Kuidas see ikka ja jälle nii välja kukub, et valitsuses ja ministeeriumides mõeldakse välja igasugu vigureid maakondades elu elavdamiseks, aga kohapeal suhtuvad sellesse peaaegu kõik (peale kohalike parteiaktivistide) leigelt või suisa trotslikult? Kas seal ei saada tõepoolest aru, mis on hea, või ei mõista riigis võimul olijad, mida tegelikult vaja on? 

Ilmselt olid majandusminister Kadri Simsonil kõige paremad kavatsused, kui ta tasuta maakonnaliinide ideega lagedale tuli ja Keskerakond selle ka koalitsioonileppesse kirjutas. Tallinnas andis see ju tulemuse: elanike arv hakkas veelgi suurema mühinaga kasvama, kuna tasuta sõidu õigus andis tugeva motivatsiooni hakata pealinna maksumaksjaks. Poliitiline tänu pole häälte näol jäänud samuti tulemata. 

Nüüd, kus on jäänud mõni kuu ajani, mil peaks saama ka maakonnaliinidel bussiga tasuta vuristada nii palju kui süda lustib, ei hõiska selle üle rõõmsalt suurt keegi. 

Keskerakonna koalitsioonipartneri IRLi porisevat vastuseisu sel teemal võib tahtmise korral võtta kui poliittehnoloogilist käiku oma reitingu upitamiseks. Ent vähimatki vaimustust ei ilmuta ka kohaliku elu aktivistid Eesti eri nurkades. Nende meelest pole maal liikumise põhiprobleem bussipileti hind, vaid hõredad sõidugraafikud (mida tasuta sõidu võimalus tihedamaks ei muuda) ja kehvades teedes. Peljatakse seda, et tasuta liinid löövad uppi ka senised enam-vähemgi rahuldavalt toimivad liinivõrgud ning juurde tuleb vaid segadust. 

Ent kuna tegu on võimupartei kinnisideeks muutunud ankurlubadusega, siis näitaks sellest taganemine või vähemasti kriitiliste hinnangutega arvestamine vaid nõrkust, mida ei saa endale lubada.  

Aga võib-olla oleks mõistlikum hoopis sihtida paremini sotsiaalabi ja hüvitada bussipiletid inimestele, kes seda tõepoolest vajavad? Mil moel toetab maainimeste liikumist selline aktsiisipoliitika, et Eestis maksab autokütus tunduvalt rohkem kui Saksamaal, Austrias ja enamikus Kesk-Euroopa riikides? Miks on olukorras, mil kütus kallineb pidevalt, loobutud omaaegsest praktikast suunata 75 protsenti kogutud kütuseaktsiisist teede remonti ja korrashoidu? 

Riigiteenuste kättesaadavuse parandamiseks maakondades on praegune koalitsioon otsustanud kulutada 20 miljonit eurot riigimajade rajamiseks maakonnakeskustes. Haldusreformi käigus oli üks vallamajade võrgu koomale tõmbamise argumente, et ega praegusel e-riigi ajastul polegi enam inimestel vajagi kohalikus omavalitsuses kohal käia. 

Nüüd on aga riigiasutuste puhul tekkinud mõte koondada enamik nende kohalikke allüksusi ühte superhoonesse. Olgugi et seniste hoonete ehitamiseks ja tööruumide kohandamiseks on riik eelnevate aastate jooksul kulutanud juba kümneid miljoneid eurosid. 

Jälle läheb ehitamiseks ja kolimiseks. Mis on selle mõte? Kui tihti on ühel inimesel korraga vaja füüsiliselt kohale minna näiteks nii maksu-, keskkonna- kui ka veterinaarametisse? Aga valitsus saab öelda, et näete, me muretseme, hoolitseme ja investeerime. 

Tallinnas võib mitme riigiasutuse koondamisel ühte superministeeriumi hoonesse olla majanduslik mõte selles, et selle rajamiseks kulunud raha on võimalik tagasi teenida vanade kinnistute müügiga. Ent nagu on selgunud, ei lähe seegi väga libedalt. Provintsides on selline „äriplaan“ aga sootuks küsitav. Riigipalgaliste ametikohtade koomale tõmbamisega on niigi tekkinud päris palju hooneid, mida enam kellelgi vaja pole.  

Võib-olla oleks mõistlikum kulutada riigimajade rajamiseks plaanitud 20 miljonit hoopis kiratseva elamumajanduse korrastamise toetamiseks? Aga ametnikud on riigimajade „teenuste pakettide“ ja „toimemudelite“ loomisele juba ohtralt töötunde kulutanud ning vaevalt nüüd keegi pidurit tõmbab.  

Kulunud klišeeks on muutunud jutud, et kohaliku elu püsimise võtmetegur on ettevõtluse arendamine ja toetamine. Kõik on tore kuni selleni, mil hakatakse välja töötama konkreetseid meetmeid ja tingimusi. Reeglid kujunevad pahatihti selliseks, et teenimisvõimalus avaneb küll konsultatsioonifirmadel, kes sellises bürokraatiameres hästi ujuda oskavad, ent kohaliku ettevõtluse toetuseks jääb alles vaid kohmakas tööriistakast, kus sees oleval vasaral puudub vars ja meisel on nüri.   

Maakondade ettevõtluse turgutamine maksuerisustega on seni tõrjutud tõdemusega, et Eesti on selle jaoks liiga väike. Samas ei ole riigile kuuluva postiettevõte Omniva jaoks Eesti sugugi väike ja see on hindadega nõnda ära tsoneeritud, et sama teenuse maksumus Tallinnas või 10 000 elanikuga linnas võib erineda ka mitu korda. Seda poliitikud regionaalseks diskrimineerimiseks ei pea. Võib-olla tsoneeriks siis riigimaksude määrad ka ära? 

Ei ole põhjust arvata, et erakonnad tahaksid nimme elu Eestis väljaspool pealinna välja suretada. Ent kui hakatakse kavandama mingeid samme olukorra parandamiseks, kipuvad need pahatihti kukkuma välja sellised, et toovad loodetu asemel hoopis vastupidise tulemuse. Selle ärahoidmiseks tasuks ehk arvestada rohkem ka kohalike inimeste seisukohti ja mitte hoida alati kümne küünega kinni oma poliitilistest kinnisideedest. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.