Ei pääse minagi mööda uutest ministritest. Täpsemalt ühest neist. Teate küll – sellest, kellest kõik räägivad. Sellest, kellele on ette heidetud huvide konflikti, naistevaenulike seisukohtade avaldamist ning ebakonventsionaalsete sünnituspraktikate propageerimist.

Jah, temast on räägitud palju ning räägitakse veel ja ega ma õigupoolest tahagi peatuda personaalküsimusel. Silma jäi hoopis see, et kogu esitatud kriitika taustalt piilub meid üks antiikajast Õhtumaa kultuuri saatev fenomen, mida võiks nimetada harmooniataotluseks.

Juba vanad kreeklased pidasid inimese puhul oluliseks kooskõla ja harmooniat, inimese sisemise ja välimise külje tasakaalu, tema mõtete, tegude ja seisukohtade sidusust ja loogikat. Ja see inimideaal on saatnud meid kaks ja pool tuhat aastat. Tõsi, omaette tõrgete ja eranditega. Näiteks vanade roomlaste käsitlus religioonist ning selle kaudu avaliku ja erasfääri rollijaotusest oli natuke teistsugune – roomlasi nimelt ei huvitanud mitte inimese mõtted, vaid teod. Ehk siis: kuni sa keisri ja Rooma jumalate ees põlvi nõtkutasid, polnud vahet, mida sa seejuures mõtlesid. Kuid, nagu teame, juuris kristlus sellise mõttemudeli välja ning tänapäeval taunime seda, kui inimene mõtleb üht, kuid teeb teist.

Taunime, kuid tunneme. Tunneme väga hästi, sest ilmselt tuleb meil kõigil elus selliseid olukordi ette. Ja see viibki meid tagasi paljukõneldud uue ministri juurde. Talle on ette heidetud aastate taguseid väljaütlemisi ja juhitud tähelepanu seisukohtade omavahelisele ühitamatusele, rääkimata üldisest oportunismist, pidades silmas tema poliitikasse mineku tegelikke või kujuteldavaid põhjuseid.

Ehk siis: öeldakse, et tegu ei ole harmoonilise inimesega. Või, veidi moodsamas keeles – ei ole inimene, kellega tahaks luurele minna. Karm värk.

Aga mõtleme nüüd hetke sellesama antiigist meieni ulatuva harmooniaihaluse peale. Kui tõsiseltvõetav see ikka on? Kas suudame tõesti kujutleda inimest, kes on kogu aeg sama, kelle sõnad ja teod lähevad igas olukorras kokku, kelle eri aegadel ja eri kohtades välja öeldud seisukohad moodustavad kauni mustri, kus iga üksikkomponent on osa suuremast, moodustades kokku fantastilise ja tervikliku mustri?

See käsitlus on ju jabur, eks? Ja seda vähemalt kahes mõttes. Esiteks: sest inimene muutub ajas. Ja kui ta ei muutu, siis, noh, on tegu idioodiga. Nii et enne kellegi kritiseerimist mingite varasemate väljaütlemiste pärast tasuks kontrollida, kas ta on ka jätkuvalt sama meelt. Teiseks võib inimene rääkida ühe ja sama asja kohta täiesti erinevat juttu sõltuvalt sellest, kuidas ta öösel magas, kas tal on kõht täis või tühi ning milline ilm parasjagu väljas on. Jajah, vangutab kindlasti mõni pead, see on nõrga inimese ja tuulelipust jobu tunnus, aga üks põhjamaiselt meelekindel inimene nii ei tee.

Vale. Teeb küll. Olen ise teinud. Olen näinud teisi tegemas ja nii see lihtsalt on. See pole ei hea ega halb – see lihtsalt ongi inimloomus. Me pole mitte tasakaalu otsivad ja harmoonia poole püüdlevad olendid, vaid vastuolude puntrad ning need hetked, mil meile näib, et oleme leidnud tasakaalu, oleme lihtsalt ajutiselt mingis punktis, millega oleme sõltuvalt hetkemeeleolust või -tujust lihtsalt ajutiselt rahul. Aga võite olla kindlad – see läheb mööda. Sest see on meie loomuses.

Eelneva mõte pole mitte öelda seda, nagu oleks inimene üks armetu närvipundar, kas ei suuda kontrollida ei iseennast ega seda, mida ta parasjagu suust välja ajab. Seda mitte. Tahan hoopis öelda, et väga lihtne on kedagi kritiseerida.

Avalikku rambivalgusesse astumine justkui riietab inimese lahti, kõik tema avalikud sõnavõtud muutuvad ühtäkki võrdselt tähtsaks sõltumata väljahõikamise ajast ja kohast ning me arvame, et meil tekib mingi pilt inimesest. Tekibki, aga me ei tohi seejuures unustada, et see on justkui ühe filmikaadri põhjal terve filmi üle otsustamine. Paraku on aga inimene siiski pigem nagu film, mitte foto.

Ehk siis – keegi meist ei tea, mida homne päev toob ja mis juttu me siis suust välja ajame. Kas me tahame siis, et meie üle otsustatakse selle põhjal, mida me üleeile ütlesime? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.