Tarand ei välista Vabaerakonnaga valimistele minemist
Eurosaadik Indrek Tarand ütles, et kuigi tal ei ole seni olnud mõtet Vabaerakonnaga valimistele minna, siis edaspidi ei ole see välistatud. Ka Eesti 200 manifesti peab Tarand sümpaatseks.
On spekuleeritud selle üle, et teie liitute Vabaerakonna nimekirjaga ja kandideerite koos nendega järgmistel riigikogu valimistel. Kas selline idee oli õhus ja kas see on endiselt õhus?
Sellist ideed ei olnud õhus. Selle mõtlesid partokraadid välja ja sisendasid endale seda jõulust saadik nii veenvalt, et veel eile helistati mulle ja öeldi, et kuidas siis niimoodi, et sind ei olnudki Vabaerakonna koosolekul. Noo, ei pidanudki olema. Aga mis puutub sellesse, et olid mitme kandidaadiga valimised, see on mulle alati meeldinud rohkem kui selline determineeritud ühe inimese ametisse pühitsemine. Kui Vabaerakond jätkab seda poliitilist joont, mis on mulle sümpaatne olnud, et kõik inimesed ei pea olema sundparteistatud, siis on siin ju avatud erinevad võimalused. Ei ole probleemi.
Ka võimalus, et teie nendega ikkagi kandideerite järgmistel riigikogu valimistel?
Sellist võimalust me võime kindlasti arutada, kui järgmised riigikogu valimised ükskord välja kuulutatakse. Mina ei ole selline inimene nagu Jüri Ratas või Jürgen Ligi, kes juba sööstsid rajale valimisvõitlust pidama aastanumbrit tähele panemata. Valimised on järgmisel aastal.
Aga kas teil on huvi tulla Euroopast Eesti poliitikasse?
Euroopa poliitika pakub mulle siiski rohkem huvi, aga kui Eesti kodanike enamusel on väga halb ja igav olla, siis iga kodaniku kohus on midagi olukorra leevendamiseks ette võtta.
Artur Talvik räägib pikemat aega sellisest liikumisest, mis pakuks alternatiivi parteilisele süsteemile. Kas te olete temaga nõus?
Ta eelkõige osutab Prantsusmaale - En Marche, mis oli liikumine. Neid on ka teisi, Islandil ja Itaalias. Tegelikult see 19. sajandil ja 20. sajandi alguses kinnistunud parteiline mudel ei ole kõige parem tööriist tänase ajasti poliitiliste küsimuste lahkamiseks ja lahendamiseks. Ja Eestis eripäraselt on muidugi väga bolševistliku traditsiooniga demokraatlikud tsentralismi erakonnad, eelkõige muidugi Keskerakond ja Reformierakond, aga ka teised. Selles mõttes on Vabaerakonna kriitika niinimetatud kartellistumise suunal väga õige.
Eesti 200 tuli mõni aeg tagasi oma manifestiga. Mis te sellest arvate?
Ma lugesin seda ja mind rõõmustavad iga kevad sellised algatused. Ma panin kohe tähele, et ka Kaja Kallas ja Jüri Ratas lahkelt otsustasid nad Jääkeldrisse panna, et neist iialgi midagi ei saaks. Seal oli minu maitse jaoks paar puudujääki, aga need on väiksed ja likvideeritavad. Esiteks ütlesid nad, et nemad ei taha võimu, aga kahjuks on meie süsteem niimoodi tehtud, et kui sa seda ei taha, siis sa seda ka ei saa. Teiseks ma panin tähele, et algatusrühmal ei paistnud olevat Emmanuel Macroni mõõtu poliitikut välja käia.
Kas teie võiksite olla selle liikumise Emmanuel Macron?
Ma olen väiksemast riigist, kuigi ma olen temast pikem.
Kas see oleks variant, et te astuksite Eesti 200 ridades valimisvõitlusse?
Aega on ja kõneleda jõuab, aga minule sümpatiseeris see, et nemad olid aru saanud, et niinimetatud vasak- ja parempoolne jaotamine, mis tuleneb Prantsuse parlamendi saali iseärasusest ja väga kaugest ajast. Sellel ei ole mingit tähtsust, igas inimeses on teatud määral väga konservatiivseid vaateid, igas inimeses on väga liberaalseid vaateid samal ajal. Igas inimeses on ka natuke õiglust, ehk sotsiaaldemokraatiat pooldavaid vaateid, kui me mõtleme haigekassale või muudele probleemidele. Ning lõppkokkuõttes igas inimeses on natuke rohelist. Selles mõttes selline parteiline pallimängu kõrgliiga, mis saab riigieelarvest põhjendamatult toetust ja kus liikmed üldse ei osale liikmemaksudega, see on ajale jalgu jäänud ja siin tuleb uurida võimalusi selle asendamiseks.
Kas te olete Eesti 200 tegijatega kohtunud ja nendel koosolekutel osalenud?
Ei. Aga eluteel tean nii mõndagi nendest inimestest. Olen kohtunud. Eesti on ju väike. Meil on kõik nupukad pead ja osavad käed arvel.
Kokkuvõttes on võimalik, et te kandideerite nii Vabaerakonna nimekirjas kui ka see, et liigute valimistele Eesti 200-ga?
Ma võin kandideerida absoluutselt kõikides riigikogu valimistele esitatavates nimekirjades, välja arvatud mulle vastumeelsetes demokraatlikku, Leninlikku tsentralismi viljelevate erakondade liikmena. Meil on ju selline rumal seadus, et sul peab olema erakond, et riigikogu valimistel osaleda. Kui keegi võtab programmi see rumal olukord likvideerida, siis on palju lihtsam.
Vabaerakond on seda ka mõtisklenud.
Jah, aga kahjuks ei suutnud nad leida mõttekaaslasi. See mõte on kogu aeg tõrjutud riigikogust, kas komisjoni või Jääkeldrisse või sellistesse kohtadesse, mida me tunneme demokraatia surmamise instrumentidena.
Kui vaadata nii Vabaerakonda ja ka Eesti 200, siis tuntud nimesid on mõlemas kaunis vähe.
Jah, aga eks nimed saavadki tuntuks. Kui ema ja isa panevad vastsündinule nime, siis see ei ole kuigi tuntud. Elu jooksul saadakse tegude järgi tuntuks. Ma selles probleemi ei näe. Eesti on nii väike riik, et kui keegi hommikust õhtuni ei figureeri Sõbranna24 rubriigis, siis see ei tähenda, et teda ei tunta tema erialal või tema lähikonnas. Sealt vahelt on võimalik kõike kasvatada.
Mida te veel sooviksite lisada Eesti poliitilise olukorra kohta?
Eesti poliitiline olukord on selline, et parteilased on kobestanud väga soodsa pinnase sellesk, et kodanikud saaksid partokraatlikku riigivalitsemise süsteemi muuta järgmistel riigikogu valimistel.
Toimetaja: Aleksander Krjukov