Vabaerakonna toetus on viimastel kuudel kindlalt alla viie protsendi. Kui nii jääbki, ootab neid järgmise aasta 3. märtsi parlamendivalimistel riigikogust välja langemine. Aga võib minna ka teisiti. Juhul, kui Vabaerakond leiab üles esmalt sisemise ühtsuse, siis usutava ja nähtava protestivaimu ning värvib selle kõik uuesti enda edukaks valimislipuks.

Vabaerakonna reljeefne eksesimees, natuke poliitilise huligaani mainega Artur Talvik astus parteiliidri ümbervalimiste heitlusest ise kõrvale. Ta sai aru, et seekord võidab erakonna loomise üks algatajad Andres Herkel. Nii läkski. Herkel sai esimeheks ja Talvik on pettunud, võibolla kibestunud. Idealistid ütlevad nüüd, et see on Vabaerakonna uus tulemine.

Pragmaatikud ennustavad aga, et neli aastat tagasi poliitilise noolena vanade parteide üllatuseks ja pahameeleks parlamenti lennanud partei hääbub vaikselt ja pöördumatult.

Neil võib õigus olla. Vabaerakonnal pole näha uusi nimesid, kelle poolt tuhanded ja tuhanded kodanikud valimispäeval hääletaksid. Samal ajal hingab neile kuklasse algatuse Eesti200 võimalik parteistumine ja valimistel osalemine. Eesti200 toetuseks mõõtis Kantar Emor kuus protsenti Vabaerakonna kolme protsendi vastu, nagu näitas Turu-uuringute AS. Ja siis rikuvad Vabaerakonna võimalusi veel keskkonnateemadest – Rail Balticu raudtee, metsa raiumine, tselluloositehase projekt – tiines Eestis vaikselt jõudu koguvad rohelised, kellel on nelja protsendi valijate toetus.

Aga, kolmandik kuni neljandik valijaid ei ole otsustanud, kellele hääl anda. Niisugune teadmatus on kokteil huvi puudusest, ükskõiksusest ning teadlikust või alateadlikust protestist ja usaldamatusest võimuparteide vastu. Lisaks võib olla üsna kindel, et ka EKRE 15-protsendilises toetuses on üldist protestiõhku ja mitte niivõrd igaühe kaalutletud toetust Helmede partei loosungitele.

Siin võib olla Vabaerakonna ja nende kestmisse uskuvate idealistide võimalus. Mis eeldab aga laiemat koostööd, kui see, millele nad ise ehk mõelnud on.

Unistagem korraks. Vabaerakonna nüüdse juhi Andres Herkeli sõnul saab nende peaministri kandidaat olla ka keegi teine kui erakonna esimees. Räägitagu siis uuesti pehmeks Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, kes oli juba ühe jalaga Artur Talviku Vabaerakonnas.

Tema suudaks vabatmeeste ja -naiste nähtava, valjuhäälse peaministrikandidaadina tekitada lainetuse, mis toob valijate hääled Vabaerakonna randa. Eriti, kui sinna lutsukividena visata ka roheliselt mõtlevatele inimestele keskkonnateemasid. Talvikul ja Tarandil näpud ju silmnähtavalt sügelevad ning nende teine variant oleks liituda näiteks Eesti200-ga.

Vabaerakonna uus esiletõus oleks muidugi halb üllatus EKRE-le, kes praegu tunneb end protestihäälte kogumise nišis suveräänse valitsejana. See süvendaks murekortse ka roheliste erakonnas, kel on niigi keeruline välja pääseda Tallinna võimukaaslase Keskerakonna sülest.

Vabaerakond vajab uusi häälemagneteid ja löövaid ideid, vajab Artur Talviku kraadelikkust Andres Herkeli akadeemilisuse kõrvale, vajab Indrek Tarandi lennukust ja protestiliikumisele omast hoogu. Siis on kõik võimalik.