniga, kas palk tõuseb, kas raudteel saab sõita sinna või tänna, kas Pärnusse tuleb lennujaam...

Üldiselt teame ju väga hästi, et poliitikud käituvad nii nagu valijad lasevad tal käituda. Aga jah, on omaette valikute küsimus, kas seada oma käitumist vaid valijate järgi. Või on poliitiku vastutus valijate kuulamise kõrval ka ise suunata sedasama valijat süvenema, mõtlema, ratsionaalselt kaalutlema. Või antakse lihtsalt järele kiusatusele ja vaid valimispäevale mõeldes mängitakse pigem emotsioonidele, selle asemel, et hirme ja pingeid maha võtta.

See [Tartumaa] tselluloositehase asi on ju tegelikult klassikaline näide. Aga küllap näeme siin lähiaasta jooksul veel nii mõndagi.

Kui sageli te ise sekkusite valitsuse kabinetinõupidamisel ettevaatavalt mõne konflikti ärahoidmiseks, et ei-ei, pidage nüüd hoogu, nii ei saa?

Alguses, noore riigikontrolörina, arvasin ja sekkusin rohkem, ka poliitiliste otsuste piirimail, aga eks ma sain ka vastu näppe, hakkasin e-kirju saama...

Mis nende kirjade sisu oli?

Et see ei ole riigikontrolöri pädevus, arvata nende või teiste asjade kohta.

Kes neid saatis?

Ma ei ütle. Need olid valitsuse liikmed. Seina äärde ma seepeale ei tõmbunud, püüdsin ettevaatlikumalt formuleerida ja kasutada võimalust koridoris nelja silma all ministritele rääkida, kuidas maailm minu arvates pöörleb.

Ja nad said aru, et maailm ei ole lapik?

Kindlasti oli asju, kus ma ületasin oma formaalset pädevust, näiteks sisekaitseakadeemia Narva viimise arutelul. Auditit me ju ei teinud, aga oli minu elukogemus ülikooli rektorina, mille pinnalt ütlesin, mida õigeks pean...

Sisekaitseakadeemia jäigi Tallinnasse ja Narva tuleb selle kolledž.

Enda õppejõud ja teised ülikoolid, kust veel õppejõude kutsuda, on Tallinnas, nad ei hakka sõitma Narva. Nii lihtne see ongi.

Teie tsitaat: „Teadlasena, või endise teadlasena, kui soovite, võin kinnitada, et projektipõhine elu ja tegutsemine pole kestlik.“ Aga valimiskampaaniad ongi ju projektipõhised, ja mitte ainult Eestis?

Mina ei pidanud silmas valimisi, vaid rääkisin projektipõhisest suhtumisest ja rahastamisest. See on projektimaailma ohtlik ulm. Teie küsisite, kas vaadatakse ettepoole.

Projektipõhisuse tõttu ei vaadatagi ettepoole, sest raha antakse selleks perioodiks ja sel perioodil tuleb see ära kulutada, teinekord ka asjadele, mida pole üldse mõistlik teha, aga kuna raha on olemas, siis kuidas see ikka tagasi anda.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Varsti ei suuda kahaneva ja vananeva rahvastikuga riik kõiki teenuseid ja avalikke hüvesid nüüdses mahus pakkuda, kuid meie teeme juurde tasuta maakondliku ühistranspordi. On see mõistlik?

Tasuta asju tuleb veel juurde. Peaksime hoolega vaatama, eriti nüüd, kui on näha, et Euroopa Liidu raha väheneb. Tuleb hakata tegema valikud – mida on vaja teha ja mida ei ole vaja teha.  Ministeeriumid arvasid, et jätkuma peaks 90 protsenti tegevusi, mida siiani on rahastatud ELi fondidest.

See tähendab, et valikuid ei kiputa tegema. Mina olen seda meelt, et kui ei ole mõistlikku rahakasutamist, tuleks raha tagasi anda, mitte seda lihtsalt ära kulutada.

Sõnaga, Eesti ei ole teie hinnangul valmis, kui 2021. aastast võib meile antavate eurotoetuste hulk väheneda neljandiku võrra? Viimase kümne aasta jooksul on keskmiselt ligikaudu pool valitsussektori investeeringuist ja ca 11% Eesti riigieelarve kuludest tehtud välistoetuste abiga.

Riigikontroll on juba mõnda aega rääkinud, et peaks mõtlema, mis juhtub siis, kui... Nagu tavakodanik kodus mõtleb. Kui teie palk poole võrra väheneb, ei osta te neid ülikondi, mida varem ega sõida autoga nii palju kui enne. Riik peaks käituma samamoodi. Et kui ühel päeval eurotoetusi ei ole, siis kuidas me hakkama saame. Vananevas ühiskonnas.

Minusuguseid – kes on 60 täis ja kui jumal annab, siis varsti 70 ja keda tuleb kogu aeg juurde – peab hoidma ka kuidagi pinna peal ja see kõik maksab.

Samas on ka positiivseid uudiseid: 1000 ametnikku Tallinnast välja. Teeb see teile heameelt?

Sunduslik [ametnike] väljaviimine ei ole mõistlik.

Pigem tuleks vaadata inimesi, kes juba elavad väljaspool Tallinna. Praegu sõidavad nad esmaspäeva varahommikul tuisus või paduvihmas Tallinna poole ja reede hilisõhtul sama teed tagasi, nädalavahetusel on väsinud ja pühapäev on tuksis, sest mõtlevad esmaspäeva enne-koitu-sõitmisele.

Aga kui on võimalus, et esmaspäeval ja reedel töötavad nad kodus, sest kaugtöö on ju võimalik, siis nende töökohad ongi samahea kui linnast välja viidud ning nende töövõime ja -tahe kindlasti tõusevad. Aga öelda, et täna töötate veel Tallinnas, aga homsest Viljandis, siis paljud ei lähe.

Ja kuidas suhtute üleskutsetesse vähendada ametnike hulka kuni poole võrra?

Üleskutse on õige. Kui siia tulin, töötas riigikontrollis 102 töötajat, nüüd on 80 ringis. Aga ma ei näe ERR-is või Õhtulehes suuri pealkirju „Riigikontroll läks hooga kaasa riigireformi elluviimisele“.

(Naerab.)

Vabandust.

Nii see peabki olema. Juht peab vaatama, kas ta saab tööd korraldada viisil, milleks on vaja vähem inimesi ja inimesed teeksid õigeid asju. Kui vähendame töötajaid mehhaaniliselt, siis probleem pigem süveneb, sest need, kes alles jäävad, tegelevad võibolla ikka sellega, mis ei ole mõistlik ja järjest vähem jääb jõudu mõistlikele asjadele.

Usun, et olete korduvalt pidanud võõrustama ametlikke külalisi, pakkuma neile lõuna- või õhtusööki, olema külaliste suhtes kohustuslikult viisakas ja pere suhtes eemalolevalt ebaviisaks, ent pärast selle kõige eest maksma erisoodustusmaksu. On see õiglane, et töö tegemist veel eriliselt maksustatakse?

On ameteid – president, ministrid – kus ei olegi oma aega. Töötegemisest näpistavad nad aega perekonna jaoks. Kui sa ka füüsiliselt tööl ei ole, siis mõtetega paratamatult.

On see arukas, et tööga seotud kulutuste eest tuleb maksta veel erisoodustusmaksu?

Vastus on – ei. Muidugi ei ole mõistlik. Aga teades inimesi, tekib kellegi jaoks oht või vähemalt kartus, et inimene ajab enda ja riigi rahakotid segamini. Kuigi erisoodustusmaks ei hoia seda kuidagi ära...

Nii et ikkagi ametnike pidev kahtlustamine, millise prae ta ametlikul õhtusöögil sõi, millised on tema hotelliarved ja lennupiletite hinnad?

Jah, eks meie oleme ka need, kes püüavad õli tulle valada ja mõnikord keerame tšekke lugedes vindi üle.

Aga paraku on meie seadused sellised ja neist ei saa me mööda vaadata, kuigi võime soovitada, et ehk võiks mõndagi kergemalt võtta. Aga ei ole see paremaks läinud, pigem vastupidi.

Seadused võiksid olla liberaalsemad ja üldse võiks meil seadusi vähem olla. Meil on ju üksjagu seadusi, millest vaadatakse läbi, sest päriselu on teistsugune.

 Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Eesti vajab inventuuri, et võtame riigi lahti ja vaatame, kas see, mida praegu teeme ja kuidas teeme, on ikka vajalik?

Muidugi peaks seda tegema. Mitte ainult riigi lahti võtma, vaid ka eelarve tegemise. Praegu eriti – majandus kasvab, eelarve suureneb, paneme raha muudkui juurde... Aga millised tegevused ja millist rahastamist tegelikult vajavad, mida võiks vähendada või üldse ära jätta?

Ja alles pärast inventuuri saaks rääkida riigireformist?

Usun küll. Ega reformida saa seda, mida sa ei tea. Aga mina ei tea, kes seda teeksid.

Endine maksu- ja tolliameti juht Marek Helm rääkis, et tuleks selge vahe sisse teha, millised ministeeriumid on kõige olulisemad ja millised seda ei ole ning võrdles justiits- ja rahandusministeeriume ettevõtte juriidilise ja rahandustalitusega, mis on vaid toetavad üksused. Kas see on liiga radikaalne lähenemine?

Kultuuri- ja haridusministeerium võiksid ka koos olla, nagu olid enne ja nagu on sõbralikus naaberriigis Soomes. Kaste võib liigutada nii ja naa. Küsimus on ju sisus, mida nad teevad, et ei oleks dubleerimist.

Täna on ametnikel üks teine probleem – neil ei ole eriti palju kaalutlusõigust ja nad ei otsi seda ka. Kõik on by the book, raamatu järgi, ja ise nad on selle raamatu kokku pannud. Ja kui tuleb mingi jama, saab näidata: aga seadused ütlevad nii, vaadake.

Ja ta ei eksi ka?

Muidugi ei eksi, sest raamid on ees ja ta ei laienda neid.

Eksimine on ohtlik?

Eksimine on ohtlik, vastutus üldse on ohtlik. Kui tahame, et meie riik oleks innovatiivne, et mõte lendaks ja ideed tuleks, siis peab andma ametnikele rohkem otsustamisruumi, sest üldiselt nad teavad oma valdkonda väga hästi.

Kui innovatiivne on Eesti?

Eemalt tundume innovaatilisemana kui seestpoolt vaadates. Rahvadiplomaatia osana olen ka mina välismaal rääkinud meie e-edulugudest... Samas paljud elemendid, millega arvame end olevat unikaalsed, on teistes riikides juba kiiremas tempos edasi arendatud. Väikese riigi eelis on – ideaalis – võimalus kõike ruttu ja paindlikult teha, aga kui asi läheb suureks, ei ole meil võhma ja suured riigid lähevad meist mööda.

Kui palju teie usute e-residentsuse programmi, mis peaks meelitama Eestisse välismaiseid investoreid?

Ei tea, kas tohin praeguses ametis nii öelda, aga ma ei ole selgeks teinud selle eeliseid ja ohte. Pealiskaudsel vaatamisel võib näha, et ka pangad on e-residentsuse osas skeptilised.

Mitte ainult skeptilised, vaid hoiduvad mitteresidentidest ettevõtjatele kontosid avamast ning sulgevad juba avatud kontosid, kusjuures probleem ei puuduta üksnes kolmandate riikide ärimehi, vaid ka EL-i päritolu ettevõtjaid.

Need ongi märgid, et hea idee ei pruugi ühel hetkel enam lennata, toimub tagasilöök.

Kui selgeks te olete endale teinud tuleviku kiirraudtee Rail Baltic?

See oli minu ettepanek, et kolm Balti riiki saaksid seda paralleelselt auditeerida, alustades sellega kohe, mitte oodates näiteks aastani 2030 ja siis tõdeda, et asjad ei läinud täpselt nii nagu oleksid pidanud minema.

Rail Balticuga on minul teine probleem. Kui räägime, et tahame olla uuendusmeelsed ja uut tehnoloogiat kasutada, siis Rail Baltic oma rongikiiruste, reisijate- ja kaubavedude ühendamisega on ajast ja arust. Selline raudtee tehti Tokyo olümpiamängudeks aastal 1964.

Teie toetate Hyperloopi ideed?

Ma ei räägi Hyperloopist, vaid mõtteviisi muutmisest, et me ei viskaks uusi ideid kõrvale. Võtame Tallinna-Helsingi tunneli, mis täna võib kellelegi tunduda ulmeline, aga 20 aastat lendab väga kiiresti.

Oletame, et Hiina investor on valmis sinna panema rongi, mis sõidab 360 km/h. Jõuad lühikese ajaga Tallinna, siis vaatad ringi, kuhu minna. Varssavi poole läheb rong 200 km/h, Tartusse aga päris susla...

Mind teeb murelikuks, et paneme palju energiat minevikutehnoloogiatele. Ühendame kauba- ja reisijateveo, teeme raudtee natuke sinka-vonka ning siis vaatame kurvalt, kuidas Hyperloop – või mingi muu sarnane tehnoloogia – sõidabki meist Euroopas mööda. Kaubad liiguvad võibolla tulevikus üldse Põhja-Jäämere kaudu Aasiast Rotterdami sadamasse, ilma meie raudteeta.

Viis aastat tagasi, kui riigikogu teid muljeltavaldava tulemusega – 76 poolthäält – ametisse nimetas, ütlesite, et uuringute järgi ei ole Eesti pensionikindlustuse süsteem praegusel kujul jätkusuutlik. Kas kohustuslikud sissemaksed II pensionisambasse tuleks lõpetada?

Arvamusi on erinevaid. Ent tõsi, inimesed peavad hakkama rohkem mõtlema oma tuleviku kindlustamisele. Kui vaatad pensionifonde, et kui palju on sinna kogunenud ja kui palju hakkad pensionile jäädes sealt saama...

Tootlikkus on piltlikult öeldes 0 protsenti ja kulu 1 protsent...

Siis selles võtmes võib kaduda usk riigi võimalustesse sind [tulevikus] aidata. Järgmised põlvkonnad on targemad ja oskavad investeerida sinna kuhu vaja, et neil oleks ka pensionipõlves võimalik maailmas ringi käia ja inimväärikat elu elada.

Aga ikkagi – mida teha II pensionisambaga?

Kui maksed kaotada, siis mis oleks alternatiiv? Mina maksan sinna edasi.

Üks tuttav riigiametnik palus teilt küsida, kas me ennast surnuks ei auditeeri? Kus see kontrollimise  mõistlik piir on?

Täiesti õigustatud küsimus. Oleme ka siin majas arutanud, kas ja kuidas erinevad Riigikontrolli meetodid teiste audiitorite omadest.

Olen näinud küll asutusi, kus korraga neli-viis auditit kallal, Riigikontroll kaasa arvatud. Oleme meie, on rahandusministeerium, maksu- ja tolliamet, ajakirjandus, kes on sageli kõige kiirem audiitor, veel mõni inspektsioon. Tegelikult peaks olema nii, et kui üks audiitor või kontrollija juba käis, ei peaks teised seda kõike üle kontrollima.

Samas pole Eestis kedagi, kelle ülesanne on anda riigikogule ja avalikkusele infot kohalike omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkusest. Riigikontroll on valmis seda infot andma, kui riigikogu nii otsustab. Miks sellist seadusemuudatust pole senini tulnud?

Oleme seda paar korda riigikogu komisjonides arutanud ja saadikud leidsid – otstarbeks oleks suurendada riigikontrolli volitusi, et saaksime kontrollida omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkust. Sinnapaika see jäigi. Teisalt, ka tänaste võimalustega saab näidata raha ebamõistlikku kasutamist. Meie reklaamiaudit kolm aastat tagasi näitas selgelt, kuidas ühes omavalitsuses kasvasid vahetult enne valimisi kulutused kommunikatsioonile. Me ei pea isegi midagi ütlema või hindama, lihtsalt näitama...

Milline omavalitsus see oli?

Eesti suurim omavalitsus. Tallinn.

Kunagi ammuilma olevat te unistanud põnevast tööst mõnes Aafrika loomapargis. Miks te sinna ei läinud?

Lõpetasin keskkooli ajal, kui Eestist oli keeruline saada isegi sõbraliku Balatoni järve äärde [Ungaris], rääkimata Aafrika loomaparki pääsemisest. Aga unistus oli jah, et õpiks seda ametit ja läheks pärast loomaparki tööle.

Siis saanuks te üle kontrollida, kas üle-eelmisel riigikontrolöril Juhan Partsil oli õigus, kui ta nimetas Eesti poliitika ja võimu segunemist keskaafrikalikuks süsteemiks. Meie omavalitsustes, kus mõne erakonna võim on betoneerunud, võib seda vist praegugi näha?

Kui ollakse võimul pikka aega ja ükskõik kui head kavatsused sul on, tekivad sidemed, seosed. Ja kui sa ka ise seda ei tunneta, võid teha otsuse, mis osutub korruptiivseks. Nii on mõistlik aegajalt võimuvahetus, eriti väikestes omavalitsustes, kus pooled on sugulased ja teine pool ühes koolis käinud. Ei ole tore vaadata omavalitsusi, kus [volikogu] revisjonikomisjon ei ole opositsioonist, vaid seesama sõbralik koalitsiooni seltskond kontrollib iseennast.

Keegi ütles, et Eestis ei ole kõik mitte kolme käepigistuse, vaid on ühe telefonikõne kaugusel.

Jah, seda teab igaüks, kes natukenegi on riigis toimetanud, mingile positsioonile jõudnud. Siin on suur eelis, aga ka üks suur õnnetus. Vaatasin kord valitsuses, et näe, klassi- ja koolivennad istuvad ovaallaua taga, kuidas ma neid auditeerima hakkan. Aga riigikontrolörina tuleb süda kõvaks teha ja öelda ka oma klassivennale, et tema asjad pole päris nii nagu võiksid olla.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR

Lugesin hiljuti, kuidas teie teadlasekarjäär sai tuule tiibadesse 1990. aastatel, kui tegelesite Inglismaal ja Hollandis aju arengu molekulaarsete mehhanismide uurimisega, kasutades geneetiliselt muundatud hiiri ning just sellest tehnoloogiast sai üks Eesti nüüdisaegse biomeditsiini alustalasid. Kuidas te selle valdkonnani jõudsite?

Olen kogu aeg õppinud, vahetanud elukutseid ja vahetanud riike. See on mind rikastanud. Kui teaduskraadi kaitsesin, otsustasin, et parasiitidest ja ainuraksetest mulle aitab ning nüüd tahaks tegeleda molekulidega. Alustasin peaaegu nullist. Laboris olin koos minust siis tunduvalt targemate tudengitega, aga sain arusaama, et aeg-ajalt pead ise tegema otsuseid, mis su elu raskeks teevad, muidu mandud. Et hakkad hoopis teist asja tegema ja püüad selle selgeks teha, võimalikult kiire ajaga.

Te taastate Tartu Ülikoolis professuuri ja hakkate uuesti loenguid lugema.

0,1 kohta, inglise keeles välistudengitele. Sellest aga pole mõtet mul unistadagi, et võiksin kiiresti arenevas maailmas tagasi minna molekulaargeneetikasse, teaduse juurde.

Kas tudengid kuulevad ka sellest, kuidas manipuleeritud geenidega ämblik võiks kududa nii tugevat niiti, mida saaks kasutada kaitsetööstuses?

Jah, niisugused asjad on olemas. On veel vahvamaid asjugi, mida transgeense tehnoloogiaga võib teha.

Möödunud nädalal andsite riigikontrolli inimestele loengu, kus rääkisite võimalusest teha helendavaid hiiri...

Tavapärane asi, olen seda ise oma väikeste kätega teinud.

Miks seda vaja on?

Selleks, et näha, kus antud ajahetkel ja millises koes või millises organis see geen funktsioneerib. Seda on võimalik visuaalselt jälgida, sa ei pea kedagi ära tapma, et näha, kui mingi geen ajus enam ei tööta.

Teie peres kassi veel ei ole?

Meil on olnud mitu kassi, aga praegu ei saa lubada ühtegi kodulooma, kui su elu möödub Tallinna-Tartu maanteel.

Kui teie elu nüüd Tartusse läheb, siis kas helendava kassi – kes köögi nurgas krõbinaid ootaks – saaksite samuti teha?

Kaasaegne tehnoloogia, kui seda tunned, ei vaja väga suurt riistvara, et niisugune kass valmis teha. Kas just oma pensionipäevi tasub veeta erinevat värvi helendavaid kasse tehes, ma ei ole päris kindel. Kuigi kunsti pärast on helendavaid jäneseid tehtud küll. Frankensteini on tänapäeval võimalik mängida, aga siin tulevad eetilised piirid ka vastu.

Soome kolleegid kinkisid teile uude ametisse siirdumise puhul tasuta muuseumikaardi, mis tagab aastase sissepääsu 250 muuseumisse Soomes. Mitmesse nende muuseumi te aasta jooksul jõuate?

Eestis on ka 250 muuseumi, seega peaksin 500 muuseumi läbi käima, mis oleks üle jõu käiv. Tegelikult on see võimalus minna 250 muuseumi. Võimalus. Nagu rääkisime riigist, et tuleb teha valikuid, nii tuleb ka minul teha valikuid, millisesse muuseumi minna ja millisesse mitte. Nii Eestis kui ka Soomes.

Alar Karis Autor: Siim Lõvi /ERR