Mulle ei meeldi olla isiklik, aga seekord siiski... Olin töötanud 10 aastat ajalehes Postimees ja veel pikemalt meedias, kui presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilves kutsus mind Kadriorgu nõunikuks. Jäin sinna kümneks aastaks. Pärast seda töötasin alla aasta riigikogus sotside fraktsioonis, erakonda kuulumata. Mullu sügisel tulin tagasi ajakirjandusse.
 
Just läbi selle personaalse kogemuse, mis on olnud paljudes olukordades silmi avav ja arusaamist rikastav, vaatasin kolmapäeval uute ministrite ametisse nimetamist presidendi kantseleis.

Värske tervise- ja tööminister Riina Sikkut kuulis tere-tulemast-sõnu, sest riigipead tsiteerides on spetsialiste alati meeldiv tervitada poliitikute ridades.

Edasi saime aga teada, et president teeb raske südamega otsuse nimetada senine kommunikatsiooniettevõtja või suhtekorraldaja Janek Mäggi regionaalhalduse ministriks. Riigipea mure oli küsimuses, kuidas rakendada siin pöörduste põhimõtet – et inimesed ei satuks ühest rollist teise ilma vajaliku jahtumisperioodita, et poliitikas saadud oskusi, kogemusi, teadmisi ja sidemeid ei oleks võimalik kasutada eraäris.

Mina ei arva, et inimestesse, kes lähevad erasektorist riigitööle või vastupidi, tuleb suhtuda ette eelarvamusega. Umbes nii, et ju nad hakkavad avalikus teenistuses lobistama eraäri huvides või tagasi eraäris kasutavad kurjalt riigitöö teadmisi. Kahtlustame neid kohe pättustes või milleski veel karmimas. Aga kui inimene erasektoris tunneb tõesti, et nüüd tahab ta oma riiki teenida? Taavi Kotka, kes IT-firmast läks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi IT-valdkonna asekantsleriks on seda kenasti põhjendanud. Ta kirjeldas enda motivatsiooni sõnadega, et „võimalus ennast võimendada on riigis palju suurem kui ettevõttes“. Hiljem pöördus ta tagasi erasektorisse, samuti IT-alale.

Tegelikult rääkis sellest samast tänavu märtsis ka president Kaljulaid. Ta nimelt meenutas ühes kõnes, kuidas läks aastal 1999 kommertspangast peaminister Mart Laari majandusnõunikuks. Toonaseid kõhklusi, kas minna või mitte, aitas tal ületada selge juhtmõte – usaldada tuleb teiste usaldust sinu vastu, aga teha omalt poolt tööd nagu jaksad, et seda usaldust õigustada.

Eestis saab igaühest saada keegi, kui ta õpib ja kui ta julgeb, ütles president Kaljulaid kaks kuud tagasi. Ja rotatsioon ei pea tema sõnul toimuma mitte ainult poliitikute hulgas läbi valimiste, aga ka kõigil teistel elualadel. Seegi on osa õmblusteta ühiskonnast, lisaksin ühe mõtte siia juurde.

Kolme nädala eest rääkis samal teemal ka  Reformierakonna esimeheks valitud Kaja Kallas oma troonikõnes. Riigi edukuse tagab see, kui iga ametnik ja poliitik suudab näha ühiskonna erinevaid seoseid ja võimalusi, mitte ainult takistusi, sõnas ta ning rõhutas, kuidas me vajame poliitikute ja ametnike omandatud teadmisi erasektoris ja erasektori teadmisi riigisektoris.

Aga miks me siis Janek Mäggi kui ministrit juba ette ei usalda? Miks me pressime talt välja lubaduse, et pärast poliitikast lahkumist vajab ta pikemat jahtumisperioodi ega tohi naasta senise kutsetöö juurde? Me ei küsi ju selliseid veksleid riigikogu liikmetelt, erakondade peasekretäridelt, valitsuse kommunikatsioonibüroo ametnikelt või presidendi nõunikelt. Nemad võivad ametist lahkudes luua valutult näiteks kommunikatsiooni- või lobby-firma, olles varustatud palju laiema pildi ja suhtevõrgustikuga kui 10-kuulise erakonnapoliitilise staažiga minister.

Pealegi, olgem kindlad: koalitsioonivalitsuses valvavad valitsuspartnerid ülima tähelepanelikkusega üksteise järele. Neil on väga hea nina ja täpne silm, et tunda või märgata mõne ministri võimalikku konflikti tema erahuvidega ning nad ei jätaks seda enda teada. Nii oleks taoline libastumine keeruliselt ette kujutav. Hiljem aga – kogemused, nagu ka sõbrad ja tuttavad, jäävad ju niikuinii. Endise ministri või riigiametniku või ükskõik kelle ajus ei ole mineviku kustutamiseks delete-nuppu.

Eraärist tuntud konkurentsikeeld, mis tähendab senise tööandja kinnimakstud keeldu lahkuda mõnda sama valdkonna firmasse, oleks riigitööle minejale juba ette väljamõõdetud karistus. Kusjuures, tema peaks selle kinni maksma enda taskust. Ametist lahkuvale Eesti ministrile ei ole ette nähtud mitme-aastast jahtumisperioodi koos igakuise lahkumishüvitisega nagu maksavad näiteks Euroopa Liidu institutsioonid oma endistele liikmetele.

Janek Mäggiga olen tema suhtekorraldaja karjääri ajal olnud mitmel puhul erinevat meelt. Arvan, et siin-seal on ta hoogsate ja kohati sapiste kommentaaridega nii mõnelegi inimesele liiga ja ka haiget teinud. Aga ma ei ole kunagi arvanud, et ta tegelikult soosiks lähisuhtevägivalda või oleks šovinistlik. Olles avalikkuse ette kerkinud regionaalhalduse ministri kandidaadina, õiendas ta kiirelt ära ühe kunagise ülimalt iroonilise – aga siiski kolmapäeval ka riigipea poolt negatiivsena märgitud – lehekommentaari, kinnitades: "Minu tolerants perevägivalda on null.“

Ja aidaku meid selle Janek Mäggi rohkem kui aastavanuse arvamuslooga lõpparve tegemisel president Kaljulaidi sõnad tema ametisse astumise kõnest riigikogus 10. oktoobril 2016:

"Täiuslikke pole, eksimatuid pole, aga tegelikult pole ka neid, kellel üldse tugevaid külgi pole. Inimesed, kes teavad, et iga eksimuse eest ootab neid avalik häbipost, kaotavad otsustusjulguse. Eestit saab arendada vaid üksteist toetades."

Seega – esmalt usaldagem oma inimesi.