Artur Talvik: peaministrikandidaadina meeldinuks mulle Indrek Tarand

Vabaerakonna esimehe kohast loobunud Artur Talvik tunnistab ajakirjanik Toomas Sildamile, et temale meeldinuks, kui nende peaministrikandidaat olnuks Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, kes Talviku jätkamisel parteijuhina liitunuks Vabaerakonna parlamendivalimiste kampaaniaga.
Olete solvunud?
(Vehib käega) Absoluutselt mitte. Ei ole mul mingit solvumist. Pigem hea vabanemise tunne, betoonplokid on jalgade küljest lahti saanud.
Nüüd tean, et parteid on hakklihamasin, kes teevad ise endale halba, et nivelleerivad oma liikmeid, nivelleerivad julgust ühiskondlikku mõtet edasi viia. Põhjus? Üritatakse meeldida kõigile, liiga palju üritatakse meeldida liiga paljudele.
Kui teie sellesse hakklihamasinasse vabatmees Artur Talvikuna sisse läksite, siis kellena sealt välja tulite?
Suure kogemuse võrra rikkamana. Mul on väga palju mõtlemisainet. Mulle meeldivad paljude inimeste ponnistused Vabaerakonnas, nagu ka paljud mõtted, mida üritatakse ühiskonda tuua. Aga süsteem ise ei meeldi. Nivelleeriv süsteem ei meeldi.
Siis peaksite poliitikas tegutsema üksikkandidaadina?
Ei, kindlasti mitte. Kuigi, Euroopa kogemus näitab samuti, et inimestel on väsimus poliitilisest klassist, parteipoliitilisest süsteemist. Ka valijate valimiskäitumine peegeldab protesti vanade parteide suhtes.
Kuidas te kujutate end poliitikas erakonna väliselt?
Poliitilise liikumise või platvormina. Et mingi seltskond tuleb kokku ja ütleb, et tahab ühiskonnas lahendada näiteks kümme olulist probleemi...
Nagu tegi Eesti200?
Nende probleemi sõnastus oli natuke lahja. Aga nad on positiivne näide, sest liiguvad uue mõtlemise suunas ja kindlasti värskendavad õhku.
Kas näete ennast Eesti200 sees?
Täna ei näe. Ma pole nendega ka suhelnud. Aga ma olen nende liikumise suhtes positiivne,
Selleks, et nad saaksid osaleda valimistel ja parlamentaarses Eestis midagi ära teha, tuleb neil erakonnastuda?
See on paratamatus. Kuigi riigikokku võiksid kandideerida ka valimisliidud, nagu ütleb ka Vabaerakonna programm.
Miks te Vabaerakonnast välja astusite?
Olen edasi Vabaerakonna toetajaliige ja ei ole meie parlamendifraktsioonist välja astunud. Aga ma ei taha olla... Rääkisin ka Vabaerakonna esimehena ühest veast, milleks on fraktsiooni ja erakonna juhatuse suhe. Juhatus hakkab ennast tundma parlamendisaadikutele ettekirjutuste tegijana ja vastupidi – saadikud võivad juhatusse suhtuda üleolevalt. See konflikt on teistes erakondades samuti. Mina ei taha saada riigikogu liikmena suuniseid erakonna juhatuselt, küll aga tahan jätkata koostööd meie fraktsiooniga.
Kas teie panustate parlamendivalimistel Vabaerakonna kampaaniasse?
See on hetkel raske küsimus. Vaatame, kust erakonnas tuuled puhuma hakkavad. Andres Ammase lahkumisega lahkus väga oluline saadik ja kandidaat järgmistel valimistel. Krista Aru teatas, et tõenäoliselt ei kandideeri. Ma ei tea, mida teeb Jüri Adams või Ain Lutsepp. Ma ei tea ka, kust [Vabaerakonna uus esimees] Andres Herkel leiab uusi nägusid. Minul oli palju kokkuleppeid, kus päästvaks õngeks oli, et tuleb meie moodi mõtlevaid uusi inimesi, kes ei astu partei liikmeks, kellele Vabaerakond on kui platvorm.
Üks nendest oleks olnud Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand?
Tõenäoliselt, oleks olnud. See on nüüd tingivas kõneviisis.
Praegu ta enam ei tule?
Hetkel kindlasti mitte, jah.
Kas temast võinuks saada Vabaerakonna peaministrikandidaat?
Minule oleks see meeldinud, mis toonitanuks Vabaerakonda kui platvormi – sa ei pea olema juhatuse liige või esimees, vaid oledki vaba kandidaat.
Kas Vabaerakond on praegu teie erakond?
Siin on palju inimesi, kellega ma mõtlen sarnaselt. Teiselt poolt ei meeldi mulle mõttelaad, mis tahab Vabaerakonnast ehitada tavalist parteid. Mind lausa ärritab, kui keegi tuleb jutuga, et me peaks ka õhupalle jagama. Meil pole siiamaani oma õhupalle.
Kas Vabaerakond pääseb riigikogu järgmisesse koosseisu, märtsis 2019?
Pääseks, kui jääb mõttekaaslaste platvormiks, nagu oli selle riigikogu alguses. Kuigi siis olime rohkem nagu protestikas või paari teema erakond. Täna on palju uusi teemasid juurde tulnud.
Kui võimalik on Vabaerakonna ja Eesti200 liit?
Mina küll ei ole selle nimel midagi teinud, kuid ei tea, mis on Andres Herkeli peas. Vabaerakonnale oleks see üks lahendus, juhul kui Eesti200 ei lähe ennast erakonnana registreerima, mis on tegelikult üsna suur töö... Pigem unistab, ja seda täiesti avalikult, IRL tõmmata Vabaerakonda enda tiiva alla.
Kas te kujutate ette Andres Herkelit pidamas IRL-iga ühinemiskõnelusi?
Üsna raske oleks ette kujutada. Seeder peaks selleks Res Publica jäänused viuh-viuh-viuh luuaga välja pühkima, siis võib olla...
Kas te kujutate ennast roheliste erakonnas?
Ei. Keskkonda kaitsev mõtteviis on osa minust, seda küll. Aga... nad on ju partei, neil on samad haigused, mis teistel.
Seega kummutate kuulujutu, et teie kas ükski või koos Indrek Tarandiga võiksite minna ja rohelised üle võtta?
See on üks üllatavalt jõuliselt leviv spinn. Veel esimeheks olemise ajal kirjutasid mulle ühiskonnas tuntud inimesed, et võiks korraldada Vabaerakonna ja roheliste ühinemise. Vastasin, et meil on mõnele inimesele juba sõna "roheline" nii ärritav, et ka minu poolt keskkonnateemade jõulisemal esile toomisel tehti kõva häält. Nad... nad ütlevad, et ei taha olla arbuusipartei – pealt roheline, seest punane.
Erakonna esimees on üldse keeruline olla. Vahetuse on teinud Reformierakond, IRL, Vabaerakond, lisaks taandus sotside esimees valitsusest parlamenti... Miks nii?
Ühiskonnas on uus tellimus sees – sallimatus parteide suhtes. Minu enda sõnavõtte võeti enne erakonda astumist palju rahulikumalt vastu, kui läksin erakonda, siis suhtumine muutus, mistõttu tajun väga teravalt ühiskondlikku tõrget parteipoliitika vastu. Mitte poliitikute või poliitika, aga just parteipoliitika vastu. On äärmiselt keeruline olla erakonna esimees, isegi kui tahad muutusi teha.
Tsahkna tahtis muuta IRL-i, Pevkur tahtis pesta puhtaks Reformierakonna näo... Nad tõrjuti välja. Vaatan ka kaastundega Kaja Kallast, kes tuleb õhinal uute ja säravate ideedega ning vana masinavärk hakkab teda kärpima. Mitte et teda suukorvistataks, aga raudpallid on juba jalgade küljes. See on kurb protsess.
Ütlesite alguses, et nüüd olete vaba betoonplokkidest. Mis need on?
Oma loomult muutun küllalt ebameeldivaks inimeseks, kui mind üritatakse raamistada, kui erakonna seest hakatakse ette kirjutama, kuidas käituda või rääkida ja tsenseerima, mida võib öelda, mida mitte. See paneb mu mõtte kinni. Täna olen rõõmus ja õnnelik.
Kas teie olete parlamendivalimiste nimekirjas?
Tänase päeva seisuga osalen mina parlamendivalimistel kindlasti.
Kelle nimekirjas?
Ennekõike vaatan, mis toimub Vabaerakonnas, kus mul juba on palju mõttekaaslasi. Et neid pumpsti! maha jätta – see oleks vale.
Mis on plaan B?
Kuskil alateadvuses see küpseb, aga vara rääkida. Enne vaatan ikkagi, mis toimub Vabaerakonnas. (Naeratab)
Kas see küpsemine on seotud mõne olemasoleva erakonnaga?
Ei.
Mõne avalikkuse ette tõusnud liikumisega?
Mulle kirjutasid inimesed Maakogust. Kas teie teate sellist liikumist? Tegelikult ma ei ole valmis nendele küsimustele vastama, sest praegu plaan B-d minu jaoks valmiskujul ei eksisteeri.
Kas olete mõelnud ka midagi täiesti uut teha?
See variant on peast läbi käinud.
Näete ennast ikka riigikogu järgmises koosseisus?
Jah, sel juhul juba pigem valitsuses. Kui valimistele minna, peab tegema oluliselt parema tulemuse, kui 8 kohta riigikogus. Seda on natuke liiga vähe, et valitsusse minna, aga valitsus on koht, kus poliitikas saab asju teha.
Kui teil oleks valida, kas minna Kaja Kallase või Jüri Ratase valitsusse, siis...?
Sõltub, kes neist asub tegelikult lõhkuma parteide põhjustatud ja ametkondlikud toiduahelaid, mis riigiaparaati sügavalt juurdunud. Kallas ja Ratas on mõlemad sümpaatsed inimesed, saan nende mõlemaga kenasti läbi. Aga mõlemal on taga suhteliselt sarnase käitumisega erakond, üks veidi rafineeritum ja teine veidi robustsem. See on mulle suurim mõtlemise koht, et kas nad suudavad oma erakondi puhastada. Olen veidi skeptiline.
Millal saite aru, et teil pole mõtet uuesti kandideerida Vabaerakonna esimeheks?
Osav küsimus... Hindasin olukorda. Demokraatlik protsess on tore, aga kui algavad poliittehnoloogilised mängud ja solgipang hakkab liikuma, siis olnuks Vabaerakonnale igatpidi kahjulik, kui mina hakanuks vastu paugutama.
Toimetaja: Urmet Kook