Kaitseminister Jüri Luik (IRL) ütles "Foorumis", et kuigi Eestil ei saa kunagi olema Venemaaga sõjalist tasakaalu, on võimalik tekitada endale sellised jõud, mille puhul idanaaber mõtleb väga tõsiselt enne, kui teeb otsuse näiteks Eesti ründamiseks.

"Me oleme see siil, meie tugevus on meie kaitse läbimõelduses, kaitse efektiivsuses. Selles mõttes on oluline, et oleme võtnud niisuguse kaitsehoiaku või kaitsekontseptsiooni, et iga üksus, iga võitleja viiakse väga kõrgele professionaalsele tasemele, et see on kasutatav väga kiiresti. Meie kaitsesügavus on väga lühike, eelhoiatusaeg väga väike, seetõttu peame sõna otses mõttes täna olema valmis," rääkis Luik.

"Olen kasutanud viimasel ajal terminit, mitte professionaalne vägi, sest meil pole täiemõõtmelist professionaalset väge, vaid reservvägi, aga olen öelnud, et see on professionaalne reservvägi. See peaks olema eesmärk ja oleme sinnapoole pikkade sammudega astunud," sõnas ta ning lisas, et Eesti kaitse oluline element on ka liitlaste toetus.

Riigikaitsekomisjoni liige Ants Laaneots (RE) ütles, et Eestit ei ähvarda praegu reaalne sõjaline oht. Ta selgitas, et Venemaa on seotud juba kahe sõjaga, Venemaal on majanduskriis ja sisepinged.

"Putinil on palju tegemist nii sisepoliitiliste asjadega kui ka sellega, kuidas lõpetada nägu kaotamata sõda Ida-Ukrainas ja Süürias. Selles mõttes ma ei näe küll suurt ohtu Venemaa poolt meie suunas. See võib kasvada, kui Putini positsioon paraneb," ütles Laaneots ja lisas, et Venemaa on pannud kogu oma auru relvajõudude kasvatamisele, soovides suurendada seda kaks korda, kuid siiani ei ole nad sinnani jõudnud.

Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu (KE) märkis, et täna on Eesti jaoks sõjalisest ohust palju suurem kombineeritud mittekonventsionaalse hübriidsõja oht, mis puudutab psühholoogilise sõja elemente. Selles osas tema sõnul võitlus juba käib. Riisalu hinnangul võib aga Venemaal tekkida vajadus ühe külmutatud konflikti jaoks.

"Kui peaks Venemaa majandusolukord halvenema, võib tekkida tal vajadus ühe piiratud külmutatud regionaalse konflikti loomiseks just Euroopa Liidu suunal, et näidata Euroopale, et olen endiselt tugev. Me teame neid linnu, need on Narva, Daugavpils. Aga loodan, et ta saab aru, et kui ta teeb seda, siis ta on astunud sammu, mis on võrdne sõja kuulutamisega," rääkis Riisalu.

Riigikaitsekomisjoni liikme Marianne Mikko (SDE) hinnangul polegi tähtis see, kas ja kuidas sõda algab, vaid see, kuidas me sõja ära hoiame. Tema sõnul näitab suurõppus Siil väga hästi Eesti heidutustaset. Samuti tõi Mikko välja hiljutise uudise, et Prantsusmaa on arvanud enda internetsiooniväe hulka ka Eesti.

Mikko nõustus Aivar Riisaluga, et ka Venemaa on süstemaatiliselt alustanud heidutust. "See propagandamasina õlitamine, pluss trollide hulk, lõputud tehased, mis toodavad tehisintellektiga siia suunda, mitte ainult Eestisse, vaid Läände desorienteerivaid libauudiseid, on märkimisväärne. On tähtis, et suudame küberrünnakuga, /.../ massivse infovooluga, mis libauudistest kantud, hakkama saada," arutles ta.

Väliskomisjoni liige Andres Herkel (VE) nõustus, et sõjalist ohtu pole. Tema sõnul on Kreml Eesti ja Balti riikide iseseisvusega leppinud. Küll aga rõhutas ta, et maailm on muutunud ning näiteks Ida-Ukrainas või Süürias toimuv võib Eesti olukorda ootamatult mõjutada.

"Kindlasti on Venemaal teatud huvid kas või Eesti sisepoliitikas sekkuda, nagu teiste riikide valimistesse on püütud sekkuda küberrünnakutega, hübriidsõja elementidega. Kõigiks nendeks uuteks ohtudeks peame olema väga valmis," tõdes ta.

Väliskomisjoni liige Henn Põlluaas (EKRE) ütles, et kuigi hetkel pole Eestil karta midagi, ei maksa ka n-ö roosasse unne laskuda.

"Kuskil mingis olukorras, kui Süürias või mujal Venemaal läheb olukord täbaraks, siis peame olema valmis, et püütakse ka siitpoolt sisse tulla ja eks me selle nimel tegutseme, et see võimatuks teha koos enda iseseisva kaitsevõime arendamisega ja koos NATO liitlastega," lisas ta.