Kuidas selline eelmise nädala suur uudis sündis?

Jüri Ratas kutsus ja ettekäändeks tõi seda, et tahab küsida nõu. Siis me seal arutasime erinevaid kandidaate - pakkusin välja Riho Terrast, Marek Helmi, Katri Raiki ja ütlesin ka, et Hanno Pevkur on praegu tegelikult võib-olla päris hea kandidaat. Siis Jüri ütles, et need on kõik väga head kandidaadid, aga äkki hakkad ise.

Ja see oli tõesti šokk, selle hetkeni mul ei olnud kindlasti mitte mingisugust mõtet ega plaani hakata kuskile kandideerima, veel vähem ministriks hakata. See on erakordset usaldusväärsust nõudev amet ja iga päev seda võimalust ei teki.

Kui pikalt te mõtlesite või ütlesite oma vestluse käigus "jah" kohe?

Ei, ma päris vestluse käigus ei öelnud, aga ma lubasin kindlasti kaaluda ja pidasin kõikide lähemate kolleegide ja kaasvõitlejatega nõu, sealhulgas abikaasa ja lastega.

Abikaasa on mul kogu aeg öelnud, et poliitikasse minna mitte mingil juhul ei tohi ja mõnes mõttes on tal ju õigus. Aga siis hommikul ütlesin, et miks mitte.

Mis nüüd edasi saab? Astute Keskerakonna liikmeks, kandideerite riigikogu valimistel?

Jaa. Ma arvan, et väga suure tõenäosusega need nii-öelda spetsialistministrid siiski ei ole saavutanud ühiskonna jaoks piisavat hüve. See on huvikonflikti situatsioon - ühest küljest sa esindad - nagu Marina Kaljurand esindas Reformierakonda - erakonda ja teisest küljest sa ikka ütled, et ei esinda. Ma arvan, et nii kaua, kui sa töötad poliitilisel ametikohal, sa pead näitama, kelle huve sa esindad.

Ma olen alati, kui ma oma põhitööd tegin, alati öelnud, keda ma esindan. Ajakirjanikud alati teavad, et kui me saadame pressiteate välja, keda ma esindan. Ma arvan, et see on aus ühiskonna suhtes.

Praegusel juhul on teie plaan siiski, et Powerhouse jääb teieta pikemaks ajaks kui kümme kuud?

See võib jääda oluliselt lühemaks ajaks, sest ministriamet on ikka väga ebakindel asi.

Ma Jüri Ratasele ütlesin, et ma ei soovi riigikokku kindlasti minna ja kui me seda vestlust seal arendasime, siis selline kokkulepe meil jäi. Jüri küsis, et Janek, me võime leppida kokku ühe asja, et 3. [märtsi] õhtul me korraks vähemalt räägime. See korraks vähemalt räägime - selle peale ma ei saa peaministrile öelda ei, ma ei suhtle sinuga.

Praegusel hetkel enamus inimesi ütlesid, et nad ei soovi, kümme kuud on nii ebakindel, ma ei taha sellises karussellis enda mainet kahjustada. Mina arvasin, et Eesti riik ei ole veel korras, siin saab veel ühtteist teha.

Ma olen väga palju vabatahtlikku tööd teinud ja kui ma nüüd saan riigi valitsuse liikmena seda protsessi, mida altpoolt kogu aeg tahtsin, nagu suunata, siis ma olen väga õnnelik.

Mis värk selle põllu peal sünnitamisega oli, millega te kõik feministid pahaseks ajasite?

Ma arvan, et tegelikult minu sõnakasutus on olnud väga siiras ja viisakas võrreldes nendega, kes on minu vastased.

Aga selle konkreetse näite puhul - ma olen ise Valgamaalt pärit, mul on seal isatalu, siiamaani kuulub mulle, ja minu vanaema sünnitas sealsamas põllu peal ja mul tuli lihtsalt see pilt ajju. Jaa, ka seal on võimalik sünnitada ja mina olen ju elus.

Aga ma ei tahtnud öelda, et minge põllu peale sünnitama, vaid ma tahtsin öelda, et sünnitatakse igal pool. See ei ole nüüd see võtmeküsimus.

Tahaks ikkagi rõhutada, et kõik need teemad, millega mind on rünnatud, ei kuulu riigihalduse ministri valitsemisalasse ja vaevalt ma olen nüüd kõige parema ja huvitavama sõnakasutusega inimene Eesti vabariigis. Ma arvan, et minu eeskuju Jürgen Ligi on ikkagi oluliselt lennukam.

Lubate, et ministrina teie ütlemised ei muutu vähem reljeefsemaks, ümmargusemaks?

Ma ütlesin Mailisele, et ei kavatse rääkida mitte midagi sellist, millesse ma ise ei usu ja Mailis küsis, kas sa mõnikord vait ka suudad olla ja ma ütlesin, et võin seda kaaluda.

Ma arvan, et ma olen kõigil neil hetkedel, kui ma olen midagi rääkinud, ma olen sellesse lõpuni uskunud. Tõsi on see, et iga inimene aeg-ajalt hindab ka mõnda oma arvamust ringi.

Enamus ministrikandidaate, kes on väljastpoolt poliitikat - nende suur häda on see, et nende mõtetest me ei teagi midagi. Nad peavad alles hakkama selgitama. Minu puhul võib läbi lugeda, ma arvan, et minu kirjutatud tekstide hulk läheneb "Tõele ja õigusele", mahult vähemalt. Ma olen igal aastal avaldanud paarkümmend arvamusartiklit kindlasti, kõik mõtted on teada. Tuleb lihtsalt natuke kodutööd teha, lugeda, mõtteid on väga palju, rohkem, kui need kaks lauset, mis siin on toredasti lennanud.

Kas siin ei teki mõjude ja huvide konflikt?

Ei teki. Sellepärast, et juba täna läks teade välja, see on avalik. Powerhouse'i tegevjuht on juba alates kolmapäevast Taivo Paju, endine pikaaegane Directori peatoimetaja, väga kompetentne.

Ma kindlasti ei plaani teha mitte midagi sellist, mis mu enda südametunnistusega vastuollu läheb. Ma ei ole seda teinud muuseas ka siiani.

Meil oli kogu aeg see tunne, et me ei taha neid poliitbroilereid, ei, me ei taha neid, tehke midagi, tehke päris elus. Kui Laine Randjärv mind toetas, ma olen talle väga tänulik, ma ütlesin talle, et ma olen päris elust. Ma olen pidanud käed mullas tööd tegema hommikust õhtuni, aga ma ei plaani seda lõpetada.

Mis puudatab ettevõtet, siis see ei saa ka nii olla, et kui sa lähed näiteks ministriks, siis sa pead minema naisest lahku, loobuma kõikidest sõpradest, hülgama ema - seda ei suuda mitte keegi, seda polegi vaja. Minu arust on vastupidi, selles ühiskonnas on armastuse puudus, mitte ainult sõprade, vaid ka vaenlaste suhtes. Mina armastan oma vaenlasi väga, see on väga mõistlik põhimõte.