Valitsust sunnib vanaduspensionisüsteemi muutma Eesti demograafiline olukord. Kui praegu on ühe pensionäri kohta kaks töötegijat, siis 2060. aastaks on alles 1,3 töötegijat ning pensioniraha hakkab kahanema, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva selgitas, et kuna praeguses pensionisüsteemis on palga osakaal suur, langeb suur osa pensionäre tulevikus absoluutse vaesuse piirini ja riigil tuleb neile hakata maksma sotsiaaltoetusi.

"20-30 aasta pärast me praeguses vääringus võiksime öelda, et meie keskmine pension on umbes 300 eurot, kui praegu on veel üle 400, siis see langus ilma muutusi tegemata oleks juba nii kiire," rääkis Iva.

Eelnõu seob pensioniea alates 2027. aastast eeldatava elueaga. Kehtiva korra kohaselt sõltub pensioniiga inimese sünniaastast ja on praegu 63 aastat ja 6 kuud.

Üleminekuaeg kestab 2026. aastani, mil pensioniiga on 65 aastat.

Eelnõu kohaselt seotakse pensioniea muutus 65-aastaste inimeste keskmise eeldatava eluea muutusega. Kui eeldatav eluiga pikeneb, tõuseb ka pensioniiga ja vastupidi. Pensioniiga võib suureneda kuni 3 kuud kalendriaastas.

Alates 2021. aastast muudetakse pensionile jäämine paindlikumaks. Eelnõu kohaselt on edaspidi võimalik minna pensionile kuni viis aastat enne pensioniiga või lükata pensioni saamist edasi nii kaua, kui soovi on.

Muudatuste mõjul saavad inimesed vastavalt oma oskustele ja tervisele võimaluse töötada ja saada sel ajal ka paindlikku pensioni.

Pensionide adekvaatsuse tagamiseks muudetakse pensionivalemit. See tähendab, et töötasu suurusest sõltuva kindlustusosa asemel koguvad inimesed aastatel 2021–2036 ühendosa, mis koosneb pooles ulatuses kindlustusosast (sõltub töötasust) ja pooles ulatuses staažiosast.

Alates 2037. aastast sõltub I samba pensioni suurus üksnes töötatud aastatest. Seos töötasu suurusega säilib II samba kaudu, kuhu teevad makseid nii töötaja kui riik (töötasult praegu vastavalt 2% ja 4%).

II sambaga liitumise võimalus avatakse uuesti 1970–1982 aastal sündinud inimestele. Tuleviku pensionisüsteem koosneb töötamise pikkusest sõltuvast solidaarsest esimesest sambast, sotsiaalmaksust sõltuvast teisest sambast ja vabatahtlikust, inimese panusel põhinevast kolmandast sambast.

Kui reformi ei tehtaks, sõltuks tulevikupension valdavalt palgast. "Ka tulevikus kõik need pensioni osad, mis on juba praeguseks välja teenitud, jäävad kehtima. Ühtegi neist ümber ei arvutata, ükski neist ära ei kao. See kindlus inimestel on olemas," kinnitas Iva.

Seaduse rakendamiseks on vaja välja arendada sotsiaalkindlustusameti uus infosüsteem SKAIS2, milleks kulub kolm miljonit eurot.

Reformiga kaasnevate arenduste maksumus on 780 000 eurot (paindliku pensioni arenduskulud on ca 200 000 eurot ning iseteeninduse võimekuse väljaarendamise kulud ca 580 000 eurot).

Eelnõuga kavandatud muudatused puudutavad peamiselt neid isikuid, kes on sündinud 1962. aastal või hiljem ja jõuavad pensioniikka pärast 2026. aastat.

Opositsioonis oleva Reformierakonna liikme, riigikogu sotsiaalkomisjoni kuuluva Maris Lauri sõnul on kindlasti oluline pensionile jäämise paindlikumaks muutmine ja pensioniea sidumine keskmise oodatava elueaga. Tema sõnul ei saa aga rahul olla muudatustega esimeses pensionisambas, kuna sealt kaob sissetulekute mõju.

"Kui esimesest sambast kaotame ära selle osa, mis mõjutab palgaosa, jääme just staaži peale, siis see võib motiveerida inimesi vastu võtma ümbrikupalkasid rohkem. Samas võib juhtuda ka see lugu, et meie praegune maksusüsteem karistab neid inimesi, kes pensionieas lähevad tööle. Maksusüsteem, muudatused, mis tehti - aasta alguses oli palju juttu -, et need ei töötaks omaette vastuoluliselt. Kui üks seadus soodustab hiljem pensionile minekut ja kauem töötamist, aga teine seadus töötab sellele vastu, siis lõpptulemus võib olla null ehk me ei näegi mingit positiivset muutust," kommenteeris Lauri.