Andres Herkel: haritud valijatega on vaja suhelda teisiti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Herkel
Andres Herkel Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Maikuus valib valimiskünnise alla kukkunud Vabaerakond taas esimeest. Senise juhi Artur Talviku tugevana tundunud tool hakkas kõikuma esmaspäeval, kui partei eelmine esimees, veteranpoliitik Andres Herkel teatas samuti kandideerimise soovist. Ajakirjanik Toomas Sildam käis talt uurimas, mis Vabaerakonnas toimub.

Millisena teie mäletate 2015. aasta 1. märtsi õhtut, kui riigikogu valimiste järel selgus, et Vabaerakond võitis parlamendis kaheksa kohta?

Siis ei olnud see tulemus enam üllatav. Aga üldiselt oli tunne, et hulk inimesi võttis ette ülesande, mis esimesel pilgul tundus ilmvõimatu, sest keskkond seab Eestis uue jõu toomiseks poliitilisele areenile palju takistusi.

Meie takistusriba oli väga pikk ja raha meil ka eriti ei olnud. Seega, et me pärale jõudsime, oli väga paljudele sinna panustanud inimestele ääretult ülev tunne ja saavutus.

Nüüd on Vabaerakonna praeguse esimehe Artur Talviku sõnul teie parteis alanud suur sisevõitlus. Kui äge see on?

(Muigab.)

Tegelikult ei ole suurt sisevõitlust. Krista Aru teatas [esmaspäevasel] parlamendifraktsiooni koosolekul, et tema poole on pöördutud, tema kindlasti ei kandideeri, aga ei pea halvaks, kui endine ja praegune esimees omavahel konkureerivad. Andsin siis ka enda kandideerimisest teada.

Väga tõsist kolmandat kandidaati, kelle peale vahepeal mõeldi, ei ole.

Selle peale tegi Artur [Talvik] selle kõik juba avalikuks oma FB lehel, enne kui mina andsin teada kavatsusest kandideerida erakonna sisse.

Võibolla see kõige parem stiil ei olnud, aga... Aga ma arvan, et [kandideerimise] protsessis suudan mina rääkida Artur Talviku tugevatest külgedest, mida Vabaerakond sai tänu tema tulekule ja loodan, et tema peab hea sõnaga ka minu tugevaid külgi meeles.

Aga Artur Talviku aeg Vabaerakonna esimehena on teie arvates ümber?

(Paus.)

Seda otsustab Vabaerakond.

Kuidas teile tundub?

Mulle tundub niiviisi, et Artur Talvik välja paistva isikuna ja rohkem hea sooloesinejana oli kindlasti [riigikogu] korruptsioonivastase komisjoni esimehena nähtavam ja ehk ka parem kui mina. Kuid meeskonna kokkuliitjana – ja tulenevalt oma kogemusest, kuidas keerulises seisus erakonda valimistele viia – olen mina parem.

Muul põhjusel ma ei kandideeriks. Ja ma näen, et samamoodi arvavad paljud erakonna liikmed.

Tahate Vabaerakonna tagasi võtta?

Küsimus ei ole selles, et erakond saaks olla kellegi oma. Seda päris kindlasti mitte...

Ma arvan, et te saite minu alltekstist aru?

Erakond on vahend millegi saavutamiseks ja alles teises järjekorras kellegi enese realiseerimise vahend.

Küsimus on, kuidas tuua Vabaerakond järgmistel [parlamendi]valimistel taas riigikokku ja meie esialgset agendat – erakondade rahastamise ja sumbunud poliitilise õhustiku kriitika – oluliselt laiendada. Eestis käib üks lõputu reformimine, aga tegelikult olulisi asju tehtud ei ole. „Aru pähe!“-lahendused on jätkuvalt olulised ja nende eestkõneleja tahan ma tõesti olla.

Teie võit muudaks Artur Talviku Dmitri Medvedeviks, kes võttis võimu korraks üle, et see siis tagasi anda...

Ei-ei, ma vaidlen otsustavalt sellele võrdlusele vastu.

Mina olen kasvult natukene pikem kui Venemaa president Putin ja see teine isik mahuks Artur Talvikule vaevu kaenla alla. Ei sisuliselt ega väliselt ole see kohane võrdlus.

See on päris huvitav duell – psühholoog Herkel versus näitleja diplomiga Talvik.

Noo... Hariduslik taust siin otsustavat rolli ei mängi, küll aga inimeste iseloomud ja omadused.

Usun, et Vabaerakonna edus on kõigi teiste panustajate kõrval olnud teatud roll ka selles, et oleme Artur Talvikuga päris erinevad inimesed, aga ajanud ühte asja. Ja kui valimistulemus selgeks saab, ajame seda edasi.

„Eks koidikul siis selgitame, kes on meist õige vabaerakondlane,“ kirjutas Talvik esmaspäeval Facebook’is. Milline jõudude vahekord teile tundub?

Ma ei hakka siin ennustama. Kõige olulisem, mida mina näen, on liita kooslus, mis on Vabaerakonnas ja Vabaerakonna ümber, ka mõned lahkunud inimesed, taas selliseks, et kõik oleksid valmis panustama. Kui selle saavutame, saame edasi minna.

Ja Vabaerakonnale koidab uus koidik?

Seda koidiku asja ma ei kommenteeriks. (Paus.) Ilmselt arusaam Vabaerakonnast on nii liikmeti kui ka kandidaaditi natukese erinev, aga eks tuleb leida ühisosa.

Milline esimees on olnud Artur Talvik?

Ehk selgitab seda võrdlus, et minu võimalus ja oskus on olla rohkem meeskonnamängija ning tema teeb suurepäraseid soolosid. Erakonna juhtimiseks on meeskonna mängu rohkem vaja.

Võibolla selline leebe kriitika, aga tahaksin ikka öelda, et vahest on puudu poliitilise agenda katmise terviklikkusest, vahest on puudu sellest, et me ei adu enda selja taga seda haritud valijat, kes oli Vabaerakonna tulles. Sellesse tahan mina panustada, et see tunnetus ja need inimesed meie selja taha tagasi tuua, võibolla Talviku teistmoodi olek ei ole seda võimaldanud.

Aga, loeksin üles algatused, mida ta on oma perioodil meile juurde andnud, näiteks korruptsiooni radari ellu kutsumine, vabaühenduste kaasamine. Olen Arturiga väga nõus, kui ta rõhutab õnneliku inimese olulisust. Õnnelik erakond eeldab liberaalset, demokraatlikku juhtimist, seda tahaksin avada rohkem kui viimastel kuudel on näha olnud.

Kas võiksin ühe oma endise küsimuse ümber sõnastada, kui ma sain teist nüüd õigesti aru: tahate Vabaerakonna tema valijatele tagasi anda?

Ka nii võib öelda, kindlasti.

Kui õige oli suurpuhastus erakonna büroos, mis toimus Artur Talviku ajal?

Erakonna büroos ei ole tehtud minu teada küll suurpuhastust, aga mitu inimest otsustas lahkumise kasuks. Mis iganes olid põhjused, ei tahaks kommenteerida, need on küsimused, millest peame sisemiselt üle saama...

Mul on väga hea meel, et arvestades minu kandideerimise signaali õhusolekut, siis näiteks Vabaerakonna endine tegevjuht Vello Väinsalu on tagasi tulemas ja seda kutset tahaksin hüüda kõva häälega: nüüd on see aeg, valimised on hästi lähedal, unustagem olnud arusaamatused, tulgem tagasi, ühendame jõud ja hoiame kokku.

Meenutades rohkem kui aasta tagasi Reformierakonna sisevalimisi, siis kui tume või puhas tuleb Vabaerakonna sisemine valimiskampaania?

Veelkord – kui panete tähele, siis minul on mitu head sõna Artur Talviku kohta ja loodan, et temal on ka minu suhtes. Võtkem seda demokraatliku protsessina ja loodan, et mingeid trikke või musta kampaaniat üks ega teine pool ei kasuta, nagu ka mitte oma võimupositsiooni.

Kui mullu aprillis sai Talvik partei esimeheks, nimetas ta Vabaerakonna nõrgaks kohaks kommunikatsiooni ja sõnumite hägusust. Kui palju nendega paremaks on läinud?

Töö, mida Ardo Ojasalu juhtimisel programmiga tehakse, on muljetavaldav ja saame järjest enam lainele, et valmiva programmi seisukohti selgemini avalikkuse ette tuua.

Ma ei ole nõus, et meie sõnumid on ähmased. Aga olen nõus, et tulenevalt terve mõistuse lahenduste otsimisest oleme hoidunud äärmustest. Kuid äärmused tekitavadki tänapäeva meediamaailmas klikke, tõmbavad tähelepanu ja äärmustega on lihtsam silma paista, kui mõistliku kesktee lahendusega.

Riigikogus on Vabaerakonna fraktsioon olnud väga töökas, olgu see arupärimiste esitamine, küsimused, sõnavõtud, oleme esitanud tervikeelnõusid...

Aga pärast esialgse glamuuri möödumist on see liiga vähe silma jäänud. Kuid selle ravimine ei käi uute PR-trikkidega, vaid edasi tuleb teha sisulist tööd, mis minu äratundmise ja uskumise järgi peaks meie valijatele korda minema. Siin on kommunikatsiooni probleem, kuid laiem ühest erakonnast ja ulatub riigikogu sisulise töö kajastamiseni üldse.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas te mäletate, et aasta tagasi oli Vabaerakonna toetus ligi 10 protsenti?

Kusagil sealkandis see oli, jah.

Tänavu märtsis oli ERR-i uudistetoimetuse tellitud Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi teie erakonna toetus kolm protsenti. Mis on juhtunud?

Kindlasti midagi on juhtunud. Üks küsimus võis olla kohalike valimiste mõju, aga mitte ainult. Arvan veelkord, et meie haritud valijatega on vaja suhelda teisiti, et meie teeme koos teiega, mis siin riigis tuleb muuta.

Toetuse kriitiline piir on käes?

Jah.

Aga ma usun, et kui siitmaalt teha kõik õigesti, mobiliseerida nii oma liikmed kui potentsiaalsed toetajad ja ehitada maakonniti, valimisringkonniti üles korralikud nimekirjad, siis... 2014 oli suhteliselt keeruline kutsuda omavalitsustegelasi Vabaerakonda, sest nad vaatasid: poisid, tehke kõigepealt see erakond ära. Praegu on meil hoopis teised võimalused panna kokku arvestatavad valimisnimekirjad, meil on muljetavaldav vabatahtlik toetusvõrgustik ja ma ei näe mingit olulist takistust, et me ei suudaks valimiskünnist ületada.

Omakeskis te ju tunnistate, et oli suur viga jääda erakonnana kõrvale kohalikest valimistest?

Võibolla jäime liiga palju kahe-tooli-seadusesse [vastandumises] kinni. Alati on ju küsimus, et kui sulle mängureeglid ei meeldi, siis kas see tähendab, et lahkud mänguväljalt või mitte. Valimisliitude loomise ergutamine oli põhimõtteliselt õige, aga kõige rohkem kaotasime valijaid Tallinnas, kus tulnuks vaadata viimasel hetkel peeglisse ja teha üks teine lahendus – minna valimistele kas erakonnana või meie riigikogu liikmed valimisliidus. Aga, alati peab arvestama ka seda, et meie küllalt idealistlikud toetajad ei tahtnud seda sammu toetada.

Nii, et ka julgus eksperimenteerida ja julgus teha vigu on julgus. Samuti on selles kõiges mõtteaine tulevikuks, kuidas neid asju lahendada.

Kas Vabaerakond pääseb järgmisesse parlamenti?

Jah.

Kui palju te võrreldes senise kaheksaga kohti saate?

Kohti tuleb saada rohkem. Meile on ette heidetud, et me pole koalitsiooni mahtunud, aga see on matemaatiline probleem. Kõik kohad, mis lähevad 10-12 ülespoole, tagavad meile ka võimaluse minna koalitsiooni. Kindlasti on see tegelikult suur eesmärk, seda ei saa võtta lihtsalt ellujäämise ülesandena.

Kelle arvelt te loodate endale kohti juurde võtta?

Olen algusest peale öelnud, et Vabaerakond esindas ja väljendas alguses intelligentset protesti ühiskondliku sumbumise vastu. Aga me ei tohi jääda protestiparteiks. Meie peamine toetaja peaks olema kriitiline, haritud avalikkus. Need inimesed on olemas, meie küsimus nüüd kõlab, kuidas nad [Vabaerakonnale] tagasi võita.

Toote uusi, aga tuntud nimesid parlamenti kandideerima?

Kindlasti peaks Vabaerakond praeguses olukorras pakkuma vaba platvormi inimestele, kes tahavad end riigikogu valimistel proovile panna. Kindlasti jääme selle juurde, et seda on võimalik teha ka erakonda kuulumata, aga üksmeel peab olema Vabaerakonna põhiliste väärtuste tunnistamise osas. Ka aastal 2014 tegi üks grupp suurt tööd ja ei olnud kade või ei kartnud, et üsna viimasel momendil liitusid riigikogu nimekirjaga Artur Talvik, Monika Haukanõmm, Krista Aru. Seda on võimalik mingis mõttes korrata.

Kas nüüd liituvad Tõnis Lukas...

Vaadake, me olen piisavalt hea diplomaat selleks, et mitte lubada midagi kellegi nimel, keda hetkel siin ei ole. Kindlasti on palju inimesi, kellega Vabaerakond [kandideerimisest] räägib ja kellega mina isiklikult olen valmis rääkima.

Indrek...

Nende seas on nii poliitikas väga kogenud inimesi kui ka neid, kes ei ole nii väljapaistvad kui Tõnis Lukas ja Indrek.

Tahtsin ka perekonnanime välja öelda – Indrek Tarand.

(Muigab ja vaikib.)

Endine ajakirjanik Nils Niitra kahtles sotsiaalmeedias, et Vabaerakonda ei pruugi päästa ei Herkel ega Talvik ja küsis, kes võiks olla see kolmas eriti särav ja poliitanalüüsi võimeline persoon, kes erakonna käima tõmbaks. Talle vastas praegune ajakirjanik Alo Raun, kes pakkus selleks Indrek Tarandit. Järsku on tal õigus?

(Naerab.)

Erakonna esimeheks saab kandideerida erakonna liige.

Aga, siin on tegemist vastuoluga, mis tähendab erakonna sisemist käivitamist ja välist käilakuju. Mina olen valmis olema suhteliselt tagasihoidlik persoon, aga arvan, et tean retsepti meeskonnatöö käivitamiseks, mis rajab vundamendi. Ei välistaks üldse, et kui erakond nii otsustab, võib peaministri kandidaat olla ka keegi teine ja nimekirja tipus võib olla inimesi, kelle nimesid me täna nimetanud ei ole.

Kui paremaks [valimis]tulemuseks on vaja tuua väljapaistvust ja glamuuri, nii et see ei kahjusta meie põhiseisukohti ja väärtusi, siis mina olen valmis olema erakonna alandlik teener.

Ma ei saa jätta praegu küsimata... Te ei välista, et näiteks Indrek Tarand võiks olla Vabaerakonna peaministri kandidaat?

Ma arvan, et... meil on... ka teisi inimesi, kes seda võiksid täita. Kindlasti peab sellel inimesel olema programmiline terviklik tugevus, mitte ainult hiilgav väline kuvand.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Kellega olete valmis koalitsiooni minema?

Ei tahaks poliitiliselt väljalt otseselt kedagi välistada. Aga ma ei varja, et minu sümpaatia, Eesti arengut silmas pidades, kuulub pigem tsentrist parempoolsetele jõududele.

Usun, et kõigi järgmiste võimaliku koalitsioonide puhul on sõlmtähtsusega küsimus, kui palju on erakonnad valmis loobuma oma kivistunud dogmadest toimiva ja ühise hea koalitsioonileppe nimel. Näiteks Reformierakonnal on maksudogmasid, mis on teinud nendega suhtlemise väga keeruliseks. Võibolla uus juht tuleb ja lahendab neid. Ka IRL-i puhul oleme kohanud neid dogmasid. Kui siin saavutame üldise suurema paindlikkuse, siis mina eelistan Eestile pigem suure kodanikuaktiivsusega ja kodanike vastutusel põhinevat parempoolse kallakuga poliitikat, mis oleks valmis Macroni-stiilis reformideks.

Ühesõnaga Reformierakond, EKRE ja Vabaerakond – oleks täitsa hea valitsus?

(Naerab pikalt)

Seda plaani ei tehta selles intervjuus, aga suunad võiksid sinnapoole olla. Ma kindlasti ei välistaks nimetamata jäänud sotsiaaldemokraate, kellega meil mõnedes küsimustes on maailmavaatelisi probleeme ning Keskerakonna küsimus on olulisel määral see, kui palju Jüri Ratas on valmis tegelikult panustama, et vanad kombed, korruptsiooni- ja PBK-taak vajuksid minevikku...

Palju ta on selleks valmis?

Oleks tahtnud näha palju rohkem, eks ta teab seda ise ka, et suhted ja võibolla ka tulevikuväljavaated meie vahel oleksid soojemad.

Ehk pidanuks Vabaerakond end sügisel 2016 siiski Jüri Ratase valitsusse vangerdama, oleksite saanud tema üle paremini järele vaadata?

Jüri Ratas tegi seal olulise väärtusvaliku, kas valida Keskerakonna Yana Toomi tiib või valida meid, et koalitsiooni stabiilsena hoida. Ilmselt tähendanuks meie valimine ka teistsugust maksupoliitikat ja mitte neid aktsiisitõusude probleeme, oleksime valitsust paremini tasakaalustanud, aga ta valis selle asemel oma erakonna venemeelse tiiva küljeshoidmise. See oli tema otsus ja lähenemine.

Juunis 2016, Vabaerakonna üldkoosolekul ütlesite: „Reformierakonna valitsusperiood on kestnud liiga kaua ning see on muutunud piduriks kõigile tõsiseltvõetavamatele reformidele.“ Oli see vale hinnang, tagantjärele vaadates?

Reformierakond kindlasti sumbus administratsiooniparteiks olemisse ja tõsiseid reforme sealt ei tulnud. Näiteks 500-eurosest tulumaksuvabastusest vähem palka saavatele inimestele kõnelesid eelmiste parlamendivalimiste eel peaaegu kõik peale Reformierakonna, kelle võimuses oli see teha oluliselt paremal moel, kui praegune valitsus tegi.

Jalapuhkamise mõte ei olnud Reformierakonnale halb. Usun, et paljud inimesed saavad seal ka ise aru, et vahepeal on vaja endasse vaadata ja uut hoogu koguda.

Aga nüüd on Sakala juhtkirjaks „Oravate võit“ ja selles seisab, et Reformierakond näikse juba praegu olevat riigikogu valimiste võitja ja teda lausa igatsetakse võimu juurde tagasi. On teil samad tunded nagu Viljandimaa ajakirjanikel?

Meie asi on siit kõrvalt tõstatada probleeme... Siin on räägitud aktsiisitõusude tagasipööramisest, et 500-eurone maksuvabastus teha ilma astmeteta ja muudest asjadest, mis praeguse valitsusega on halvasti teinud.

Meie, erinevalt Reformierakonnast, julgeme valimiste eel rääkida maksusüsteemist mitte ainult, kust alandada või mida muuta nii, et see valijatele meeldib, vaid oleme valmis välja ütlema ka halvad uudised. See on ühiskonnale vajalik ja võti haritud valija juurde. Oleme valmis ütlema, et Eestis on varamaksud väga madalad, et Reformierakond on viinud üksikisiku tulumaksumäära nii alla, mis ongi tekitanud koalitsioonileppe täitmise tuhinas surve eksperimenteerida aktsiisidega.

Ja lõpuks, ehk kõige tähtsam, me tahame rõhuda sellele, millist kokkuhoidu on võimalik saavutada avalikus sektoris. Kindlasti nii, et see ei kahjustataks põhiülesannete täitmist, aga liiga palju on asendustegevust, tegevuse imiteerimist, paralleeltegevusi ministeeriumide vahel – sellest kõigest on palju räägitud, kuid mitte ükski poliitiline minister ei ole enda haldusalas suutnud saavutada silmapaistvaid tulemusi. Suured erakonnad, ikka veel, ei julge sellest rääkida.

Härra Herkel, tuhanded riigiametnikud tegid praegu otsuse mitte hääletada Vabaerakonna poolt, igaks juhuks.

Ei. Tuhanded riigiametnikud seda ei teinud. Sellepärast, et nagu ma ütlesin: riigi põhiülesannete täitmine ei tohi kannatada, meil ei ole a priori liiga õhuke või liiga paks riik, aga meil on paksud lapid mõnedes kohtades ja mõnes kohas on ta liiga õhukeseks kulunud. Oma tööle pühendunud mõistlikud riigiametnikud, teevad otsuse seda [meie] lähenemist toetada.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Parlamendivalimised võidab kas Kesk- või Reformierakond, mis ei anna aga garantiid, et võitja teeb järgmise valitsuse. Kes teie arvates paneb kokku järgmise valitsuse?

Eestis on kujunenud tavaks, et Vabariigi President teeb valimistel enim hääli saanud erakonna juhile ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Ma ei näe, et mõni erakond suudaks saavutada tulemuse, mis laseb tal teha üksinda valitsust. Küll näen ma, et tendents kaheparteilisusele on taas teravnemas, millele tahab ka Vabaerakond kindlasti vastu hakata. Ja lõpuks ei ole välistatud, et maailmavaate või ühise arusaama baasil kujuneb koalitsioon, kus valimiste võitjaerakonna esindus isegi puudub.

Nõus. Aga kuidas teile praegu tundub: kes paneb kokku järgmise valitsuse, Reformi- või Keskerakond?

Ma ei tegeleks ennustamisega. Neil mõlemal on selleks võimalusi. Aga, olles näinud igasuguseid ootamatusi, sealhulgas poliitilises elus, ei välistaks, et  seda teeb ka keegi teine.

Kes on Vabaerakonna tõsisemad konkurendid?

Kõik need viis erakonda, kes on peale meie riigikogus.

Aga rohelised?

Roheliste puhul ma näen kesta, mida tulevikus saab poliitilise sisuga oluliselt rohkem täita. Aga ma ei näe seal arvestatavat administratiivset suutlikkust erakonna valimistele viimiseks. Positsioon, kus erakonna juht on Tallinnas Keskerakonna linnavalitsuses mitte kõige mugavamas täitematerjali rollis, ei ole neile praegu soodne.

Kas teie ei ole kunagi mõelnud Vabaerakonna ja IRL-i ühinemisele?

Praegusel juhul mitte. Isegi kui üldisemad maailmavaatelised lähenemised võivad olla sarnased, siis praktiline tegevus ja piisavalt paljud poliitilise kultuuri ja demokraatia küsimused on erinevad. Eks Vabaerakonnas on Isamaa taustaga endiseid IRL-i liikmeid, mina nende seas, kellel on üsna halvad mälestused nn hääletusmasinast ja kõigest sellisest.

Kui Eestis oleks võimalus, et valimistele minnes saaks moodustada erakondade vahel valimisliite, siis kindlasti ühes või teises kohas võiks tekkida olulist koostööd. Suheldes IRL-i kohaliku tasandi liikmetega, kellega ammu-ammu olen ühes erakonnas olnud, siis koostöö potentsiaalne tahe peegeldub kohati vastu küll. Halb on kindlasti see, kui poliitilisel väljal on asjaolud, mis ei luba sellel tahtel realiseeruda. Aga praegu mulle tundub, et mõnda aega on see veel raske.

Kes on Vabaerakonna valija?

Meie algne tulek näitas, et Vabaerakonna valija on kriitiline avalikkus, keskmisest haritum inimene. Võibolla tulenevalt sellest, et tegelesime hästi palju haldusreformi teemadega ja astusime Eesti metsa kaitseks jõuliselt välja, oleme leidnud päris palju toetajaid ka maal. Teistpidi on kindlasti tegemist vastutust võtvate kodanike ja initsiatiivi väljendavate aktiivsete inimestega.

Üks sõnum, mida tahan öelda: mitte meie ei taha otsustada, kuidas peavad inimesed Eestis elama, vaid meie teiega – Eesti inimestega – koos saame muuta seda riiki paremaks ja tõhusamaks.

Kui suur on Vabaerakonna liikmeskond?

Pisut üle 600.

Ja kui palju on nende seas „surnud hingi“?

Algusest peale oleme rõhutanud, et erakond oleks elus organism. Oleme püüdnud olla nii, et meie liikmed on tegelikud, meie võimalus on olla väike väle süstik suurte sõjalaevade vahel. 2014. aastal, kui meie takistusriba üks osa oli koguda erakonnale vajalik 500 liiget, oli ka neid, kes tulid ja ütlesid: ei ole võimalik aktiivselt panustada, aga olen valmis andma oma nime, isikukoodi ja allkirja, et uus erakond saaks registreeritud.

Tegelikult ma väidan, et poliitiliselt toimiv kooslus, ka suuremates erakondades, piirdubki paarisaja hästi aktiivse liikmega.

Siiski, 100 inimest üle erakonna registreerimiseks kohustusliku arvu ei ole parlamendiparteile just suur number. Miks inimesed ei liitu teiega?

Siin on palju probleeme. Kas justiitsministeerium peab tõesti riikliku registrina hoidma erakondade kui mittetulundusühingute liikmete registrit? Tuleksime sellega ise toime. Meil on ka toetajaliikmeid, inimesi, kes ei taha oma [erakondlikku] kuuluvust näidata, sest Eestis on piisavalt palju juhtumeid, kus näiteks tööintervjuul on erakonda kuuluvust inimesele ette heidetud ja nad pigem peidavad seda...

Mina ei näe Vabaerakonnal mingit erilist liikmete probleemi. Pigem näen seda probleemi erakondadel, kelle liikmeskonnas on 10 000 ja rohkem inimest.

Keskerakond valitseb Tallinnas ja Ida-Virumaal, Reformierakond Tartus, sotsid Võrus ja suurematel saartel... Kus on Vabaerakonna kants?

Kui valimisliidud olid üle Eesti edukad, siis kuivõrd see oli Vabaerakonna edu ja kuivõrd mitte? Ei taha end võõraste sulgedega ehtida ja öelda, et see oli Vabaerakonna edu, aga kindlasti oli see ühe meie filosoofilise lähenemise edu. Ma ei räägiks siin kantidest, vaid potentsiaalist erinevates kohtades nimekirju üles ehitada. Ja see on meil olemas.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Juba aastaid tagasi kinnitasite, et Vabaerakond ei soovi jääda protestiparteiks. Möödunud nädala Siim Kallasele või Jüri Ratasele suunatud hiidplakatid Tallinnas näitavad vastupidist.

Nende taga on jõuline signaal.

Ma tean, et suhtumised sellesse on erinevad. Aga kui võtame kasvõi [telekanali] PBK, siis oleme riigikogus ainus erakond, kes on esitanud lahenduse selle probleemi maandamiseks kohaliku omavalitsuse finantskorralduse seadusega, sest mille pagana pärast võib omavalitsus maksumaksja raha nii süüdimatult laristada läbi Eestile mittesõbraliku telekanali.

Ent miks Vabaerakond sõi nende suurte plakatitega ise oma sõnu, sest üritas ju äsja algatada seadusemuudatust, et välireklaam ei tohiks olla suurem kui 1 ruutmeeter?

Jällegi, see on koht, kus meie tahaksime normi kehtestada ja siis mängiks nende reeglite järgi. Vabaerakond on olnud välireklaamidega väga tagasihoidlik, kui nüüd on neid tähele pandud, siis on see hea.

Tallinna plakatite puhul tekib küsimus, miks on vaja jälle rääkida sellest VEB-fondist? Tahate Reformierakonna uue esimehe Kaja Kallase elu tema isa Siim Kallase kaudu ebamugavaks teha?

VEB-fond on õnnetu asi Eesti lähiajaloos, millele on õigustatud tähelepanu tõmbamine, sest vastused puuduvad. Kindlasti ei ole see teema, millesse kinni jääda, aga teemale osutamine ei ole liialdus.

Olete nõus Artur Talvikuga, et „[Kaja] Kallas on vana Reformierakonna uus ja kaval pakend“?

Mina ei annaks isikute suhtes ette hinnanguid. Loodaksin siiski sellele sisu paranemisele. Elame, näeme.

Meie suhtumised võimalike koalitsioonipartnerite osas võivad olla [Artur Talvikuga] natuke erinevad. Mina loodaksin, et ehk suudab Kaja Kallas Reformierakonna mingeid dogmasid – näiteks maksudogmad – lahti raputada. Seda öeldes olen võibolla idealist. Aga ka raamatule Vabaerakonna sünniloost, mis peaks peatselt ilmuma, panin pealkirjaks „Idealistid“.

„Sõna sööstab verre“ on teie luuletus, mis ilmus Loomingus suvel 2016 ja seal on read: „Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni / mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad“. Käib see ka poliitika kohta?

See on kindlasti palju üldisem. Olen alati pidanud tähtsaks avalikku sõna, selle täpsust ja mõju. Poliitiku traagika on, et kohati tuleb tal lugeda väga kantseliitlikke tekste ja kohati tuleb ise tekste luua äärmiselt kiiresti. Mingil perioodil on mul luuletuste kirjutamine olnud väljund, et kõigest sellest ennast teistmoodi välja elada.

Kui palju käituvad Eesti erakonnad enda nähtavuse suurendamiseks ja toetuse tõstmiseks nii, nagu kirjutasite Sirbis: „... poliitika [on] järjest enam üles ehitatud teravale vastandumisele ning liigub isolatsionismi suunas“?

See on Eesti poliitikast üldisem probleem ja kõneleb radikaliseerumisest, mis oli suur teema Euroopas, lisaks Donald Trumpi tehnikad võimule tulekuks... See on ka praeguse meedia eripära, et äärmuslike ja polariseerivate seisukohtadega saab end suure klikkide arvuga üles töötada, aga iseküsimus, kas see tuleb kasuks ühiskonna arengule...

See on siiski lihtsustatud käsitlus meediast.

Ja-jaa, muidugi lihtsustatud. Aga mulle tundub, et nii meedias kui ka poliitilisel väljal hakkab teravuste afišeerimine oma aega ära elama. Kui vaatame mistahes järgmise koalitsiooni peale, siis – nagu ütlesin – toimiv saab olla ainult valitsusliit, kes suudab äärmusesse viidud valimisloosungite kiuste ehitada üles mõistliku ja toimiva ühisosa.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui te retsenseerisite Soome parempoolsete artiklikogumikku „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“, rõhutasite koostajate väga olulist vihjet – sallijaskonna ja väärtuskonservatiivide kaevikusõda pole ühiskonnale kasulik. Kuidas seda vältida?

Ma ei kirjutanud arvustust, see oli üks tagasihoidlik blogipostitus. Eestis tunnetan kõige selgemalt EKRE retoorikas imporditud, liiga üles haibitud konflikti elemente ja teiselt poolt vaatab vastu pöördesse viidud vasakpoolsus, mis sellega võitleb või mille vastu võideldakse. Eks see avaldus näiteks kooseluseaduse arutelu puhul ja teistes väärtusküsimustes...

Kuidas olla salliv, et see ei põhjustaks sallimatust?

Just. Sallivus on sallivus, juhul kui ta on salliv. Tihtipeale näeme enda ümber agressiivset sallivust, mis omakorda põhjustab vastureaktsioone.

Kirjutasite kujundlikult, kuidas tegeleda ei tule mitte EKREga, vaid inimestega, kes ühel või teisel põhjusel enam ei usalda poliitikuid ja on kaotanud ühiskonda koos hoidva algatusvõime – nad võivad haarata EKRE kui viimase õlekõrre järele, sest muud tuge ei ole. Kuidas see muu tugi neile tagasi anda?

See on ka Vabaerakonna töö. Kindlasti on see kogu Eesti poliitilise eliidi, samuti ajakirjanike ja ühiskondlike mõtlejate ülesanne.

Mulle tundub, et meie poliitilisel ja ühiskondlikul mõtleval väljal on palju avalikke arvajaid, kelle empaatiavõime ühiskonna kõige kaitsetumate liikmete ja nende väljaelamiste, frustratsioonide suhtes on madal, sest nad on vähe suhelnud [nende inimestega].

Poliitiku ja ühiskondliku mõtleja kohus on ka analüüsida, miks meie inimestel on sellised seisukohad ja mis on ühiskonnas valesti, et nad on kibestunud, väljendavad ennast väga teraval moel. Neid asju saab parandada. Parandamine algab inimestega rääkimisest.

Kas Vabaerakond ja EKRE mahuksid ühte valitsusse?

Ütlesin eespool, et ma ei välista [koostööd kellegagi]. Aga Vabaerakond ja EKRE...

EKRE on ju Rahvaliidu baasil tekkinud ja 2014. aastal ei olnud neil nullist kokkupanekut [nagu Vabaerakonnal], kuigi liikusime ühesugusel [parlamenti] tuleku väljal. Filosoofiliselt oleme äärmiselt erinevad, mis ei tähenda, et mingites asjades ei ole võimalik kokku leppida. Mart Helme on väga haritud ja erudeeritud inimene, tunnen teda eelmise sajandi 1980. aastate algusest.

Meie [erakondade] erinevus on selles, et mina usun oluliselt enam inimeste vabasse algatusse ja demokraatia toimivusse.

Teie luuletuses „Allee“ on rida „Aja liigesed on lahti luist...“. Kui palju see praegust aega iseloomustab?

See iseloomustab tundlike inimeste jaoks üsna sageli aega, milles nad elavad. Ja ajad on alati keerulised. Kindlasti on see oluline märksõna, mis käivitab inimese oma ühiskonna ja üldse ümbruse pärast tegusalt muretsema.

Andres Herkel Autor: Siim Lõvi /ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: