"Uus esimees Andres Herkel võib rääkida küll kümnest kohast tulevases riigikogus, kuid tegelikult teavad kõik, ka Vabaerakonna enda liikmed, et 2019. aasta valimistest saab erakonnale ellujäämislahing. Seni pole veel juhtunud, et valijad protestiparteile, mis pole vahepealsel ajal leidnud ei oma selget maailmavaadet, välja kujundanud oma püsitoetajate tuumikut, ega kellel pole ka karismaatilist liidrit, teist šanssi järgmistel valimistel annaksid. Võib-olla Vabaerakonnal see õnnestub. Kui nii, siis on see poliitikateaduste seisukohast väga eriline juhtum ja lausa kurioosum, mida peaks täiesti eraldi uurima," rääkis Saarts ERR-ile.

Vabaerakonda ei saa Macroni liikumisega võrrelda

Saarts rääkis, et Talvik üritas Vabaerakonnast kujundada sotsiaalset liikumist, mitte erakonda. "Selleks, et see õnnestuks oleks olnud vaja protestinarratiivi, mis oleks köitnud suuremat hulka inimesi. Seda aga Vabaerakonnal mingil hetkel pakkuda polnud ja Talviku projekt oli määratud ebaõnnestuma," hindas Saarts.

Paralleelid Prantsusmaa Emmanuel Macroni liikumisega on Saartsi sõnul siinkohal mõttetud, sest En Marche'i esiletõus toimus üsna teises kontekstis, kui need probleemid, mis on tänases Eestis. "Tänaseks on En Marche'i näol rohkem tegemist ikkagi erakonnaga, kui hajusa ja ujuva ideoloogiaga protestiliikumisega, mille poole püüdles Talvik," lisas ta.

"Lisaks sellele tasub meeles pidada, et Eestis teevad parlamendi ja valitsuse tasandil poliitikat erakonnad. Kui Vabaerakond ei soovi olla erakond, vaid liikumine, siis võib poliitikat mõjutada ka survegrupina väljast, nagu üritab täna näiteks Eesti 200," ütles Saarts.

Vabaerakond saab loota vaid konkurentide nõrkusele

Saarts märkis, et Vabaerakonnal jääb valimistele minnes ainult loota oma peakonkurentide, eelkõige IRL-i ja sotside, nõrkusele ning sellele, et mängu ei tule uusi tegijaid roheliste ja Eesti 200 näol.

"Kui Vabaerakond suudab teha tugeva kampaania, mis tõesti ka silma hakkab ja teistest eristub ning sisuliselt ei korda nende 2015. aasta kampaaniat, siis võibolla neil õnnestub ka riigikokku pääseda. Parim aeg, kus tulnuks paika loksutada oma maailmavaade, saada protestiparteist selgeid püsiväärtusi kandvaks erakonnaks ja üles ehitada piisavalt lai erakonnaorganisatsioon, on aga mööda lastud," nentis Saarts.

Saarts rääkis, et kui erakond ei tule üle valimiskünnise, siis ilmselt pudenevad selle karjäärihimulisemad liikmed lihtsalt teistesse erakondadesse laiali, mitte ei liitu IRL-iga nagu kartis Artur Talvik.

Eesti 200 saaks parteina Vabaerakonnale saatuslikuks

Saarts rääkis veel, et parteina saaks Eesti 200 Vabaerakonnale saatuslikuks, sest just siis saavad nendest "uue ja värske näoga" protestipartei, mida Vabaerakond etendas neli aastat tagasi.

"Eesti 200-st kujuneb küll üsna erinev poliitiline moodustis kui Vabaerakonnast, kuid Vabaerakonnale saab saatuslikuks see, et mõlemad jõud toimetavad ühes valija-niššis - parempoolne, haritud ja kriitiline valija, kellele ei istu liialt nomenklatuursena tunduv Reformierakond ning kellele on veelgi vastuvõtmatum EKRE radikaalsus. Vabaerakond lihtsalt ei suuda selle "uue ja huvitavaga" konkureerida, kui Eesti 200 peaks tõesti valimistel osalema, sest antud valijasegment ise pole kuigi suur ja tagab umbes valimiskünnise jagu, ja veidi peale, hääli," kommenteeris Saarts.