Intervjuus selgitasid Rüütlid ka oma abielu ja ka tervise pikka kestmist.

Intervjuu alguses jalutas Arnold Rüütel koos saatejuht Indrek Treufeldtiga läbi presidendi kantselei, kus meenutati vanu aegu ja alustati intervjuud looga, kuidas Prantsuse eriväed kutsiti appi maja lutikatest puhastamiseks.

Kuidas see siis oli? Ühel hetkel kutsusite prantslased, et nad vaataks selle maja üle ja kontrolliks, et siin lutikaid (pealtkuulamisseadmed - toim) ei ole?

Jah. Mitterrandiga (Prantsusmaa president aastatel 1981 - 1995 Francois Mitterrand - toim.) leppisime selles kokku ja ma lasin kõik inimesed koju. Siis nad tõid terve suure veoautotäie kõikvõimalikke seadmeid ja tehnikat. Ja muidugi ka asjatundjate meeskond, kes kõik ruumid, alates keldrist kuni pööninguni kontrollisid ära, et lutikatest ära puhastada maja.

Ja leiti neid siis igalt poolt?

Päris igalt poolt mitte, aga küllalt palju.

Nii, et kuulati pealt, mida siin tehti?

Loomulikult.

Kes siis kuulas ja miks?

Küllap kehtiv võim tegi seda.

Eesti riik on saanud meil 100-aastaseks, aga presidente väga palju meil ei ole. Üks neist on Konstantin Päts ja teie olete temaga kohtunud 1939. aastal väikese poisina. Ja nüüd küsitakse Eestis, kas peaks talle monumendi püstitama või ei peaks. Kuidas siis suhtuda Konstantin Pätsi kui presidenti?

Ma tõesti ütlen, et ma olen Pätsiga kohtunud ja õppisin algkoolis, kui ta 1939. aastal käis Saaremaal ja meid vallakeskuses viidi temaga kohtuma. Võtsime kodust kaasa lilled ja veel oli jutt, et värviks maja otsagi vähemalt ära ja ilustaks oma kodu. Ja ta peatus seal ja kohtus vallavanemaga. Niisugune kohtumine oli. Ja seda ainult mõne meetri kauguselt kohtusime temaga. Aga loomulikult ei vestelnud temaga. Istutasime tema mälestuseks oma kooli parki tamme, mis kasvab seal tänase päevani.

Ma arvan, et mälestus on vaja kindlasti jäädvustada. Küsimus on, et kuhu. Ja ei oleks vist õige, et mina ütleks, et ainult nii on see õige. Tallinn on olnud sündmuste keskel nendel aegadel, kui Eesti riik loodi ja Tallinnas on palju ilusaid ja väärikaid kohti, kus seda teha. Ja küsimus, kas see panna Toompea aeda, on nüüd iseasi. Üks ettepanek on, et seal oleks kõikide presidentide kujud. See on maailmas mitmel pool nii. Ma olen käinud ja kohtunud riigipeadega. Ongi traditsioon, et riigipead on kõik olemas. Ja ajas muutub rahva suhtumine ühe või teise suhtes. Aga see, millest me räägime - hääletu alistumine jne. Siin on tõesti väga palju probleeme just sellepärast, et 1940. aastal varjatud kujul kasutati jõudu ja vormistati seadus, aga samal ajal saadi nõusolek. Ka Päts kirjutas väga paljudele, me kontrollisime...sadades, dokumentidele alla, millega demonteeriti Eesti riik tollel ajal.

Eesti kommunistlik partei on ajalugu ja väga paljud Eestis ei teagi enam, kes olid Johannes Käbin ja Karl Vaino. Aga nende vahel käis võitlus. Mis konflikt nende vahel oli?

Käbinal oli kuskil sügaval siiski rahvuslik tunnetus. Iseasi, et kogu elu oli tal toimunud Nõukogude Liidus ja ta oli saanud parteilise hariduse. Aga tulles tagasi Eestisse tunnetas ta ilmselt sellist tunnet esivanemate mälestustest, mida ta jutustas. Aga Vaino maailm oli hoopis teistsugune ja mõtestatud võib-olla nii nagu Moskva just seda kõike mõistis.

Ja siitki teatud vastuolu selles osas, et kes olid parteis, see ei tähenda üldse seda, et need olid vaenulikud ja seda tuleks käsitleda muudkui, et "kommarid ahju" või "kommaritest plats puhtaks". Need inimesed, kes sellel viimasel etapil olid, viisidki Eesti sellele tasemele, kus me suutsime oma iseseisvuse taastada. Muidu me polekski seda suutnud üldse taastada.

Aga iseasi on varjatud struktuurid, mis olid sellel ajal, mis kujundasid inimeste suhtes arvamust ja olid väga olulised Eesti tolleaegsele ja veel ka tänasele poliitilisele olukorrale.

Te olete teinud nii pika poliitikukarjääri, olete näinud erinevaid aegu. Kui mitu korda te olete tundnud, et aitab?

Jah, see on tõesti tõsi, ma olen sellele päris palju mõelnud. Üks kord, kui ma väga tõsiselt sellele mõtlesin oli siis kui me olime oma iseseisvuse taastanud ja meid esitati ÜRO-le liikmesriigi staatuse saamiseks. Siis kui me olime ÜRO liige ja me sõitsime Ameerikast tagasi Eestisse, mõtlesin ma lennuki peal, et kui ma nüüd lennukist maha astun on niikuinii televisioon kohal ja tuleb intervjuu anda, et ma ütlen, et ma astun tagasi. Ja ma olingi selles mõttes täiesti ette valmistatud, kuid nii kui ma esimese sammu trepist alla astusin, tulid minu kolleegid enne telekaamerate jõudmist ja ütlesid, et mitte ühelgi tingimusel ei tohi sa ütelda, et astud tagasi, vaid tuleb katsuda Eestimees üles ehitama hakata. Ja niimoodi ma tõesti ei öelnud seda lauset, mida ma lennukis juba mitu tundi valmis mõtlesin.

Vahepeal tegite te tõhusat tööd riigikogus ja üks märgiline otsus oli see, et te ei olnud nõus nende juulilepetega, millega viidi välja Nõukogude väed. Miks?

Otsustati, et ohvitserid koos perekonna liikmetega jäävad Eestisse. See oht oli olemas ja mina võitlesin selle eest, et kõik peaksid lahkuma. Kui Jeltsin oli presidendiks kinnitatud ja Eesti iseseisev, siis ta kutsus mind Moskvasse ja viis oma residentsi. Seal oli temaga mitmetunnine jutuajamine. Selle jutuajamise käigus leppisime kokku, et Eesti piiride taastamises, aga mitte sellised piirid nagu praegu on, kus Värska poolsaar on läinud Venemaale. Me leppisime päris reaalselt kokku, ta ütles, et ta täpsustab neid, et ta ei oska vastata, aga et üldiselt ta on nõus. Teine asi oli see, et ohvitserid peaksid koos perekondadega lahkuma. Ja mina taotlen Lääneriikidelt toetust ja raha ja Eesti ehitajad võivad ehitada Moskva ja Leningradi lähistele ohvitseride perekondadele elamuid, aga mitte meie piiritsooni. Ja me lõime lausa käed Jeltsiniga. Kui need küsimused kerkisid üles Toompeal, siis seal kõlas hoopis teistsugune lähenemisviis. Teatavasti Lennart Meri presidendina kirjutaski alla niinimetatud juulilepetele, millega kõik ohvitserid jäid Eestisse koos perekonna liikmetega. Ja peale selle toodi veel Saksamaalt üle 7000 ohvitseri. Nii, et niisugune kontingent jäi Eestisse. Aga õige on, mida ma Jeltsinile ütlesin, et ohvitserid, kes on oma allkirja andnud kodumaa kaitse eest, peavad elama oma kodumaal ja nendele on vaja tingimused luua seal. See on Venemaa tugevus. Aga mitte neid paigutada teistele territooriumitele. Selle tõttu mina selle otsusega ei saanud nõustuda, sest see oli ainult sümboolne. Sõdurid oleks niikuinii välja läinud, aga hoopis tugevam kontingent kui sõdurid, olid ju ohvitserid.

Kui te olite president, siis üks teema, mis jäi sellesse perioodi, oli Euroopa Liit. Just teie nõuandel Eesti rahvas nõustus sellega. Tagantjärele vaadates, kas see oli õige otsus?

Ma arvan, et oli õige. Eesti on läbi sajandite kuulunud Euroopa kultuuriruumi. Lahkudes tolleaegsest Nõukogude Liidust oli oht, et Eesti ja Balti riigid võidakse taas vallutada, oli täielikult ka nendel aegadel olemas, kui oli pärast putšipäeva Eesti iseseisvaks saanud. Ainuke võimalus oli toetuda Euroopa Liidule ja kaugema tuleviku mõttes samuti seda mõtestada. Eestis aga ei olnud toetust. Oli välja kujunenud ütlemine, et ühest liidust lahkusime ja teise astume, mis oli omamoodi tõde ja rahva poolt väga õigesti tajutud. Aga siiski ma leidsin, et me ei suuda tagada oma iseseisvust, kasvõi luua julgeolekujõude, mis suudaksid vastu seista võimalikele ohtudele. Samuti teame me, missuguseks kujunes majanduslik vahekord Venemaaga sellele järgnevalt.

Kuhu Euroopa Liit praegu on omadega jõudnud?

Praegu on Euroopa Liit mitmeidki otsuseid vastu võtnud, mida on vaja mõelda ja otsustada. On õige, et Euroopa Liit koosneb vabade riikide liidust, aga koostööd tuleb teha mitmetes küsimustes. On jutt julgeolekust, mida tagab eelkõige NATO, aga siiski ka Euroopa Liidu enda julgeolek. Ei ole õige minna föderatiivse liidu loomise teed, kus sisuliselt kõik otsused tulevad keskusest ja riigid üha vähem saavad otsustada oma probleemide üle. Inimesed vahetuvad, liiguvad. Tänapäeva ühiskonnas ei tohi kedagi põlata ei nahavärvi, näoilme või silmade järgi. Kõiki tuleb austada ja kõiki vastu võtta. Aga ei tohi ainult kapitalile toetuda, et kapital liigub ja otsib ainult kohti kõige odavamale tööjõule ja massid liiguvad selle järgi. Maailma ei tohi sellisena ette kujutada.

Millisena teile tundub see Eesti, mis on saanud 100-aastaseks?

Kui rahvusvaheliselt võtta, siis ÜRO liikmesriike on umbes 200. Väikseid riike, nagu meie, on ainult mõned ja nendeski ei ole oma keelt. Aga meie, kes me oleme siia tulnud üle 5000 aasta tagasi, räägime oma keeles, meil on oma kultuur, haridus, teadus ja meie lapsed on Euroopa kõige kõrgemalt hinnatud noored. Meie ülikoolid on Euroopas tunnustatud ülikoolid, esimese saja ja kahesaja hulgas. Ja me võime niimoodi veel jätkata oma väikerahva saavutusi üles lugedes. Seda kõike tingimustes, kus me oleme iseseisvad olnud sellest sajast aastast ainult umbes poole. Kui me oleks olnud kogu selle aja, sada aastat iseseisvad, siis ma kujutan ette, et me oleks oluliselt kaugemale suutnud saada kui me praegu oleme. Nüüd on eesmärk see, et me peaksime ära kasutama kogu potentsiaali, kogu looduse ja keskkonna, mis toodab uusi väärtusi. Samal ajal seda kahjustamata, vaid säilitades kogu selle väärtusliku keskkonna. Eesti keskkond on päris unikaalne. Kasvõi erinevate liikide rohkuse poolest ühel ruutmeetril oleme me Euroopas päris erakordsel kohal. Eesti on väga tore maa, mille nimel on õige tööd teha ja vaeva näha.

Vahepeal liitus intervjuuga ka Arnold Rüütli abikaasa Ingrid Rüütel.

Kuidas siis läheb selle uue kodu rajamisega?

Ingrid: Ei oskagi öelda, ei ole praegu käinud seal. Ju seal mingi projekt on ja seal midagi tehakse. See, kus me praegu elame, kuulub Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile (RKAS) ja läheb aasta jooksul kapitaalremonti ja sealt me peaksime niikuinii välja kolima. Kuna me Tartusse ei taha päris tagasi minna, sest elu on läinud nii ja ka kogu pere elab ka Tallinnas, siis peaks Tallinnas mingi elamise soetama.

Kui oluline on teie jaoks abielu? Tänapäeval ei ole enam paljude jaoks sellel enam mingit tähtsust.

Ingrid: Tõesti, paljud noored elavad koos, aga tegelikult sellest palju ei muutu ja sellest palju ei sõltu. Osa neid noori paare on ametlikult abielus, osa ei ole. Minule küll meeldiks, et kõik abielluks. Nende kooselu kvaliteet tegelikult eriti ei sõltu sellest, kas sa oled ametlikult registreeritud või mitte.

Kooselu kvaliteet on oluline? Kuidas seda leida ja tagada?

Ingrid: Peab leidma sellised inimesed, kes ikkagi omavahel sobivad ja püüavad koos tegutseda ja koos olla. Seal peab mõtlema ka selle peale, et sa ei saa täpselt iga minut teha ainult seda, mis sina tahad ja niimoodi nagu sina tahad. Pead ikka teisega arvestama. Ja kui sulle on tähtis sinu kodu ja pere ja lapsed, siis ollakse koos.

Üks märksõna, mis kostis oli egoism. Et abielus on tähtis see, et me suudame olla üle isekusest. Äkki see on ka tänapäeva Eesti elu probleem? Et me mõtleme liiga palju iseendale ja mitte oma riigile ja oma rahvale?

Ingrid: Oma kaaslastele. Minu meelest on üle võimendatud seda isikuvabadust ja vähe on tähtsustatud vastutust ja koos olemise ja koos tegutsemise tahet. See on palju olulisem. Sest meil on vabadus jätta oma kodu ja pere ja oma riik. Lahkuda. Aga seda ei ole, et me peaksime millegi eest vastutama, et midagi kestaks. Et see pole nagu meie mure, vabadus on kõige tähtsam.

Te olete väga hea tervise juures. Miks väga paljudel Eestis ei õnnestu nii hea tervise juures elada selles vanuses?

Arnold: Saladus peitub selles, et me oleme mõlemad lapsest saadik pidevalt tegelenud millegiga. Mingi loova asjaga. Ja kuskil pool ei ole mingisuguse kahjustava tegevuse, ülemäärase lõbutsemise või millegi taolisega tegelenud. Kogu aeg oleme olnud looduslikus keskkonnas.

Ingrid: See muidugi ka, et meie lapsepõlves söödi ainult tervislikku toitu. Mina oleks kasvanud põhiliselt kihnlaste räimede peal, mida vanaema käis rannast ostmas ja sellest tehti erinevaid roogasid. Liha ja rasva peaaegu üldse polnud, midagi kasvatati ise ka. Ja tol ajal ebatervislikku toitu nagu ei olnudki.

Arnold: Ma olen niipalju kui võimalik... Igal juhul juuli ja augustikuu püüan ma olla Saaremaal mere ääres koos kõigi rebaste, jäneste ja kadakatega. Kadakate vahel on õhk väga puhas ja tervislik.

Kuidas selle lubadusega oli? Kunagi Arnold lubas Ingridile, et poliitikasse ta ei lähe.

Ingrid: See oli niimoodi, et kui ma esimest korda teda tutvustasin oma emale ja vanaemale. Meil perekonnas on ju neli põlvkonda lapsi kasvatanud üles naised, mehed on väga noorelt surma saanud. Vanavanaema ei ole näinudki oma ise, tema hukkus enne tema sündi. Ema oli kahe-aastane, kui tema isa läks Esimesse maailmasõtta, mina viie-aastane, kui kaotasin oma isa. Ja siis vanaema ütles, et kuidas sa julged meie perre tulla, meil saavad kõik mehed noorelt surma. Ja siis ta ütles, et sõda ei tule ja mina ei ole poliitik, ma olen põllumees.

Arnold: Jah, ega kavatsust tõesti ei olnud poliitikasse minna. Ma ehitasin oma elu ülesse nii nagu ma olin hariduse saanud. /.../ Elu oli hoopis üles ehitatud teistele alustele.

Aga ikkagi tuli ühel hetkel muutus. Kuidas te nõustusite selle poliitika tegemisega?

Ingrid: Väga ei nõustunud. Ja ma ju ei läinud ka Tallinnasse kaasa, ma jäin lastega Tartusse ja elasin kogu selle aja Tartus. Ta käis nädalavahetustel kodus, ma käisin sageli ka oma töö pärast Tallinnas. Nii nagu praegu mehed käivad Soomes tööl, nii käis minu mees Tallinnas tööl. Päriselt Tallinnasse elama tulin ma alles siis kui ta presidendiks valiti.

Poliitikal on ikkagi mingid võlud ka?

Ingrid: Mina ei ole kunagi tahtnud, et ta läheks poliitikasse ja saaks presidendiks. Ma võtsin seda kõike kui paratamatust, mis elu mulle toob. Mina ei ole seda planeerinud ja soovinud.

Te oleksite võib-olla võinud ka takistada seda?

Ingrid: Selle peale ma ka ei tulnud, et ma peaksin hakkama oma mehe karjääri takistama.

Kuidas Arnold on olnud abikaasana?

Ingrid: Liiga palju tööd, liiga vähe aega kodus. Me pole elus nii palju koos olnud, kui nüüd vanas eas. Muidugi eks me kasutasime neid puhkuse võimalusi ja olime perega koos ka, aga seda oli ikkagi suhteliselt vähe. Nii mina kui ka lapsed oleksime tahtnud, et seda oleks olnud palju rohkem.

Avalikkusele on jäänud mulje, et Arnold Rüütel on hästi malbe. On isegi öeldud, et ta oma jutuga rahustab või isegi uinutab. Kuidas see väide tundub?

Ingrid: Ega ta selline väga kärsitu ja kõva sõnapruukija ei ole küll. Suurte asjadega saab ta väga hästi hakkama, aga vahel kodus mõni väike asi võib teda närvi ka ajada.

Mis on Arnoldil elus kõige paremini välja kukkunud?

Ingrid: Ta on noorest peale olnud väga hea organisaator. Kui ta määrati sohvoosi direktoriks, siis see oli maha jäänud sohvoos, sinna liideti kogu aeg juurde maha jäänud kolhoose, kõik oli väga laokil. Aga ta alustas sellest, et ta vahetas välja kogu juhtkonna, ta võttis sinna tööle noored poisid EPA-st, peaspetsialistideks, osakonnajuhatajateks ja tekkis selline kollektiiv ja koos tehti seal suuri asju.

Kuidas on õnnestunud nii pikk karjäär poliitikas?

Ingrid: See on jällegi üks paradoksaalne asi. Just see, et ta oli ülemnõukogu presiidiumi esimees, just sellel ametikohal sai ta asuda Eestit iseseisvaks juhtima. Ainult ülemnõukogu oli see organ, keda Moskva võttis jutule ja ülemnõukogu presiidiumi esimees oli see, kes käis Moskvas asju ajamas. Ilma Moskva nõusolekuta ei oleks meid ei ÜRO, ei juhtivad Lääneriigid aktsepteerinud. Öeldi otse, et kui te lähete konflikti Venemaaga ja Gorbatšoviga, keda kõik austasid, siis meie teid füüsiliselt ei toeta. Lõpuks oli ikkagi väga tark ja osav diplomaatia, mis selle iseseisvuse lõpuks meile tõi. Algas kõik muidugi rahvast, sest ta sai tugineda ainult sellele, et see on meie rahva tahe.

Vaata ka galeriid Arnold Rüütlist läbi aegade: