Osaliselt on neil ka õigus, näiteks väidetes, et on üleküpsenud metsi ja liiga pikalt kasvanud puu kaotab oma väärtuse. See pole siiski valdav. Üleküpsenud metsad on iseseisvusaastatel lihtsalt mingil põhjusel raiumata jäänud, kuid enamik raieküpset on juba ammu autokoormatena kadunud.

Mina isiklikult olen pigem nõus 24 riigi metsainimestega, kes olid koos Läänemaal Roostal ja leidsid, et Eesti metsad on ohus. Metsaametnikud ju võivad rääkida sellest, kuidas metsamaa aina suureneb, ja see on isegi tõsi, sest ma näen sedagi, kui innukalt RMK oma tohutud lageraielangid uuesti täis istutab — aga kui põlismetsad eest maha raiutakse, tähendab see, et järgmised 30-50 aastat koosneb Eesti metsamaa istandikest, noorendikest ja noorest metsast, kus raiet ei tehta, sest pole midagi raiudagi.

Mina soovitaks inimestel pigem oma silmi usaldada ja see pilt ei ole ilus. Sõidan sageli mööda Eestimaad ringi, peamiselt Tallinnast Võru ja Viljandi suunas, samuti käin metsaretkedel, ja ma näen, kuidas Eesti metsakasukasse on üüratud augud järatud. Kõik suurte magistraalteede ääred on lanke täis.

Isegi hiljutisel Kaitseliidu sissiõppusel nenditi, et kaitseliitlaste väikesed rühmakesed ei saaks Vene agressorite kolonne Eestimaal ohustada, sest nad ei pääse enam teede äärde miine üles sättima — kuhu sa ronid, kui tee ääres metsa pole! Vaenlasel seevastu on hea üle lagedate alade meie pihta tuld anda ja ahelikus rünnakule minna.

Kahjuks on suur osa eestimaalastest paiksed ja elavad linnades — nad ei satu eriti sageli RMK ja välismaiste metsaomanike laastamistööd nägema. See võimaldabki valitsuse palgal olevatel metsaspetsialistidel arvudega mängida ja avaliku arvamusega manipuleerida. Igal juhul pole RMK mingil juhul säästlik metsamajandaja.

Veel üks legend käib Eesti oma metsaomanike kohta, kes olevat oma laante hooldamisel eeskujud, aga soovivat samuti raide suurendamist. Jah, enamik eestlastest metsaomanikke on nende majandamisel asjalikumad kui RMK, aga mitte kõik. Paljudele on metsamüügist saadavad raha vaja käiberahaks oma majapidamises. Üldjuhul tähendab oksjonilt ära ostetud metsatükk seda, et järgmisel päeval on selles harvester sees.

Väga palju on neid, kes oma valdusi üle vaadates ei näe puid, loomi ja linde, vaid suuri rahapakke. Viibin sageli metsaomanike seltskonnas, kus jutt käib vaid ruumidest, tihudest, sortimendist ja hetkehindadest. Nad irvitavad „puudekallistajate“ üle, aga ma ei näe neid endid metsa minemas ja puule nõjatudes seda armastusega silmitsemas. Ma ei kuule räägitavat tetrede pesakohtadest või läbi nende valduste läinud ilvesest, ma kuulen neid sõimamas raierahu aegu. 

Kõige õõvastavam on lugeda maal bussiputkades laiutavaid silte, kus metsafirmad lubavad raha neile kohalikele, kes annaksid teada sõpradest, tuttavatest, naabritest ja võõrastest, kellel nad teavad olevat metsamaad, mida võiks omanikelt mingi nipiga välja kaubelda – see on nii ebaeetiline, kui üldse olla saab! 

Tasuks puudutada veel üht legendi, mis puudutab rajatavat tselluloositehast. Väidetavalt väärtustaks tehas metsa, sest metsaomanikud saavad sinna müüa raiejääke, näiteks oksi, peenikesi puid ja võsa. Jah, nad saaksid müüa materjali, mis raidest üle jääb ega mahu müügisortimenti. Aga jutud ebaproduktiivse võsa tulusast müügist on pettus.

Kui maaomanikul on paar hektarit paju-, lepa- või haavavõsa ja ta tahab selle rahaks teha, tuleks tal värvata harvester või saemehed, kuid peenikeste puukeste langetamiseks kulutatav küte ja meeste töö tasustamine kujuneks suureks kuluartikliks, puidumassi aga tuleb võsast vähe. Kui lisada hinnast maha arvatavad transpordikulud, ei teeni maaomanik mitte midagi, hea kui ots-otsaga välja tuleb.

Väheusutav on ka see, et suur tehas hakkab väikeomanikelt piskukaupa kokku ostma — ilmselt tulevad partneriteks ikka suured metsamaid kokku ostnud firmad, mitte 20 hektariga talumees Ants.

On veel üks asi, millele tahaks tähelepanu juhtida – looduslikult kasvanud metsa asemele rajatavad puupõllud ehk uued metsad, mis koosnevad ridadesse istutatud kuusekestest. Minu arvates on need ebaproduktiivsed ega anna nii kvaliteetset puitu nii suures tihumassis kui looduslikud.

Sattusin Kaitseliidu õppustel sageli sellistesse nõukaaja lõpus või taasiseseisvumise järel istutatud uusmetsadesse ja mulje on masendav: ridades kasvavad kuused on ühtlaselt rääbakad, looduslikult kasvanutest kiduramad, pikad reavahed on tühjad, samas ridade vahelt on raske läbi minna, sest oksad on reas tihedad, metsas aga pole tekkinud mingit alusmetsalist kooslust. See pole mitte mets, vaid sõna otseses mõttes puupõld. Meid ootab looduslike metsade kadu.

Kui mõelda ülemaailmsete pingestuvate keskkonnaprobleemide peale, siis Eestil on üks võimalus selles positiivselt kaasa lüüa just oma metsade säästmise kaudu. Kui võtta aluseks see, et näiteks Tartu tselluloositehas saastaks Emajõge ja Peipsit, selle töös raisataks ohtralt magevett ja tooraine saamiseks toimuks suured raided, siis võib päris kindlalt öelda, et miljarditehas on Eesti oluline panus Maa muutmisel veelgi elamiskõlbmatumaks. Muide, ka soomlased raiuvad metsa usinasti ja tselluloositehaseid kerkib sinna nagu seeni pärast vihma.

Minu kui kõrvalseisja (kodutalus majandab vend) arvamus ei pretendeeri mingil juhul ühele ja ainsale tõele, see on pigem ühe metsadega kokkupuutuva inimese arvamus, mis põhineb isiklikel vaatlustel ja järeldustel. Seega loodan, et minu mahategemise asemel võtab metsarahvas lihtsalt ühe arvamusavalduse teadmiseks. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.