Poes käimine võiks olla üks tore toiming. Linnadest kostab aga aina enam kurbi hääli, et tegelikult on see kole ettevõtmine.

Aina enam nörritavad rahvast suurte linnapoodide lõpmatuna tunduvad kassajärjekorrad. Aeg venib, järjekord venib, närvilisus kasvab. Ja see lõpmatuna näiv hindadega petuvärk veel lisaks! Ikka kipub kauba juures olema üks hind, kassa aga lööb sulle arvele suurema. 

Ja siis veel poekettide juhtide lõpmatu mure töötajate puuduse pärast. Ja töötajate endi nadi palk, kohustus kassades istuda nii nädalavahetustel kui ka riigipühadel. Naabrite juures Skandinaavias on siis enamik poode kinni. Pühapäeviti suletud poed näitavad seda, et Põhjala emadel on õigus olla nädalavahetusel koos oma perega, oma lastega. Meie aga ostleme ööpäevaringselt ja ilmtingimata ka pühapäeviti.

Aga mõnus, muhe, sõbralik kaupmees, kes tunneb iga poes olevat kaubaartiklit, kes iga klienti hindab? Kaupmees, kes ei kiirusta ja sulle lahkesti ausat nõu annab? Selliseid kohtab vist ainult vanaema muinasjuttudes kenast külaelust. Siiski, kauneid näiteid on paljudest küladest, ka oma kodualevikust Kadrinast, ka naabrite juurest maalt. Ikka sealt, kus inimestel aega hingata.

Mis aga kõige kurvem – me ise oleme ju hukutanud oma väikepoed. Ise jätnud nad känguma, sibades aina suurematesse ja vingematesse marketitesse. Oleme suurpoodidesse tormeldes ja osthulluses hukutanud väikesed keldrpoed linnades, mõnusad maapoed külades. Oleme hüüdnud supermarket, hüpermarket, megamarket ja viinud raha sinna, kus täna pragame ja pikkades järjekordades seisame.

Siiski pole olukord täiesti lootusetu, siiski pole viimased ostjasõbralikud väikepoed kadunud. Neid kohtab väikelinnades ja alevikes ja külades. Neid leiab veel ka suurlinnade äärtest ja elurajoonide keskelt, megamarketite mõjualast väljaspoolt. Võib leiduda ka üksiküritaja letina hiigelpoe ees.

Arvan, et nüüd saabuval suveajal rohkem ringi liikudes tuleb rohkem ka oma rahakotiga hääletada. Astuda asumis ringi jalutades ka pisipoodi ja sealtki mõni kaup soetada. Ning suvised sõidud mööda Eestimaad – nüüd ootavad külapoed, et just sealt oma jäätised ja värskad soetaksite, eurod maha jätaksite. See, mis möödasõitjale võib näida kui mugavuse küsimus – peatuda või mitte – on tegelikult külakaupmehele eluküsimus – pankrotistuda või mitte. Iga võõrsilt tulev ost, iga kogukonnast kaugemalt laekuv euro on siin päästerõngas. 

Maarahva pisipoodidesse või ka lausa lettidele lisanduvad lisaeurode tulekul esmalt vahvad kohalikud maitsed, hõrgutised. Siis jõuab järg juba ka kena kohaliku käsitööni. Tasub vaid ostjana seda kõike toetada ja ka linnadest väljaspool peatudes uurida, kus on kohalik leivaküpsetaja, kus vihameister, kus vorstikoda, kus käsitöötalu, kus seebikeetja, kus maasikaharija. Lahke maarahvas annab lahkesti nõu, kuhu veel oma eurosid poetada. 

Vaadake näiteks suvist Peipsi äärset kala- ja ka kurgikaubandust, mis käib suure ringiga mööda suurtest ketikauplustest. Millised tooted, millised vahvad müüjad, millised asised õpetused! Kolme aasta eest oli seda palju vähem, viie aasta eest veel vähem. Aga usaldus müüjate ja ostjate vahel on kasvanud, eurokesed liikunud. See kõik võib korduda teisteski paikades, teistegi toodete ja maitsetega kui vaid linnarahvas viitsiks sealgi oma rajakotte paotada.

Nii hoiamegi alles poode, mida mäletavad me emad ja vanemad. Selliseid kauplusi, kus poodnik oli elus inimene, mitte masin. See on meie ilma liigirikkus. Ja selle abiga taasloome selliseid inimlikke pärispoode ka oma laste jaoks. Selliseid, kus müüjal on nägu ja nimi. Uskugem, see on võimalik. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.